HPV? Oled kuulnud, aga täpselt ei tea? Ma ka ei tea! Aga oma kokkupuute sellega olen saanud. Jagangi täpselt nii, nagu üks naisterahvas, kes asjast midagi ei tea, seda teemat tajub.

Juhul, kui sul on HPV-ga seonduv opp ees ootamas või said just teada, et on rakumuudatused - siis närvide rahustuseks tasub kuulata teise naise kogemust ;) Palju lihtsam on nii, kui täielikus tundmatuses ei pea üksi ekslema.

Klomp tuleb kergelt kurku, sest see episood kõlab ainult minu, Marilini, häälega. Olge siis pehmed. Aga võite torkida ikka, kui midagi väga paigast ära. Energia või muu säärane.

Et see episood avalikuks saaks, tuli mul läbida kusjuures päris korralik teekond - kohtusin näiteks enesekriitikuga, kellel empaatiat oli nulli ringis; sain tuttavaks kõhklen-kahtlen-kahetsen vennaga, kes ära minna ei tahtnud. Aga lõpuks leidsin paraja doosi eneseusku, mis natukene kogu tunde paremaks tegi ning kinnitas, et väike särin on ainult hea ja praegu su ellu maru vajalik.

Selles tuules siis vajutage "mängi" nuppu ja, ega's muud kui kuulmiseni siis!

Seekordne osa saab alguse üsna morbiidselt, sest Jutupiigad Hälis ja Marilin esinevad sellises koosseisus selles podcasti osas viimast korda. Aga kurbi uudiseid on teisigi ning hüvastijätte, mis hingest tüki kaasa võtnud, õige mitu.

Aga kui Marilin ja Hälis ühte umbsesse autosse kinni panna, siis lõpuks saab ka meie ajus hapnik otsa, ning muud üle ei jää, kui tuleb hakata kildu rebima. Marilini sõnamäng räägib isiksuse koorumisest, Hälise tulevikuplaanidest ning suure tänutundega loeme ette ka kuulajate küsimused ja ilusad sõnad.

Ja kes jõuab täitsa lõppu, siis saab ka teada, mis saab Jutupiigade Podcastist edasi. Vihjeks nii palju, et kõik pillid kotti ei pakita.

---------

Marilini mikker:

Siin on paslik nüüd veidi rohkem kirja panna, kui helis sai öeldud. Kui olime episoodi ära salvestanud, ja sõitsin mööda Pirita teed kodu poole, kargas äkitselt mu pähe, millise suure ja olulise asja ma olin unustanud. Ma ei võtnud seda hetke, et tänada ja ülistada Hälist selles 100.episoodis! Aga nüüd siis kasutan seda privileegi, et saan siia need read trükkida.

Aitäh Hälis, et viis aastat tagasi sa ütlesid mulle "JAH". Aitäh, et sa oled alati kohale ilmunud. Sa oled alati kohal olnud. Sa oled alati tahtnud kohale tulla. Sa oled alati oma kohta näidanud ja sa oled olnud oma kohaga rahul. See koht on sind hoidnud ja oodanud ning see ei koht ei kao su jaoks ära.

Mu südames on sinu jaoks koht, alati.

Tahaks nüüd öelda, et suured tänud su panuse eest, aga mulle tundub, et see on selline imal lause, mida koostööpartneritele emaili lõpus kirjutatakse?!

Seega ma olen pigem vanamoeline ja ütlen hoopis "okas kurku". Ma ei tea, miks me nii ütleme ja miks mul oli vaja nii öelda, aga mu aju mõtles umbes nii, et okkad->roosid->lillepood->laulmine->kurk jne. Tundus, et see kõik sobib, eks? ;)

JP Marilin <3

Kui 77-aastane eesti vanaema sõidab lapselapsele Ameerikasse külla, siis ei saa jätta kasutamata võimalust temaga sel teemal ka vestelda. Jutupiigade algusaegadel oli meil vanaema Margega ka üks episood, mis meil endiselt meeles on. Tuli ikka ühel elujõuliselt vanaemalt uurida, et mis ta selles USA-maast arvab ning kas on õnnelik, et Hälis oma elu nii kaugele on sisse seadnud.

