"Kõik otsused teen kolme-nelja meetri pealt, siis vaade peeglisse, siis käin palett käes maali juures ära, ootan sisehääle korraldusi, käsu mitmekordset kinnitust vaimses hierarhias. Olen suurte ülemuste tööriist. Eemaldun veelkord ja siis haarab mind tõeline ja õige, kustutamatu ja vältimatu voog, mis laseb mul südamerahuga uue pintslitõmbe teha. Järgmiseks pintslilöögiks valmistun samamoodi. Ja nii jälle ja jälle. Alles siis võivad saabuda need päevad, kus mind lastakse maalile päris ligi, ei küsimusi ega vastuseid, saabunud on terviklik töökeskkond. Maalin. Ülemused usaldavad mind ja mulle antakse edasiliikumiseks terve rood. Nad teavad, et ma täidan nende käske. Need vaikuse hetked ei ole küll pikad, võib-olla pool tundi, paarkümmend minutit. Siis lastakse mind välja, puhkama, istuma, vaatama. Ma ei tee ühtki pintslitõmmet oma peaga," kirjutas Aapo Pukk Tähenduse teejuhtide 14. numbris ilmunud leheloos "[Kuidas ma Jumalat maalisin](https://teejuhid.postimees.ee/7388993/aapo-pukk-kuidas-ma-jumalat-maalisin)".

Täna on Aapo Pukk stuudios oma abkaasa Helgega, kellega nad on koos aastaid vedanud [kunstikooli](https://www.aapopukk.com/). Kuivõrd Aapo ja Helge tulevad kahekesi, siis kutsusin endale toeks Kaie, kes on käinud kaheksa aastat Pukkide Puise Nina [maalilaagris](https://www.aapopukk.com/puise-nina-maalilaager/).