Tähenduse teejuhtide juubelisaate liikumalükkav teema oli paus muusikas, filmis ja elus üldse. Pealkirjas osundatud aineseni jõudsime jutuajamise lõpupoole. "Vaikus on mitmete religioonide lähtekoht," arutles filmikriitik Karlo Funk (99. minut), "et jõuda sügavama kogemuseni – ükskõik, kuidas me seda siis ka ei nimetaks. See on koht, kuhu loomingulised inimesed tahavad kasvõi korraks tagasi jõuda. Vaikusele saab vastandada väga mitmesuguseid helimaailmu. Wittgenstein pidas vaikuse vastandiks näiteks masinamüra. See oli see, mille eest ta tahtis igal juhul minema pääseda. Samuti on kõik mägierakud ja pühakud tõmbunud ühel hetkel eemale, et jõuda millegi muuni."

"Eelmine kord me rääkisime ka põgusalt Pythagorasest ja ülemhelidest ning muusikalise heli ja müra erinevusest. " sekundeeris Karlole helilooja Ardo Ran Varres, "Müras on puhtfüüsikaliselt esindatud erinevad sagedusalad ja -ribad. Muusikalises helis on seevastu väga selge korrapära. Pythagoras näitas, et seal valitsevad ilusad sümmeetriad ja suhtarvud. See arusaam moodustabki lääne kunstmuusika vundamendi. Mina olen sealt omakorda tuletanud sellise tunnetuse, et kui ei mingis filmis – olgu see näiteks tunnine dokfilm – ei mängita mitte ühtegi muusikalist heli, siis selles filmis puudub igasugune vertikaalne mõõde."

Viimasel pooltunnil palusin ma oma vestluskaaslatel soovitada jõuluajaks filme, kus vertikaalne mõõde on silmapaistvalt esindatud. Kirja said sellised linateosed: Andrei Tarkovski "Andrei Rubljov", Pier Paolo Pasolini "Matteuse evangeelium", Wim Wendersi "Taevas Berliini kohal", Bruno Dumonti "Jeanne d'Arc", Asghar Farhadi "Lahutus", Jessica Hausneri "Lourdes", Paweł Pawlikowski "Ida" jt.

Head uudistamist!

“Ameerika Ühendriikide teadlased tegid kindlaks, et kui panna inimene tuukriülikonnas õunapuu alla istuma, hakkab tal poole tunni pärast igav," nii kõlas paar aastakümmet tagasi kuuldud Rohke Debelaki libauudis. See vahepealsete aastatega järjest kõnekamaks muutunud nali meenus mulle vestluses Jonas Nahkori ja Martin Pendiga. Põhjuse kokkutulekuks andis Martini poolteist aastat tagasi Postimehes ilmunud artikkel "Eesti kool akadeemilise uhuu-teaduse tõmbetuultes". "Hoolimata tõrksusest seda tunnistada on haridusteadusest saanud põhimõtteliselt uhhuu-teadus, millele käib reaalsuse seletamine ja veel enam ennustamine kõrgelt ja kaugelt üle jõu," kirjutas Martin kõnealuses kirjatükis. See tuletas mulle meelde Tähenduse teejuhtide 12. numbris ilmunud intervjuu Aivar Halleriga ("Kool on kogukonna süda", 9.21). "Näete, siin on 104 üllitist. Nad on klassifitseeritud teadustöödena ja nende alusel on tehtud Eestis aastaid haridussüsteemi puudutavaid otsuseid. Kui teil pole olnud aega või tahtmist kõigi nendega tutvuda, aga kui te mind usaldate, siis ma võin teile kinnitada – mitte ükski nendest 104 tööst ei vasta eelnimetatud teaduslikkuse kriteeriumitele. Seetõttu on mul raske vältida järeldust, et kõige suurem pseudoteaduse kants on haridus- ja teadusministeerium," meenutas Aivar seal üht Reaalkoolis toimunud teaduskonverentsi.

Nendel teemadel me Tähenduse teejuhtide 249. vestlusringis rääkisimegi.

