[Taavet Kase](https://www.youtube.com/watch?v=CMnHd5giQo8&t=142s) seitse aastat tagasi ilmunud [romaanis](https://www.apollo.ee/et/surmamaks.html) on Planeedi Päästmise Komitee kehtestanud kõikide maade rahvastele surmamaksu. Mõned aastad varem olid koomapatsiente uurinud teadlased avastanud igavese elu eliksiiri. Kui saladuslik segu surija veenidesse surati, elas see juhtme küljes edasi ja mitte lihtsalt juurviljana, vaid oli enam-vähem terve mõistuse juures ning suutis isegi külalisi vastu võtta. See polnud aga veel kõik, mis teadusel pakkuda oli. "Teine, vahest veelgi olulisem, ennekuulmatum ja veelgi fantastilisem pool selles teaduse triumfis tuli ilmsiks, kui surijasse lükati järgmine voolik, mis seevastu enam ei andnud, vaid võttis." Mis see täpselt oli, mida surijatest ammutati, polnud päris selge teadlastele endilegi. Tähtis on see, et sellest hakati lihtinimese arule kättesaamatult keerukate tehniliste protsesside abil tootma ülirohelist energiat.

See oli siis surmamaksu tehnoloogilne vundament. Kuivõrd kahe vooliku külge aheldatud lootusetu patsient kujutas endast tähtsat majanduslikku ressurssi, ei saanud teda niisama lihtsalt enam vikatimehele loovutada. "Nõnda juhtuski, et pärast Planeedi Päästmise Plaani jõustumist tuli loomulikul viisil mulla alla minemise eest tasuma hakata," kirjutab autor.

Kui kaugel me praegu Taavet Kase kirjeldatud tulevikumaailmast oleme? See on küsimus, millele me tänases vestluses Taaveti enda ja Kaarel Otsaga vastust otsime.