[Taavet Kase](https://www.youtube.com/watch?v=CMnHd5giQo8&t=142s) seitse aastat tagasi ilmunud [romaanis](https://www.apollo.ee/et/surmamaks.html) on Planeedi Päästmise Komitee kehtestanud kõikide maade rahvastele surmamaksu. Mõned aastad varem olid koomapatsiente uurinud teadlased avastanud igavese elu eliksiiri. Kui saladuslik segu surija veenidesse surati, elas see juhtme küljes edasi ja mitte lihtsalt juurviljana, vaid oli enam-vähem terve mõistuse juures ning suutis isegi külalisi vastu võtta. See polnud aga veel kõik, mis teadusel pakkuda oli. "Teine, vahest veelgi olulisem, ennekuulmatum ja veelgi fantastilisem pool selles teaduse triumfis tuli ilmsiks, kui surijasse lükati järgmine voolik, mis seevastu enam ei andnud, vaid võttis." Mis see täpselt oli, mida surijatest ammutati, polnud päris selge teadlastele endilegi. Tähtis on see, et sellest hakati lihtinimese arule kättesaamatult keerukate tehniliste protsesside abil tootma ülirohelist energiat.

See oli siis surmamaksu tehnoloogilne vundament. Kuivõrd kahe vooliku külge aheldatud lootusetu patsient kujutas endast tähtsat majanduslikku ressurssi, ei saanud teda niisama lihtsalt enam vikatimehele loovutada. "Nõnda juhtuski, et pärast Planeedi Päästmise Plaani jõustumist tuli loomulikul viisil mulla alla minemise eest tasuma hakata," kirjutab autor.

Kui kaugel me praegu Taavet Kase kirjeldatud tulevikumaailmast oleme? See on küsimus, millele me tänases vestluses Taaveti enda ja Kaarel Otsaga vastust otsime.

"Minu piiratud kogemustele tuginedes tundub, et Euroopa on muutunud laisaks, rumalaks, vanaks ja mugavaks. Uus Maailm seevastu on progressiivne, mässav ja ultrainnovatiivne. Kuuekümnendatest laineid kasvatav seksrevolutsioon on koos porno, McDonald’si, räpi ning *stand-up*’iga Euroopa kultuuriruumis tugevasti kanda kinnitanud. Euroopa on olnud aktiivne ameerikaliku mudeli omaksvõtja. Tänu kiirele võrguühendusele, peavoolumeedia usinale manipulatsioonile ja taskus kaasas kantavale nutiseadmele saab kogu maailm uued uudised ja soovitused kiirelt kätte, ka „käsud“ eksinutele, kuidas edasi elada. Kõikvõimas pihuarvuti võimaldab kasvõi seenemetsast vigade parandusi teha. Kõik laabub plaanipäraselt. Perfokaardid on minevik. Digitaalmaailm ja tehisintellekt on kohal," kirjutas muusik, pedagoog, helilooja Toomas Rull Euroopale pühendatud Tähenduse teejuhtide 53. numbris ilmunud artiklis ["Angloameerika hobusevargad"](https://teejuhid.postimees.ee/8254619/toomas-rull-angloameerika-hobusevargad).

Täna on Toomas Rull stuudios koos teise muusiku, pedagoogi ja helilooja [Robert Jürjendaliga](https://www.youtube.com/live/Hp7IBd-0hzg?t=50s), et rääkida Euroopast, muusikast, angloameerika kultuurist ja hobusevargusest.

„Mehhanitsistlikus ja bioloogilis-reduktsionistlikus inimesekäsituses on kannatused, hääbumine ja surm paratamatult tähendusetud, neil ei ole meile midagi olulist öelda ega õpetada. Siin peitub minu arvates Suure Mehhanitsistliku Narratiivi nõrgim koht: kuualuse maailma hegemoonile – Surmale – pole selles antud märkimisväärset rolli. Ta ei ole sellega rahul. Kuigi me oleme ta oma näidendist välja jätnud, kohutab ta meid ja sunnib paaniliselt reageerima igale ohule – olgu selleks terrorism või viirus – meetmetega, mis osutuvad lõpuks ohtlikumateks kui esialgne probleem ise,“ kirjutab oma suurepärases raamatus "Totalitarismi psühholoogia" Genti Ülikooli hingeteadlane [1] Mattias Desmet.

