Laulu seadis kokku Leanne Barbo, võttes aluseks kaks Kuusalu kihelkonnast kogutud laulu, millest ühe kirjutasid 1911. a. Mai Kravtsovilt üles Karl Viljak ja Gustav Vilberg (EKM ERA, EÜS VIII 2172/3 (460)) ja teise salvestasid Salme Hirrendilt Ruth Mirov, Loreida Raudsep ja Helgi Kihno 1960. a. (EKM ERA, KKI, RLH 60:16 (3)).

Rannarahvas teab, et torm tuleb niikuinii. Keegi ei tea, millal võib tuul paisuma või meri tormama hakata. Kui aga oma sugulased on merel, loodetakse, et torm tuleb siiski millalgi hiljem. Alles siis on luba tuulel tulla ja sajul sadada, kui kallid on kõik kodus tagasi.

Aluseks on Peetri kihelkonnast pärit laul, mille teksti ja viisi kogusid 1911. a. Peeter Penna ja Voldemar Rosenstrauch abielupaari Ann ja Toomas Volki käest (EKM ERA, EÜS VIII 488 (41) ja 594/5 (114)).

Teekäigul võib laulda mitmel põhjusel. Laulmine lühendab teekonda ja peletab väsimust, hääl on ka hoiatuseks metsloomadele, kes ei soovi kõndijate teele sattuda. Laulu kaja ühendab lauljat ümbritsevaga, aitab suhestuda teeäärse metsaga ning sellega, mis tema sees.

On öeldud ka, et pikka teed tuleb nautida - siis pole muid kohustusi kui üks, mille sa jätsid selja taha ja teine, mis on alles kaugel teekonna lõpus. Kõik orjad, peretütred, härjad, kes käisid siin enne meid, kõndisid oma rada tuimalt. Meie aga rõkkame, nii et mets kajab.

Teksti aluseks on Arnold Friedrich Johann Knüpfferi poolt 19. sajandi alul Kadrina kihelkonnast kogutud laul (EKM ERA, EKÜ, F 232 a1, 159/60 (134)). Laulu viis on pärit samuti Kadrina kihelkonnast, selle kogusid Voldemar Rosenstrauch ja Karl Viljak 1913. aastal Leenu Ahlbergilt (EKM ERA, EÜS X 2529 (61)).

Koos laulmine tekitab tunde, nagu oleksime sugulased, vennad ja õed. See on seesama tunne, mida laulukoorid laulupeol tunnevad - ühtelaulmine ja ühesolemine. Võib ju mõelda ka laiemalt - kui mitmed erinevad seltskonnad laulavad samu laule, mida teame meiegi, siis tunneme ka nende teiste suhtes teatud hingesugulust. Ja veelgi laiemalt - võibolla on see sama tunne, mida me nimetame rahvustundeks, kõneldes sama keelt ja elades samas inforuumis?

Laulusõnade aluseks on M. Lepa poolt Sangaste kihelkonnas 1889. a. üles kirjutatud värsid (EKM ERA, H III 10, 572/3 (4)). Viisi aluseks on Hargla kihelkonnast Liis Peltserilt 1935. a. salvestatud pulmalaul (EKM ERA, ERA, Fon 439 a), koguja Herbert Tampere.

Pulmalaulikud, olgu pruudi- või peigmehepoolsed, laulsid pulmades kindlaid tegevusi ja rituaale saatvaid ning kirjeldavaid laule. Rituaalsete laulude hulka kuulusid ka noorpaari kiitmised ja laitmised. Tihti arenes pruudi- ja peigmehepoolsete laulikute vahel dialoog, kus haarati teineteise värssidest kinni ning keerati nende mõte pahupidi - püüti vastulauljaid sõnaosavusega üle trumbata.

Üks säärane kiitmise ja laitmise aeg oli siis, kui pulmarahvas jõudis koos pruudiga peigmehe majja, pruudi uude koju.

Lauluteksti seadis Setomaa ja Räpina kihelkonna arhiivitekstidest kokku Urmas Kalla. Viisi aluseks on Johannes Raudsepa Räpina kihelkonnast kogutud lauluviis, mille ta saatis Karl August Hermannile 1888. a. (EKM ERA, EÜS IV 634 (1414)).

Laul "Venna otsija" kannab endas mitut tähendustasandit, nagu ka müüdid või muinasjutud. Esimene neist on lihtne argine narratiiv - vend läks tööle, uppus ära või viidi sõtta, omaksed läksid venda otsima ja said ta kätte.

