Regilaulu Podcast

Teksti aluseks on kolm sarnaste motiividega laulu, millest esimese kirjutas 1890. a. Väike-Maarja kihelkonnas üles Johannes (Johann) Reise (EKM ERA, H II 11, 770/1 (58)), teise kogusid Karuse kihelkonnas 1845. a. Jaan ja Juhan Jaanson (EKM ERA, H II 33, 117/20 (80)). Kolmanda salvestas Herbert Tampere 1962. a. Kristjan Kiviloolt Kuusalu kihelkonnast (EKM ERA, RKM, Mgn II 734 a). Kristjan Kiviloo laulu salvestusest on võetud ka siinse laulu viis.

Ajal, kui suur osa Eestist kuulus Venemaa Keisririigi koosseisu, viidi siit sõjaväkke kümneid tuhandeid nekruteid. Teenistusaeg oli väga pikk (aastatel 1793-1831 isegi kuni 25 aastat). Et sõjategevus oli toona aktiivne, jõudis siiski neist soldatitest elusalt tagasi koju ainult väikene osa. Sõjaväekohustust kardeti. Siin laulus viiakse tulevane soldat kaunil kevadel ilma omaste teadmata nekrutiks. Värvatu ootab oma saatust ja palub linde, et need viiksid kodustele karmi teate: "Teie omane viiakse siit sõtta. Tagasipöördumist loota ei ole. Ehkki isa ja ema ootasid, et minust tuleb midagi muud, sündisin ma mõõgamärkidega peos. Ma olen saatuse poolt sõtta määratud, minust saab uhke soldat."

Järellaulja on Liidia Mägi

Teksti aluseks on "Kure eidelt" Lüganuse kihelkonnast 1890. a. üles kirjutatud värsid (EKM ERA, H II 3, 650 (263)), koguja Hindrik (Heinrich) Prants. Viisi aluseks on Liisi Rikka laulu lindistus Lüganuse kihelkonnast 1962. a. (EKM ERA, RKM, Mgn II 744 c), koguja Herbert Tampere.

Mu vend hankis omale uhked riided ja hea hobuse ning läks siis Soome sõdima. Soomes päriti temalt: "Kaua sa, mees, oma hobust valvad?" "Valvan seni kuni pea otsas," vastanud vend. "Kui mul pea otsast lüüakse ja tapetakse, on ka hobune omapäi." Ühel päeval karja vaatama minnes leidis ema hobuse omapäi hulkumas ning sai kohe aru, mis oli juhtunud – tema ainus poeg oli saanud sõjas surma.

Järellaulja on Sulev Salm

Laulu teksti pani kokku Lauri Õunapuu Karula ja Urvaste kihelkonnast üles kirjutatud mardilauludest. Murdekeelt toimetas Urmas Kalla.

Lauluviisi aluseks on Marie Nutilt Rõuge kihelkonnast 1957. a. Herbert Tampere ja Ottilie Kõiva poolt salvestatud mardilaul (EKM ERA, RKM, Mgn II 106 a) ning Karula kihelkonnast 1909. a. üles kirjutatud mardilaulu viis (EKM ERA, EÜS VI 203 (43)). Viimase kogujateks olid August Kiiss, Jaan Sossi ja Alfred Mõttus.

Mardisandilaulud on rituaalsed laulud, mida laulavad esivanemate hingi kehastavad ja talust tallu käivad nö. sandid. Mardilaule tuntakse kogu Eestis. Nende laulude alged on vast sama vanad kui põlluharimine ja karjapidamine ise. Ehkki kultuur ümberringi on palju muutunud, lauldakse endiselt kummalisest paigast, kust mardid tulevad, palutakse sisselaskmist ja tule süütamist. Tuuakse põllule ja karjale jätku. Palutakse ka ande – ohvrit edenemise ja õnne tagamiseks.

Järellauljad on Kaido Kama, Laas Õunapuu, Agu Trolla ja Uku Freiberg

Aluseks on J. M. Riste poolt Haljala kihelkonnas 1894. a. üles kirjutatud värsid (EKM ERA, E 11626/7) ja Kuusalu kihelkonnast 1905. a. Anna-Leena Mikiverilt üles kirjutatud laul (EKM ERA, EÜS II 537/8 (40)), kogujad Peeter Penna ja Karl Luud.

Laul neidude laulmisest, mis on nii võimas, et kostab koguni mõisameeste kõrvu. Mõelda vaid, keegi laulab nende metsas! Mõisamehed plaanivad ilutegijaid tüdrukuid minna vägisi endale tooma, kasvõi võrkudega kinni püüdma. Aga ega neidu vägisi koju tuua ei saa, teda tuleb meelitada teisiti.

Aluseks on Setumaalt pärit Anna Kõivu laul, mille salvestas 1922. a. vaharullile soome folklorist ja muusikateadlane Armas Otto Väisänen (SKSÄ A 514/21).

