Kukkuv õun

Saatejuht Marek Strandberg arutleb koos Tallinna Tehnikaülikooli inseneriteaduskonna dekaani Fjodor Sergejevi ja ettevõtja Jüri Jolleriga, kuidas doktorikraadiga inimesed saaksid Eestis palju jõulisemalt majandust ja ühiskonda mõjutada.

Vestluse lähtepunktiks on küsimus, kas doktoriõpe valmistab inimesi ette eeskätt akadeemiliseks karjääriks või suudab see pakkuda ka reaalset lisandväärtust ettevõtlusele, tööstusele ja riigi strateegilistele vajadustele.

Saates võrreldakse akadeemilise ja ettevõtluspõhise loogika erinevusi: kas alustada teadusavastusest ja otsida sellele hiljem rakendust või lähtuda turu ja klientide konkreetsetest probleemidest ning rakendada teadust nende lahendamiseks.

Sergejev selgitab doktoriõppe erinevaid vorme – nooremteaduritest tööstusdoktorantideni – ning rõhutab, et Eesti üks suur mure on hoopis doktorikraadiga inimeste nappus. Joller toob ettevõtja vaate: väikeriigis on riskitaluvus piiratud, riigihanked jäigad ja innovatsiooni soodustav otsustusjulgus sageli puudu.

Vestlus laieneb ka tööstuspoliitikale, riigi rollile ja rahvusvahelistele eeskujudele Soomest ja Iisraelist. Saate põhijäreldus on, et Eestis on vajalikud teadmised ja inimesed olemas, kuid nende vahele on jäänud bürokraatia, ebamäärased prioriteedid ja vähene koostöö. Doktorikraad ei peaks jääma akadeemiliseks tiitliks, vaid kujunema ühiskondliku mõju ja majandusliku arengu tööriistaks, leitakse kokkvõtteks.

Saatejuht Marek Strandberg vestleb Tartu Ülikooli arheogenoomika professori ja Eesti juurte tippkeskuse eestvedajaga Kristiina Tambetsiga sellest, mida annavad meie päritolu mõistmiseks geneetika, arheoloogia, keeleteaduse, folkloristika ja keskkonnauuringute ühised lähenemised. Kolmandat tegevusaastat alustanud tippkeskus koondab ligi sada teadlast ning jagab uurimistöö kolmeks suureks suunaks: aeg ja ruum, järjepidevus ja muutused ning piirkondlikud lood.

Tambets selgitab, kuidas eri andmekihte – geneetikat, ainelist ja vaimset kultuuri ning kliima- ja keskkonnaandmeid – uuritakse koos, otsides mitte ainult seoseid, vaid ka põhjusi. Juttu tuli nii Eesti vanimatest asulakohtadest ja Pulli asulast, muistsetest rändemustritest kui ka nutikatest meetoditest, millega saab inimeste DNA-d uurida isegi ilma luuleidudeta, seda näiteks kasetõrvast või järvesetetest. Samuti tuleb juttu sette-DNA ja keskkonna-DNA võimalustest ning nendega kaasnevaid metodoloogilisi riske.

Vestluse teine pool keskendub haiguste ajaloole, keskaja linnade geneetilisele mitmekesisusele ja läänemeresoome keelte kujunemisele. Saade jõuab ka tänapäeva: arutletakse tehisintellekti rolli üle teadusandmete sidumisel ning selle piirangute üle. Saates jõutakse järeldusele, et teadmine eestlaste põlvnemise kohta on ka julgeoleku küsimus – põhjus, miks me peame end kaitsma!

Saatejuht Marek Strandberg ja Postimehe teadus- ja tehnikaajakirjanik Kaido Einama kokku Las Vegases toimunud tarbeelektroonika messi CES 2026 olulisemad suundumused. Juttu tuleb tehnoloogilisest murdepunktist, kus tehisintellekt pole enam pelgalt tarkvara, vaid hakkab üha enam kehastuma robotites, autonoomsetes sõidukites ja nutikates seadmetes. Einama selgitab, kuidas humanoid- ja neljajalgsed robotid liiguvad programmeeritud liigutustest õppivate ja kohanevate süsteemideni ning miks robotid ei pea enam ilmtingimata inimese moodi olema.

Arutletakse isejuhtivate autode, robotaksode ja sensorite tuleviku üle ning vaadeldakse kriitiliselt tahkisakude lubadusi, mis CESil palju elevust tekitasid – eriti Eestiga seotud tootearenduse tõttu. Saates puudutatakse ka droonide rolli kaubaveos ja sõjas, meditsiinitehnoloogia kiiret arengut ning aju-arvuti liideste jõudmist tarbijaturule.