See, mida tahetakse "päriselt" öelda, milliseid sümbolid ja arusaamad on jutustuse taga, võib ajastute lõikes muutuda. Me ei pruugi müütilist teksti samamoodi mõista nagu sadakond või rohkem aastat tagasi elanud inimesed. Mõned sümbolid ja tähendused on ajastute lõikes universaalsed, teised vaid aimatavad ning suur osa jääb paratamatult siiski selgusetuks.

Vesi on tihti müütiliseks piiriks elus ja eluta maailma vahel. Vesi võib olla ka müütiline surnute maailm, kus käib peaaegu samasugune elu nagu siinilmas. Täies ehtes vend, kes on selili vees, võib olla hukkunu. Vanamees, kes reedab venna asukoha, võib olla abivaim või tark - või ka lihtsalt juhatav märk. Sõlge kasutati aga ennustusvahendina või "teise ilmaga" suhtlemiseks. Siin laulus pakutakse sõlge kadunud vennale, et ta saaks sellega end vee pealt päästa ja maale sõuda.

On selge, et laul on tugevalt mütoloogilise alatooniga. Selle "lahtikodeerimine" on aga iga kuulaja ja laulja enese teha - üheselt võetavat seletust laulule pakkuda ei saa.

Lauluteksti aluseks on kaks vadja laulu, millest ühe kirjutas üles Karl August Engelbrekt Ahlqvist aastatel 1854–1855 Ingerimaal Kattila lähedalt Peen-Rudja külast (Pien Rudd’a/Pieni-Rutja) Anna Ivanovnalt (SKVR IV3 4654) ning teise kogus Axel August Borenius-Lähteenkorva 1877. aastal anonüümselt lauljalt Ingerimaal Kattila lähedalt Mati külast (Mati-čylä/Mattija) (SKVR IV3 4680). Lähteenkorva kirjutas koos sõnadega üles ka laulu viisi, millest lähtub siinne esitus.

Mati külast pärit laulja teadis Lähteenkorvale öelda, et seda laulu lauldi suvistepühal. Oma küla kauniduse kiitmine, vahel ka naaberküladega võrdlemine, on läbi aegade olnud üks tähtsatest lauluteemadest paljudel pidudel ja kooskäimistel. Ka kiigel lauldi ja kiideti oma küla ja oma küla inimesi. Selline lauluga kiitmine annab tugeva identiteeditunde, aitab hinnata oma kodupaiga ilu.

“Minu küla, minu elupaik on maailma kõige ilusam, see on ehitatud väga hea koha peale. Küla üks serv ulatub mere ning teine päikesetõusu poole. Küla all on järv ja nurmel on pähklimets. Külas on allikas, kust voolab magusat vett. Kalad koevad suisa kaevus, latikad lauda palkides ja havid aiateivastes.”

Teksti aluseks on 1986. aastal IV Seto Leelopäeval Jaan ja Vaike Sarve salvestatud laul Igor Tõnuristi ja ansambli Leegajus esituses (EKM ERA, RKM, Mgn ER 49 (10)). Viisi aluseks on 1992. a. VI Seto Leelopäeval Värska leelokoori Kuldatsäuk lauldud laul, mille salvestasid Anatoli Garšnek ja Hillar Peets (EKM ERA, RKM, Mgn ER 78 (3)). Mõlemad salvestused ilmusid Võru Instituudi ja Eesti Kirjandusmuuseumi kogumikus “Ülgeq ütte!” (1999).

Ma olin öö läbi üleval, väljas hakkas juba valgeks minema. Põletasin ära terve kubu peergusid ja teise kubu tõrvapirde. Tõrvapird hakkas pakuga tõrelema, ühed mustad olid nad aga mõlemad. Nägin siis päikest tõusmas, aovalgust saabumas. Teisest talust tuli tõrvast suitsu, mujalt taludest musta suitsu. Minu kodu suits oli aga kuldne ja hõbedane.

Talvisel perioodil tubaseid töid tehes ei olnud tihti öösitigi puhkamiseks aega, kõik tuli ära teha enne, kui uued kevadised tegemised peale tulid. Kui öötööd olid pirruvalgel lõpetatud, ootasid päikesetõusul juba päevatööd. Suitsutarest lahkudes pandi ahi küdema.

Võibolla oli laul inspireeritud sellest, et niiske haoga reheahju kütmist alustades tulebki tulest esmalt läbipaistmatut musta suitsu. Kui kuumus on ahjus juba üleval, põlevad puugaasid puhtamalt ja ka suits on seetõttu hele ja läbipaistev, hagudega küttes veidi kollakaski. Seega võib aimata, et laulja talu on teistest tublim, nende ahi on kütte pandud palju varem kui teistes taludes, järelikult mindi ka varem välja tööle.

