Jutupiigade Podcast

Seekordne jutustus on inspireeritud Piret Krummi monolavastuest nimega “Maailma parim halb ema”. Kuna teema käsitles minu jaoks väga aktuaalset teemat, tahtsin ka oma mõtteid jagada.

Ühtlasi inspireeris mind külastus lapsepõlvekoju, kus mälestused ja juured hakkasid end ilmutama. Seega pidasin oluliseks ka üht esivanemate lugu rääkida, mis mu olemust raputas.

Psss! Selle episoodi kuulamiseks ei ole vajalik eelnev teadmine lavastusest või selle nägemine. Samuti ei paljasta see midagi neile, kes seda alles vaatama lähevad ;)

Ämma ja äia külastus äratasid minu valukohad suveunest üles ja hakkasid korralikku kaitsemüüri laduma.

Miks on mõne inimesega nii raske vabalt olla? Miks me vahel tõmbume endasse, hakkame üle mõtlema või ei oska lihtsalt olla meie ise? Ja kas alati on üldse keegi süüdi või võib asi olla ka meie enda tunnetes ja ebakindluses?

Kirjutan järgmise teksti suure hoiatusena!!!: kui ma olin oma südame avanud ja poetanud kõik need üliolulised mõtted, siis avastasin, et krt midagi mu helis krabiseb?!?!?!? Misasi see on ja MIKS???? Jagelesin mis ma jagelesin, ta tahtis jääda. Ehk kui see nüüd su kuulamiskogemuse ära rikub… super hea töö, Marilin. 👏 Ja kui riku - siis super hea publik oled 🥹🫶

Esitan küsimuse suurele ringile. Hah - ringidest tuleb selles epsis juttu, nii et mu eelmine lause on otse kümnesse.

Olen viimasel ajal hakkanud märkama naisi, kes võtavad suuuuuuri riske ja teevad hiigelsuuuuuri otsuseid. Nagu naksti ja silm ka ei pilgu. Võtan fookusesse julguse, pealehakkamise, otsustamise teemad - kuidas naisena see asi meil käib, kuidas võiks käida ja mis on minu elufilosoofia.

Kui nippe ei saa, siis vähemalt ühe toreda loo herilase sutsamise kohta ;)

Pole midagi parata, ka mul tuleb hüpata sellele kiirrongile, mis inimestest pungil ja mis kannab nime “Mallukas ja skandaalid”. Võtan analüüsi alla Malluka tuntuse ja mis mina arvan, miks ta rahvale meeldib.

Päevakohane on ka pedofiili lugu ja kuidas kõigega Marju Karin ka otsapidi seotud on.

Ma ei ole kindel, et see kõik kahe päeva pärast täiesti uue pöörde ei ole võtnud, aga siis saabki uuesti asja arutada ;)

See küsimus on minu peas keerlenud aastaid. Muudkui kummitab ja kummitab. Muideks, räägingi sellest, mis need hirmutavad mõtted lõpliku otsuse tegemise juures on (vihje: laibakotid - selleks tuleb kuulata, et aru saada :P) ja mis need hinge helisema panevad fantaasiad on.

Samuti jagan oma “Maale elamise päev” ürituse kogemusest ning ühtlasi loodan, et mõnel kuulajal on krunti/maja pakkuda 😆

HPV? Oled kuulnud, aga täpselt ei tea? Ma ka ei tea! Aga oma kokkupuute sellega olen saanud. Jagangi täpselt nii, nagu üks naisterahvas, kes asjast midagi ei tea, seda teemat tajub.

Juhul, kui sul on HPV-ga seonduv opp ees ootamas või said just teada, et on rakumuudatused - siis närvide rahustuseks tasub kuulata teise naise kogemust ;) Palju lihtsam on nii, kui täielikus tundmatuses ei pea üksi ekslema.

Klomp tuleb kergelt kurku, sest see episood kõlab ainult minu, Marilini, häälega. Olge siis pehmed. Aga võite torkida ikka, kui midagi väga paigast ära. Energia või muu säärane.