"Kaasaegne eksperimentaalteadus on tuvastanud inimese tajuorganite võime hämmastavalt tundlike aistingute saamiseks. Näiteks ettevalmistatud tähelepanu ja pimeda ruumiga kohanenud inimsilm võib märgata lausa üksikut footonit (kvantmehaanilist valgusosakest). Ent väited joogide ülitajust lähevad sellistest täppisaistingutest kaugemale ning tõstatavad rea tunnetusteoreetilisi küsimusi, mille vastamisele pidid mõtlema kõik india klassikalise filosoofia koolkonnad," kirjutas füüsikateoreetik Laur Järv Tähenduse teejuhtide 40. numbris "India joogide ülitaju".

Samanimelise saatesarja 248. vestlusringis rääkis Laur Järv india joogide ülitajust koos religiooniuurija Erki Linnuga.

"Kõigi Bachi teoste lõpus seisab üks lahend: SDG, Soli Deo Gloria" ütles Tähenduse teejuhtide 247. vestlusringis muusik ja luuletaja Heili Meibaum, "see häälestus määrab tegelikult kõik muu." Kuivõrd Heili oli stuudios oma abikaasa Maiduga, kes on elukutselt klaverihäälestaja, olid jutuajamise lähtepunktiks häälestusprobleemid nii selle sõna kitsamas kui ka avaramas tähenduses. "Hea häälestuse eelduseks on ilma rooste ja niiskuskahjustuseta elastsed ja puhtad klaverikeeled. Kokku vajab häälestamist umbes 230 keelt! Seda on mõnevõrra rohkem kui viiulil või tšellol. Klaveri mehhanismi tipptasemel reguleerimine tähendab 16 tundi tööd. Et viia iga klahvi "liikumised" standardisse, tuleb 88 klahvi juures üle kontrollida umbers 16 seadistust," oli Mait kirjutanud Tähenduse teejuhtide 21. numbris ("Mitte ainult silmailu", 6.21).

Kõigepealt rääkisimegi erinevatest häälestussüsteemidest, võrdsest temperatsioonist ja kõlavärvidest. Edasi liikus jutt maalikunsti ja luuleni ning sealt juba häälestuseni meie endi eludes, seda nii isiklikus kui ka ühiskondlikus plaanis. Saatele pealkirja andnud tstitaat pärineb keskustelu lõpuosast (111. minut), kui pärisin selle järele, kuidas võis uusaegne muusikalise häälestussüsteemi muutus mõjutada meie üleüldist temperatsiooni.

"Šamaani tee" on raamat, mille on kirjutanud Ameerika antropoloog Michael Harner.

"Ma arvasin, et Harner saab ehk aru sellest, millega ma olin Küprosel kokku puutunud. Trepil kohtasin ma üht oma vana sõpra, kes töötas Uue Sotsiaaluurigute Kooli politoloogia õppejõuna. Ta uuris, mis mina seal teen. Vastasin, et tulin kohtuma Michael Harneriga. Ta uuris edasi, et miks ma Harnerit näha tahan. Ma küsisin temalt, et miks ta seda küsib. „Ma ei tea,“ vastas ta, „minu arvates on Harner üsna veider tüüp.“," meenutas Harnerit Tähenduse teejuhtide 30. numbrile antud intervjuus "Vaikuse mäe" autor Kyriacos Markides.

"Ma kohtusin Harneriga ja minu meelest ei olnud ta üldse veider. Harner uuris Amasoonias jivarosid, kes ütlesid talle: „Kui sa tahad meist aru saada, siis pead muutuma üheks meist. Oled sa selleks valmis?“ Selle peale andsid nad talle väga tugevat hallutsionogeenset segu, mis oleks ta peaaegu tapnud. Kui ta oleks seda omapead proovinud, oleks ta kindlasti surnud. Pärast seda tuli ta bona fide jivaro šamaanina Ühendriikidesse tagasi ja avas Connecticutis Šamanistlike Uuringute Keskuse. Harner oli väga toetav ja andis mu tööle Daskalosega akadeemilise õnnistuse. Ta pidas seda täiesti legitiimseks sotsiaalantropoloogiaks. Kui ma tema juures istusin, sai ta kõne, milles keegi kutsus teda televisiooni oma töö üle väitlema. Ta ütles, et on nõus, kui väljakutsuja tuleb enne seda tema šamaaniseminarile ja võtab kaasa trummi," jätkas Markides meie intervjuus.