Lisaks maailmatrendidele saavad tähelepanu Eesti ettevõtted CESil ning küsimus, kas tehisintellekti ümber tekkinud elevus on mull või loomulik etapp pikas tehnoloogiaarengus. Vestlus lõpeb mõtisklusega, millal võiks humanoidrobot päriselt meie kodudesse jõuda – ja mida ta seal tegelikult teha oskaks.

Saatejuht Marek Strandberg avab koos Tartu Ülikooli terioloogide Maris Hindriksoni, Kirke Raidmetsa ja Egle Tammelehega vaata et ühe Eesti teravaima looduskultuurilise konflikti telgitagused: kuidas peaksime tegelikult majandama ulukeid ja suurkiskjaid. Arutelu keskmes on küsimus, kas jahindus Eestis tugineb teadmistele või pigem traditsioonile ja tunnetusele.

Vestlus saab alguse teadlaste avaldatud artiklist seakatku, ökosüsteemide ja kiskja–saaklooma suhete kohta ning sellele järgnenud Jahimeeste Seltsi tehtud kollektiivsest vastulausest. Paraku ei leidnud Eesti Jahimeeste Selts kõneisikut, kes oleks suutnud nende loodud teksti teemadel rääkima. Nende esindaja ütles, et seisukoha koostas kogu juhatus ja nii keegi stuudiosse tulla ei saanudki. Saates aga jõuab arutelu kiiresti suuremate teemadeni: miks lihtsustatud mudelid ei kirjelda elusloodust, miks Eestis napib usaldusväärseid andmeid ulukipopulatsioonide kohta ning mida tähendab see jahipoliitika jaoks.

Saates räägitakse huntidest kui rahvusloomast, hundikarjade keerukast sotsiaalsest struktuurist, hübriididest koertega ning sellest, kuidas valed küttimisotsused võivad hoopis konflikte suurendada. Teadlased selgitavad, miks söödaplatsid ja andmevaesus soodustavad haigusi ning miks „rohkem küttimist“ ei pruugi olla lahendus.

Kas oleme valmis nihkuma emotsioonidest ja harjumustest teaduspõhise, ökosüsteemi tervikut arvestava otsustamise suunas? Saate teada, mis tegelikult metsades toimub – ja miks see meid kõiki puudutab.

Selles «Kukkuv õuna» saates viib saatejuht Marek Strandberg kuulaja maailma, kus nähtamatud, kuid ülivõimsad organismid kujundavad nii meditsiini tulevikku kui ka globaalset julgeolekut. Stuudios on Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi antimikroobsete ainete professor ja Tallinna Tehnikaülikooli targa linna tippkeskuse vanemteadur Tanel Tenson – teadlane, kelle igapäevatöö keskmes on bakterid ja nende võime inimese loodud ravimeid üle mängida.

Juttu tuleb antibiootikumiresistentsusest – nähtusest, kus kunagi imeravimina tundunud antibiootikumid kaotavad üha sagedamini oma toime. Miks on bakterid evolutsioonis nii kiired ja kohanemisvõimelised? Kuidas sünnib resistentsus ja miks on just gramnegatiivsed bakterid ravimite arendajatele eriti suur pähkel? Arutluse alla tulevad nii antibiootikumide kombinatsioonid, tehisaru roll uute ravimite otsingul kui ka küsimus, miks uute antibiootikumide turuletoomine on majanduslikult nii keeruline.

Saate ka teada, milliste omapäraste võtetega bakterid ennast väliste ravimirünnakute vastu kaitsevad ja miks näiteks vähiraviski edukateks osutnud nanoosakesed ei suuda bakterirakkudesse antibiootikume sisse toimetada.

Saates liigutakse laborist haiglasse ja sealt edasi keskkonda – rannavetesse, reoveesse ja põllumajandusse –, näidates, kuidas resistentsed bakterid levivad ja miks see puudutab meid kõiki. Juttu tuleb ka alternatiivsetest raviviisidest, nagu faagiravi ja probiootikumid, ning sellest, millised lahendused võivad tulevikus aidata inimkonnal bakteritega sammu pidada.

Saade valmib koostöös [Eesti Teadusagentuuriga](https://postimees.pleier.ee/uudised/ta-rahvusvahelistumise-toetamine-uhendumine-rahvusvahelise-teadmiste-turuga-ehk-mobilitas-30).

Marek Strandberg vestleb Tartu Ülikooli professori ja personaalmeditsiini tippkeskuse juhi Reedik Mägiga keskuse esimestest tulemustest ja laiematest sihtidest. Juttu tuleb keskuse teevusest ja saavutustest.

Esimene tegevusaasta on kulunud suuresti eetikalubade ja uuringute ettevalmistamisele, kuid juba tehakse tööd uute biomarkerite, riskimudelite ja personaalsemate sekkumiste kallal. Oluline roll on Eesti Geenivaramul, mille andmete abil uuritakse nii geneetilisi riske, ravimite sobivust (farmakogeneetika) kui ka haiguste alamtüüpe, näiteks 2. tüüpi diabeedi puhul.