Et see episood avalikuks saaks, tuli mul läbida kusjuures päris korralik teekond - kohtusin näiteks enesekriitikuga, kellel empaatiat oli nulli ringis; sain tuttavaks kõhklen-kahtlen-kahetsen vennaga, kes ära minna ei tahtnud. Aga lõpuks leidsin paraja doosi eneseusku, mis natukene kogu tunde paremaks tegi ning kinnitas, et väike särin on ainult hea ja praegu su ellu maru vajalik.

Selles tuules siis vajutage "mängi" nuppu ja, ega's muud kui kuulmiseni siis!

Seekordne osa saab alguse üsna morbiidselt, sest Jutupiigad Hälis ja Marilin esinevad sellises koosseisus selles podcasti osas viimast korda. Aga kurbi uudiseid on teisigi ning hüvastijätte, mis hingest tüki kaasa võtnud, õige mitu.

Aga kui Marilin ja Hälis ühte umbsesse autosse kinni panna, siis lõpuks saab ka meie ajus hapnik otsa, ning muud üle ei jää, kui tuleb hakata kildu rebima. Marilini sõnamäng räägib isiksuse koorumisest, Hälise tulevikuplaanidest ning suure tänutundega loeme ette ka kuulajate küsimused ja ilusad sõnad.

Ja kes jõuab täitsa lõppu, siis saab ka teada, mis saab Jutupiigade Podcastist edasi. Vihjeks nii palju, et kõik pillid kotti ei pakita.

---------

Marilini mikker:

Siin on paslik nüüd veidi rohkem kirja panna, kui helis sai öeldud. Kui olime episoodi ära salvestanud, ja sõitsin mööda Pirita teed kodu poole, kargas äkitselt mu pähe, millise suure ja olulise asja ma olin unustanud. Ma ei võtnud seda hetke, et tänada ja ülistada Hälist selles 100.episoodis! Aga nüüd siis kasutan seda privileegi, et saan siia need read trükkida.

Aitäh Hälis, et viis aastat tagasi sa ütlesid mulle "JAH". Aitäh, et sa oled alati kohale ilmunud. Sa oled alati kohal olnud. Sa oled alati tahtnud kohale tulla. Sa oled alati oma kohta näidanud ja sa oled olnud oma kohaga rahul. See koht on sind hoidnud ja oodanud ning see ei koht ei kao su jaoks ära.

Mu südames on sinu jaoks koht, alati.

Tahaks nüüd öelda, et suured tänud su panuse eest, aga mulle tundub, et see on selline imal lause, mida koostööpartneritele emaili lõpus kirjutatakse?!

Seega ma olen pigem vanamoeline ja ütlen hoopis "okas kurku". Ma ei tea, miks me nii ütleme ja miks mul oli vaja nii öelda, aga mu aju mõtles umbes nii, et okkad->roosid->lillepood->laulmine->kurk jne. Tundus, et see kõik sobib, eks? ;)

JP Marilin <3

Kui 77-aastane eesti vanaema sõidab lapselapsele Ameerikasse külla, siis ei saa jätta kasutamata võimalust temaga sel teemal ka vestelda. Jutupiigade algusaegadel oli meil vanaema Margega ka üks episood, mis meil endiselt meeles on. Tuli ikka ühel elujõuliselt vanaemalt uurida, et mis ta selles USA-maast arvab ning kas on õnnelik, et Hälis oma elu nii kaugele on sisse seadnud.

Äpardushoiatus: episoodi lõpus, Hälise märgilise monoloogi ajal, katkes tal mikker. Õnneks või kahjuks on siiski mingit juttu kosta läbi Marge mikrofoni - palun vabandage selle tuhmi ja kauge heli eest, kogu oluline info läheb meie Instagrammi ka üles!

Teate, selles episoodis räägime asjadest nii, nagu see elu väikelaste kõrvalt on. Millised on meie kasvatuspiirid, mida pidevalt proovile pannakse ja mille osas järeleandmine meile süümekaid tekitab... ja kuidas on lood partnerlussuhtega, kui vastutus ja vaimne koorem kõik enda kanda on... Ehk siis sellised mõnusad kodused lood, mis panevad ehk Sindki tundma täiesti normaalse empsina.