"Eriti tennisemängus, aga samamoodi ka korvpallis käib mäng lainetena. Initsiatiiv, momentum, või kuidas me seda ka ei kutsuks, liigub lainetena. Ühel hetkel on momentum sinu poolel, kõik näib töötavat sinu kasuks ja vastase vastu," ütles Rauno Pehka Tähenduse teejuhtide 19. numbrile antud intervjuus "Mäng ja momentum". Samanimelise saatesarja 245. vestlusringis rääkisime sellest, kuidas on lood momentumiga jalgpallis ja hokis. Mu vestluspartneriteks olid nimetatud alaliitude juhid Rauno Parras ja Aivar Pohlak.

"Alateadvuse invasioon" oli EBS-i kursustesarja "Olulised raamatud" 2023. aasta kevadhooaja nimi. Sealt alates võttis ettevõtmine oluliselt rakenduslikuma suuna. 2018. aasta sügisel asutatud sari oli eelneval kümnel hooajal keskendunud peaasjalikult lääne mõtteloole. Seda eriti kolmandal ja neljandal kursusel, kui me tegelesime Henri Bergsoni "Loova evolutsiooni" ja Johann Wolfgang Goethe "Fausti" varjus [Richard Tarnase](https://www.youtube.com/watch?v=PPLrTNLDPCw&t=4s) "Õhtumaa vaimu passiooniga".

Tagantjärgi tark olles võib väita, et pööre algas juba 2021. aasta sügisel uue kursustesarja "[Looduse tagasitulek](https://www.youtube.com/playlist?list=PLhpEK-_b7mfElfo36NYAqlyJP0hXVHLOB)" teise hooajaga "[Hinge kood](https://www.apollo.ee/hinge-kood.html)", mis oli pühendatud USA jungiaanlikule psühholoogile [James Hillmanile](https://www.youtube.com/watch?v=Af-khwHKl5s&t=2s). Pärast seda hakkasid tasapisi esiplaanile nihkuma mu enda (ja teiste) [sõltuvusprobleemid](https://teejuhid.postimees.ee/7367493/hardo-pajula-nahtamatu-maailm) ja nende võimalikud lahendused.

"Sõltuvus on trauma, punkt," ütleb kliiniline psühholoog Regina Hess, keda me intervjueerisime [Tähenduse teejuhtide 23. numbris](https://teejuhid.postimees.ee/7606044/intervjuu-hardo-pajula-intervjuu-regina-u-hessiga-moodne-eleusis). Traumad tulevad jutuks ka tänases vestlusringis, kus osalevad Viljandi haigla psühhiaatriakliiniku alkoholisõltlaste osakonna juhataja [Jaan Saar](https://sakala.postimees.ee/4006965/jamejalal-saavad-abi-ka-alkoholisoltlased) ja [Ken Saan](https://www.youtube.com/live/elnJi2ls4FA?t=339s), kes mu Jaaniga tuttavaks tegi.

Sotsioloogiadoktor Kyriacos Markides kavatses 1970. aastate lõpus kirjutada raamatu rahvusvahelisest terrorismist. Materjali otsingul läks ta oma kodusaarele Küprosele, kus ta tee ristus muljetavaldava kristliku müstiku ja tervendaja Daskalosega. "Ma nägin oma silmaga pealt asju, mida ma ei suuda siiani ratsionaalselt selgitada," ütles Markides Tähenduse teejuhtide 30. numbrile antud intervjuus. "Daskalos ravis 45 minutiga terveks selja naisel, kellele arstid olid öelnud, et ta jääb terveks eluks voodihaigeks. Kaheksa nädalat varem tehtud röntgenpilt näitas suurt vigastust. Uuel pildil oli selge terve. Daskalos katsus kolmveerand tundi kätega tema selga. Pärast seda tõusis naine voodist ja läks meile kööki kohvi tegema." Raamat terroristidest jääb pooleli: "Ma otsustasin, et müstikud on terroristidest huvitavamad," meenutab Markides.