Äpardushoiatus: episoodi lõpus, Hälise märgilise monoloogi ajal, katkes tal mikker. Õnneks või kahjuks on siiski mingit juttu kosta läbi Marge mikrofoni - palun vabandage selle tuhmi ja kauge heli eest, kogu oluline info läheb meie Instagrammi ka üles!

Teate, selles episoodis räägime asjadest nii, nagu see elu väikelaste kõrvalt on. Millised on meie kasvatuspiirid, mida pidevalt proovile pannakse ja mille osas järeleandmine meile süümekaid tekitab... ja kuidas on lood partnerlussuhtega, kui vastutus ja vaimne koorem kõik enda kanda on... Ehk siis sellised mõnusad kodused lood, mis panevad ehk Sindki tundma täiesti normaalse empsina.

Vägagi karmid sõnad seekord pealkirjaks saanud. Kuigi see viitab justkui emadusele ja emade temaatikale, siis tegelikult arvame, et see puudutab paljusid naisi. Ühel hetkel lihtsalt on selline tunne, et sa ei ole ilus, äge, võimekas. Vaid hoopis üks Tavaline Tiina (metafoor selgineb episoodi kuulamisel).

Kuidas siis endale uuesti see särakas anda? Hälis jagab selleks puhuks asjalikke nippe.

PS! Episood lõppeb kuidagi ootmatult, sest Hälise heli ei salvestunud. Et siis teate! 😅

Selle episoodi kuulamise ajal võiks vabalt teha sellise mängu, et igakord, kui me ütleme sõna “austus”, siis võib teha ühe plaksu. Või teha käega otsmiku juurest taeva suunas viipe. Nagu kaptenile au andes. Päris korralik kogus tuleb neid 🤷‍♀️😅

Meie filoseerivaid mõtteid austavatest lastest ja partnerite vanemate austamisest saate kuulata lähemalt sellest episoodist.

Romantika-häbelikele eestlastele on sõbrapäev suur püha, vähemalt Hälisel ja Marilinil kooliajal ta nii oli. Mitu kaarti keegi sai ja millal jäi sõprusekesksus igavikku ja algasid romantilised tundepuhangud.. Ning miks me selle romantika nüüd siis nurka oleme jätnud ja kuidas teda taaselustada? Räägime ka mõnest romantika-apsakast ja meenutame, et tegelikult on neid ilusaid ja tobedaid hetki ikka küllaldaselt kogetud.

LINK!

Issi probleemid? Ei, see ei sobi… Puntrad isaga? Aa, oot ma tean - isakompleks!?

Lahkame mälestusi oma isade tegudest ja sõnadest, olemusest ja veidrustest. Tundub, et see on meid mõjutanud rohkem, kui kunagi oleks arvanud. Nüüd, kui meie partnerid on isarollis ning kasvatame poeglapsi, kes on loodetavasti ka kunagi isad, siis meie rolli tähtsus on saanud uued mõõtmed. Sellest ja muust lähemalt episoodis.

Ja siin on siis link, mida kohe kindlasti pole mõtet avada.

On alanud uus aasta, kuid selles episoodis jagab Marilin lugu oma eelmise aasta ühest ebameeldivamast kogemusest - kokkupuutest omamoodi huvitava naabritädiga. Eks te ise kuulake ja mõelge, kas teil on väga vedanud oma naabritega, või on teil vastupanuks pakkuda veelgi kangemat mutti.

Kui nii, siis jääme ootama teie kirju naabrite teemal.

Meie BuyMeACoffee ja anonüümse postkasti lingid on leitavad ⁠SIIT. ⁠