Samu motiive sisaldavad laulud räägivad tihti ka kullassepa ja ehtetöödest. Ka ehtesepa talust tõusev suits on regilauludes kuldne ja hõbedane.

Laulu teksti panid kokku Lauri Õunapuu ja Jako Reinaste Suure-Jaani kihelkonnast üleskirjutatud sarnastest regilauludest. Viisi aluseks on Suure-Jaanist pärit lauliku Liisa Kümmeli kaks sama laulu esitust, millest ühe salvestas Herbert Tampere 1961. a. (EKM ERA, RKM, Mgn II 518 a) ning teise Ingrid Rüütel 1963. a. (EKM ERA, RKM, Mgn II 879 a).

Laulutüüp "Arg kosilane" räägib arglikust noormehest, kes piilub eemal mängivaid neidusid. Noormees on piisavalt vana, et mõelda naisevõtmise peale. Kuidas aga noort naisterahvast võluda, teda kõnetada, seda noormees ei tea. Nii fantaseeribki poiss sellest, kuidas ta püüab tütarlapsi nagu jahiloomi - paelad, püssid ja lõksud ju saavad alati metslooma kätte. Kas jääb aga püüdmine ainult fantaasiaks või proovib noormees ka mõnd muud meetodit, jääb saladuseks. Neidusid ta kätte ei saa. Seejärel läheb noormees koju ja kurdab oma muret vanemaile. Isa-ema trööstivad ja õpetavad poega, et ega siis pruuti jahilooma kombel püüta.

On selge, et taolised laulud ei põhine tõestisündinud juhtumitel, ehkki selliseid seiku võib elus ette tulla küll. Pigem julgustatakse lauluga noori mehi oma tulevasele mehepõlvele vastu astuma ja mitte häbenema oma saamatust kosimisel või pruudi valikul.

Laul on õpitud 1949. a. helisalvestuse järgi, kus seda laulis Anne Vabarna kooriga. Kogujad Richard Viidalepp ja KKI rahvaluule-ekspeditsioon (EKM ERA, KKI, RLH 49:4 (7)).

Laulame hilja õhtul, õhtuvilul veeretame viise. Ennäe seda õnneõhtut, vaat kui tuleb jälle hoolehommik! Õhtu kutsus meil kõik lapsed kokku, hommik on aga nagu võõrasema - ajab hoole peale. Õhtuaeg on ilus ja lahe. Naised, te noorekesed, linikpead linnukesed, olete kui ilusad õunad, seisate siin ühes kobaras koos kui sibulakimp.

Laulusõnade aluseks on tekst, mille saatis Jakob Hurdale 1897. a. rahvaluulekoguja Mihkel Lemmerkänd (EKM ERA, H II 58, 363 (1)). Ta oli J. Hurdale saadetud tekstid maha kirjutanud varem ilmunud Kolga-Jaani regilaulude väljaandest "Vana Kannel II” ja esitas need Sõrvest E. W. käest üleskirjutatud laulude pähe. Teksti toimetas sõrve-pärasemaks Mari Lepik, kes kasutas peale M. Lemmerkännu Hurdale saadetud teksti ka värsse Kihelkonna kihelkonnast Tiiu Pihlerilt 1898. a. üleskirjutatud tekstist, kogujad August Niemi ja Nikolai Kann ning Pöide kihelkonnast 1892. a. üleskirjutatud tekstist, kogujad Johann Keerig ja Jakob Ilves (EKM ERA, H II 66, 375/7 (309) ja 35, 326/7 (188)). Lauluviis salvestati Marie Martinfeldilt Jämaja kihelkonnast 1960. a. Koguja Herbert Tampere (EKM ERA, RKM, Mgn II 344 b).

Laulu on nimetatud parastuseks pilkavale piigale. Neiul käis mitmeid kosilasi, ent kõik need kosjad lükati tagasi. Viimaks saabus tulevane peigmees.

Nüüd, pulmades või pulmade eel, maalivad lauljad neiu tulevasest elust hirmuäratava pildi: tulevases mehekodus peab pruut üleval pidama nii joomaraha kerjava joodikust mehe kui ka kogu majapidamise. Põllul härmas härgadega savist maad kündes näivad pruudile tavalised naisterahva toimetamised üsna tühised.

Laulu võib tõlgendada mitut moodi ning selle tähendus sõltub kindlasti kontekstist ja esitajatest.

Järellauljad on Triin Kilgas ja Ainika Jakobson