Paarkümmend aastat hiljem kutsub sõber Markidese Athose poolsaarele. "Peale ebausu ja rumalate munkade ei lootnud ma sealt midagi leida. Athosel kohtasin ma aga isa Maximost. See muutis mu elu," ütles Markides meie intervjuus. Sel aastal eesti keeles ilmunud Kyriacos Markidese "Vaikuse mägi" kujutab endast popuriid autori vestlustest isa Maximosega ning mõtisklustest Athosest, Küprosest ja kristlusest.

Tänase jutuajamise lähtepunkt on kirjakoht "Vaikuse mäe" 13. peatüki ("Vaimulikud seaduspärasused") lõpust: "Ekklesia't kordas isa Maximos ikka ja jälle, peaks nägema vaimuliku haiglana, kus ravitakse haava inimeste ja Jumala vahel. Kui see paraneb, leiavad kõik maised probleemid lahenduse. Nägin, et selline arusaam oli jämedas vastuolus sekulaarse mõtteviisiga – selle mõtteviisiga, mida minagi olin treenitud kasutama."

Peatse kohtumiseni!

Magnet (kr Magnetis lithos 'Magnesia kivi') ehk püsimagnet on keha, mis on püsivalt magneetunud ka siis, kui välist magnetvälja ei ole. Magnetid on ferromagnetilised kehad ja mõningad taevakehad (näiteks Maa ja Päike), mikromagnetid on elementaarosakesed ja nende süsteemid (aatomid, molekulid), millel on magnetmoment – võib lugeda Eesti Entsüklopeediast. Franz Mesmer (1734–1815) oli saksa astroloog ja arst, kes sai tuntuks animaalmagnetismi hüpoteesiga – inimese väidetava võimega mõjutada teisi organisme oma magnetvälja abil. Selle teooria pinnal töötas Mesmer välja oma ravimeetodid ning oli nende rakendamisel vähemalt avalikkuse silmis märkimisväärselt edukas.

Tähenduse teejuhtide 242. vestlusringis rääkisime Mesmeri ja magnetismi erinevatest kokkupuutepunktidest füüsik Jaak Kikka ja füüsikaõpetajast semiootiku Mihkel Kunnusega. See duo oli stuudios kolmandat korda. Kahel eelmisel korral – "Otsatu potentsiaal" ja "Absurdne loodus" – rääkisime kvantfüüsikast.

"Kõik otsused teen kolme-nelja meetri pealt, siis vaade peeglisse, siis käin palett käes maali juures ära, ootan sisehääle korraldusi, käsu mitmekordset kinnitust vaimses hierarhias. Olen suurte ülemuste tööriist. Eemaldun veelkord ja siis haarab mind tõeline ja õige, kustutamatu ja vältimatu voog, mis laseb mul südamerahuga uue pintslitõmbe teha. Järgmiseks pintslilöögiks valmistun samamoodi. Ja nii jälle ja jälle. Alles siis võivad saabuda need päevad, kus mind lastakse maalile päris ligi, ei küsimusi ega vastuseid, saabunud on terviklik töökeskkond. Maalin. Ülemused usaldavad mind ja mulle antakse edasiliikumiseks terve rood. Nad teavad, et ma täidan nende käske. Need vaikuse hetked ei ole küll pikad, võib-olla pool tundi, paarkümmend minutit. Siis lastakse mind välja, puhkama, istuma, vaatama. Ma ei tee ühtki pintslitõmmet oma peaga," kirjutas Aapo Pukk Tähenduse teejuhtide 14. numbris ilmunud leheloos "[Kuidas ma Jumalat maalisin](https://teejuhid.postimees.ee/7388993/aapo-pukk-kuidas-ma-jumalat-maalisin)".

Täna on Aapo Pukk stuudios oma abkaasa Helgega, kellega nad on koos aastaid vedanud [kunstikooli](https://www.aapopukk.com/). Kuivõrd Aapo ja Helge tulevad kahekesi, siis kutsusin endale toeks Kaie, kes on käinud kaheksa aastat Pukkide Puise Nina [maalilaagris](https://www.aapopukk.com/puise-nina-maalilaager/).