Saates arutatakse ka rahvastiku vananemist ja tõika, et tervena elatud aastad ei kasva sama kiiresti kui eluiga. Seetõttu on elustiil, vaimne aktiivsus ja keskkonnategurid – nn eksposoom – järjest olulisemad uurimissuunad. Mägi sõnul ei ole Eestis suurim probleem õhusaaste, vaid pigem suitsetamine, alkoholi liigtarbimine ja vähene liikumine.

Eesti paikneb personaalmeditsiini arendamisel rahvusvahelises tipus ning on eeskujuks paljudele riikidele. Samas rõhutab Mägi, et teadustulemuste jõudmine igapäevasesse ravipraktikasse on aeglane ja nõuab põhjalikku testimist, kulutõhususe hindamist ning tihedat koostööd arstidega.

Saade valmib koostöös [Eesti Teadusagentuuriga](https://postimees.pleier.ee/uudised/eesti-teaduse-tippkeskused-personaalmeditsiini-tippkeskus)

Saates arutavad TalTechi professor Jarek Kurnitski ja kaasprofessor Martin Thalfeldt, kuidas hoonete renoveerimise kaudu energiatarvet vähendada. Kurnitski toob esile Eesti praktilise energiatõhususe lähenemise ning unikaalsuse, kus hoonesse paigaldatav akugi võetakse arvesse ametliku energiasäästumeetmena. Kiirelt arenevad soojussalvestid võimaldavad kaugküttes odava elektri ajal soojust talletada ja tipukoormusi vältida. Thalfeldti hinnangul peab hoone tehnosüsteem kasutaja jaoks olema «nähtamatu», pakkudes mugavust ja säästu ilma käsijuhtimiseta. Paindlik tarbimine – näiteks soojuspumba töö sidumine börsihinnaga – võib uuringute järgi vähendada kulusid üle 10%.

Tehaselise renoveerimise puhul kirjeldatakse Eesti kogemust: elementlahendused kiirendavad tööd ja vähendavad kohapealset müra, kuid seni on need olnud tavalisest kallimad. Euroopas, eriti Hollandis ja Saksamaal, on lahendus saanud hoogu; Soomes on renoveerimisvajadus väiksem ajalooliselt hea soojapidavuse ja ehituskvaliteedi tõttu. Tehnosüsteeme saab tuua hoone väliskesta elementidesse, kuigi kõiki torustikke pole alati mõistlik ümber paigutada.

Lõpuosas tuleb juttu alalisvoolu (DC) kasutuselevõtust hoonetes, mis vähendab muundamiskaod, ning elektriautode akude potentsiaali hoonete varustuskindluse tagamisel. Energiatõhususe lisavõit leitakse nutikast juhtimisest, hinnapõhisest tarbimisest ja uute DC-põhiste lahenduste rakendamisest. Saatejuht Marek Strandberg

Saade valmib koostöös [Eesti Teadusagentuuriga](https://postimees.pleier.ee/uudised/eesti-teaduse-tippkeskused)

Saates vestlevad saatejuht Marek Strandberg ja Tartu Ülikooli tehisintellekti professor ning Eesti tehisintellekti tippkeskuse juht Meelis Kull tehisintellekti arengutest, võimalustest ja riskidest. Juttu tehakse eeskätt sellest, kuidas on masinõpe viimase kolme aasta jooksul muutunud ning milliseid väljakutseid see Eestis kaasa toob. Kull kõneleb, et areng on kiire, kuid avalikkus tajub seda tihti ebaühtlaselt.

Arutletakse tehisintellekti seniste ja potentsiaalsete riskide üle, sh väärinfo levik, inimeste eksitamine ja raskemini prognoositavad, võimalik et eksistentsiaalsed ohud. Samuti räägitakse arvutusvõimsuse piiridest: olemasolevate mudelite lihtne skaleerimine on jõudnud lõpule ning läbimurdeks on vaja uusi teaduslikke meetodeid ja lähenemisi.

Kull selgitab ka, kuidas Eestis mudeleid treenitakse. Selleks kasutatakse graafikaprotsessoreid, kodust teadusarvutuste taristut ja Soome Lumi superkalkulaatorit. Mudelitesse lisatakse eestikeelset teksti, ingliskeelseid materjale ja programmikoodi; mitmekesine andmestik, sealhulgas tabelite ja programmikoodide lisamine parandavat oluliselt mudelite oskusi. Arutatakse ka kvaliteedikontrolli üle ning tõdedetakse, et isegi valeinfo nägemine võib mudelitele õpetada selle äratundmist.

Saates käsitletakse tehisintellekti rolli hariduses, äriprotsesside automatiseerimises, küberkaitses ja e-valitsemises.