"Materialistlik inimkäsitus naelutab meie pilgu nähtavale maailmale ning paneb meid arvama, et see, kes mulle peeglist vastu vaatab, ongi kogu Mina. Sel hetkel muutub armastus nartsissismiks, inimesed kapselduvad oma nartsissistlikku kooriku alla ega tunne ennast enam osana millestki suuremast ja igavikulisemast. Sellest hetkest alates hakkab surmast ja suremisest mõtlemine meile palju ängi ja ärevust tekitama ja muutume väga vastuvõtlikeks kõikvõimalikele illusioonidele, mis võimaldavad meil vältimatut natukenegi edasi lükata," lisas ta oma intervjuus Tähenduse teejuhtide 55. numbrile ("Totalitarismi tüvi", 8.25) [2].

256. saates vestlesime Mattias Desmetist ja tema "Totalitarismi psühholoogiast" Peeter Liivi ja Rainis Toomemaaga.

Head uudistamist!

„Kirikus käimine või kirikusse tulemine on kõige pungim asi, mida on võimalik teha. Ma kasvasin üles mässumeelse inimesena, nagu ka minu vanemad ja minu ning nende väga paljud eakaaslased Eestis ja teistes riikides. Me kõik oleme otsinud ja valinud asju, mille vastu mässata. Järeldusele, et Euroopa Liit ja Nõukogude Liit ei ole teineteisest nii väga erinevad, pole liiga keeruline jõuda – maitseained on erinevad, aga supp on sama ja kogu asja juhtiv tees samuti. Seal edasi võib tekkida kiusatus mässata igasuguse organiseeritud hierarhilise ühiskonna vastu. Lõpuks jõudis mulle aga kohale, et ma ei ole tegelikult mitte riigi ega süsteemi, vaid omaenda igapäevaste nõrkuste, ihade ja kirgede ori, mis lohistavad mind ühest kraavist teise. Mingi aeg on võimalik endale kinnitada, et kui ma teen asju oma tungide taktis, olen ma vaba. Üsna varsti selgus aga, et kui ma niimoodi teen ja seejuures silmi lahti hoian, saan ma paratamatult aru, et ma ise ju ei vali seda, mida ma ihaldan, mis kirg mul parajasti peale tuleb. Ma lihtsalt olen nende kusagilt saadetud kirgede ori. See on viimane asi, mille vastu tasub mässama hakata. Sellepärast ma arvangi, et kirikusse minek, kus meile sellise vastuhaku meetodeid õpetatakse, on kõige pungim asi. Vaba tahe ei tähenda seda, et ma saan teha kõike, mis mulle parajasti pähe tuleb. Päris vaba tahe tähendab just vastupidist: seda, et ma saan vabatahtlikult teha asju, mida ma ei taha teha. See on ainuke vaba tahe, mis on tegelikult olemas, ja see on kõige pungim asi,“ ütles Tähenduse teejuhtide 255. vestlusringi lõppsõnas (120. minut) Aleksander Eeri Laupmaa, kes jagas selles saates oma usulisi kogemusi palavalt armastatud poeedi ja pikaaegse punkari Tõnu Trubetskyga.

Sügishooaja avasaates olid jutuks kaks raamatut: prantsuse antropoloogi Philippe Descola "Teispool loodust ja kultuuri (e.k. 2022) ja inglise filosoofi Owen Barfieldi "Nähtumuste päästmine" (2024). Stuudios olid kõnealuste raamatute tõlkijad Hasso Krull ja Märt Väljataga.