Mida lõoke laulab või linnuke vidistab? Ta laulab lähenevast sõjast. Kuhu me end peidame kui isegi kivid ei paku enam varju? Meid püütakse kinni ja viiakse võitlema. Vaenuaeg on karm ja sõjatee raske kõigile ühtmoodi.

Laulutekst on kokku pandud Anne Türnpu poolt eri kihelkondade sarnastest lauludest, viis põhineb regiviisi motiividel.

"Mehetapja" on läänemeresoome laulutraditsioonis tuntud ballaadilik verine mõrvalugu naisest, kes tapab oma kaaslase. Me ei saa teada, kas tapetu oli abikaasa või lihtsalt ehaline. Samuti ei saa me iial enam teada, millisel põhjusel mees tapeti või kas selleks üldse oli selget põhjust. Ehk olid osapoolte ootused suhtele erinevad? Hommikul, kui noori tullakse äratama, avastatakse kuritöö. Mai, üritades kõigepealt kuritööd salata, otsustab siiski põgeneda. Pagedes palub ta metsapuid, et need teda varjaksid. Puud aga kardavad enda pärast ega luba põgenejat varjata. Viimaks palub Mai varju merelt. Merel ei ole midagi selle vastu. Mai uputab end merre.

Järellaulja on Tuuli Maarja Põldma

Lauluteksti aluseks on Gustav Johannes Treumanni 1874. ja 1876 a. Risti ja Harju-Madise kihelkonnast kirja pandud värsid (EKM ERA, EKmS 4° 4, 591 (7) ja H I 4, 171 (29)). Viisi on 1909. a. Karula kihelkonnast Väheru moonatare juures olevalt neljalt naiselt üles kirjutanud August Kiiss (EKM ERA, EÜS VI 196 (7)).

Laul räägib uhketest ja tugevatest meestest, kes on kui kõvad sirged puud - ei paindu tuules ega murdu tormis. Sääraseid mehi ei võta isegi katk.

Laulu aluseks on Matthias Johann Eiseni poolt eri kihelkondade lauludest kokku seatud ja hiljem Ülo Tedre toimetatud tekst. Viisi on laulnud Jüri Veissmann Kadrina kihelkonnast, selle panid kirja Karl Viljak ja Karl Voldemar Rosenstrauch 1913. a. (EKM ERA, EÜS X 2535 (82))

Laul suurest härjast ja tema tapmisest on tõenäoliselt üks vanematest regilauludest. See on ühtviisi tuntud nii Soome ja Karjala kui Eesti aladel. Suure härja laulu on püütud tõlgendada nii rituaalse, kosmilise kui ka kalendrilauluna, tuues paralleeliks nii soomlaste kekri-pidustusi kui ka araabiamaade müütilisi härg-jumalusi. Laulus jutustatud müüt seostub ka Suure vankri tähtkujuga, kus võib aimata vankrit, mida veavad härg ning tema paariline - hunt.

Järellauljad on: Tiit Saare, Kalmer Kaasiku, Jaan Sarv, Lauri Õunapuu ja Jako Reinaste

Laulu aluseks on Kuusalu kihelkonnast pärit Miina Lamboti ja Anna Paalbergi laul, mille mille salvestamist Tallinnas Riigi Ringhäälingus 1938. a. Korraldasid Herbert Tampere ja August Pulst (EKM ERA, ERA, Pl. 86 B1).

Eesti pulmades olid pea iga tegevuse juures väga tähtsal kohal laulud, mida esitasid tavaliselt traditsioonilised pulmalaulikud ehk kaasitajad. Laul pruudi lahkumisel oma vanematekodust on üks osa eesti pulmatraditsioonis lauldavatest lauludest. Laulik pöördub pruudi poole ning kirjeldab tema tundeid ja räägib sellest, kuidas noorik jätab selja taha kõik oma senise elu ja lahkub oma uude koju.

Laulu aluseks on Herbert Tampere toimetatud tekst, laulis Mari Kullamägi Kadrina kihelkonnast, kirja panid Karl Viljak ja Karl Voldemar Rosenstrauch 1913. a. (EKM ERA, X 2534 (79), 2502 ja 2694/7 (267))

Kõige noorem vend läheb sõtta ning selleks valmistatakse teda pikalt ette, antakse kaasa toidumoon ja raha. Enne teele minekut tehakse saunagi, seal jagab õde õpetussõnu: "Ära ole esimene ega viimane - need tapetakse. Kes keskmine, jääb ellu." Kui vend saabub viimaks sõjast, ei tunne ükski kodune teda enam ära - võõras mees, sõjariistad, sõjarõivad seljas. Ainus, kes venna ära tunneb, on õde - oma mees, omad riistad, omad rõivad. Vend pajatab õele sõjas olemisest - seal pole aega armsamaile mõelda. Sõjas on tähtis terav mõõk ja hea hobune, vaid need päästavad mehe võitlusväljalt, mis on täis verd ja langenuid.

Järellauljad on Mauri Miidla ja Priit Pedajas