"William Blake’il on kuulus luulerida „the mind-forg’d manacles I hear“ – meid kammitsevad „mõtte taotud rauad“. See on selline hipi unelm, et kui meil õnnestuks kuidagi kujutlus vabaks lasta, siis kõik muutuks, justkui maailm ise meile mingeid piiranguid ei seakski," ütles luuletaja ja tõlkija Märt Väljataga Tähenduse teejuhtide 57. numbrile antud intervjuus. Samanimelise saatesarja 262. vestlusringis jätkasime koos Väljataga ja maalikunstnik Vano Allsaluga sealtsamast.

"Meil pole üldse mõtet kulutada oma nappi ressurssi selleks, et oma kodus üksteisele selgitada, milline oleks Ühendriikide jaoks parem strateegia," kirjutas Heido Vitsur selle aasta alul Postimehes ilmunud artiklis "Kibestunult uude aastasse". 261. vestlusringis rääkisime sellest teravapilgulisest leheloost autori enda ning investori ja ettevõtja Indrek Neiveltiga. Õige pea kaldus jutt USA uuelt julgeolekustrateegialt aga hoopis perestroika sõlmküsimustele.

"Tänaseks on valgustuse küünlaleek teda toitnud kristliku kultuuri küünla lõpuni põletanud ning valgustusele rajatud maailmakord, milles lääneriigid inimkonna arengut juhtisid, püsib veel üksnes inertsist," kirjutab keeleteadlane Martin Ehala oma eelmise aasta lõpus ilmunud raamatus "Valgustuse valu". See raamat meid 260. vestlusringis kokku tõigi. Palusin stuudiosse Martinile seltsiks Londoni King's College'i rahvusvaheliste suhete ja sõjanduse tudengi Sandra Lauri.

Tänases saates räägime teoloogide Arne Hiobi ja Philippe Jourdaniga pühadeootusest, pühademeeleolust, pühapaikadest, pühakirjast, pühapaikadest pühakutest – ühesõnaga pühaduse epistemoloogiast.