Kull puudutab ka tehisaru kasutamist laste mänguasjades, väljendades ettevaatust TA-põhiste suhtlusmänguasjade suhtes ning rõhutades täiskasvanute rolli laste sotsiaalsete oskuste kujundajana.

Saade valmib koostöös Eesti Teadusagentuuriga.

Kui teid huvitab, kuidas muuta praegused jäätmevood tuleviku väärtusmaterjaliks, on see saade täpselt teie jaoks. Teadlane avab praktiliste näidete kaudu, kuidas 3D-printimine, tehisintellekt ja ringmajanduse põhimõtted võivad kujundada uusi linnu, vähendada CO₂ heidet ja muuta tööstuse toimimist.

Saade toob välja, et prügi on tegelikult kasutamata potentsiaal, mille targal rakendamisel võib Eesti saada kestliku tehnoloogia eestvedajaks.

Saates arutleb saatejuht Marek Strandberg koos Tartu Ülikooli tehnikateaduste kaasprofessori Alan Tkaczyk'iga tööstus- ja ehitusjääkide nutika kasutamise üle. Tkaczyk tutvustab olelusringi hindamist – meetodit, mis võimaldab hinnata tootmisprotsesside keskkonna- ja majanduslikku mõju ning otsida viise, kuidas jäätmeid uueks tooraineks muuta.

Ta toob näiteid alumiiniumitööstuse boksiidijääkidest, samuti sellest, kuidas akud ja muud tehnoloogiad disainitakse üha enam ümbertöödeldavaks. Lisaks käsitles ta tehisintellekti potentsiaali tööstusprotsesside modelleerimisel ja optimeerimisel.

Tkaczyk keskendub ringmajanduse süsteemsele käsitlusele, rõhutades vajadust ümber mõtestada nii hoonete ehitus kui kogu majanduse toimimine. Ta tutvustas rahvusvahelisi projekte, kus koostöös Šveitsi ja Türgi teadlastega arendatakse lahendusi lammutusjäätmete kasutamiseks, sealhulgas 3D-printimist Türgis maavärinate järel aga ka seda, kuidas Ukrainas võiks hoonete varemeist luua uusi ehitsmaterjale..

Saates tõstatub ka regulatsioonide vajadus, alternatiivsed sideained CO₂ vähendamiseks ning ideed prügiturust, mis käsitleks jäätmeid väärtusliku ressursina.

Saade valmib koostöös [Eesti Teadusagentuuriga](https://postimees.pleier.ee/uudised/ta-rahvusvahelistumise-toetamine-uhendumine-rahvusvahelise-teadmiste-turuga-ehk-mobilitas-30)

Saadet kuulates saad teada, et nutikellad ja terviseäpid pakuvad küll väärtuslikku lisainfot, kuid ei muutu veel täielikeks diagnostikavahenditeks. Selgub, et paljud seadmed vajavad täiendavat valideerimist ning lõplikud raviotsused jäävad arstidele. Kuulaja saab aru, et digivahendid võivad tulevikus parandada krooniliste haiguste jälgimist ning toetada ravi järgimist, aidates seeläbi tervishoiukulusid vähendada.

Professor Viigimaa tutvustab ka digilahendust, mille abil saavad näiteks infarkti üleelanud tagasi normaalsesse ellu pöörduda.

Saates avaneb ka nutiseadmete varjukülg: kuuleb, et liigne terviseandmete jälgimine võib tekitada terviseärevust ja viia valede järeldusteni. Rõhutatakse, et nutiseadmete tegeliku kasu hindamiseks on vaja suuremahulisi teadusuuringuid.

Lisaks saad teada ravimite koostoimete registri tähtsusest, personaalmeditsiini võimalustest ja sellest, kuidas tulevikus võidakse kasutada patsiendi geneetilisel infol põhinevaid „digitaalseid kaksikuid“. Selgub, et tehisintellekt aitab küll andmete analüüsimisel ja ravimiarenduses, kuid arsti kogemus jääb esmatähtsaks.

Kuulaja saab ülevaate ka organoidide arendamisest ning uutest ravimitest, näiteks süstitavatest kolesterooliravimitest, mis võivad põhjalikult muuta ateroskleroosi ja hüpertensiooni ravi. Samal ajal rõhutatakse vajadust hinnata nende pikaajalist ohutust. Saates tutvustatakse Eesti tervise infosüsteemi edusamme ning tulevasi diginõustajaid, mis võiksid parandada krooniliste haiguste juhtimist ja inimeste tervisekäitumist.

Saade valmib koostöös [Eesti Teadusagentuuriga](https://postimees.pleier.ee/uudised/ta-rahvusvahelistumise-toetamine-uhendumine-rahvusvahelise-teadmiste-turuga-ehk-mobilitas-30).