Saade Herman Melville’i raamatust “Moby Dick”. Saatekülalised David Ilmar Beecher ja Mihkel Kunnus. Saatejuht Hardo Pajula.

16. märtsil oli Kuku Raadio Tartu stuudio juba kinni pandud, nii et "Tähenduse teejuhtide" 81. vestlusringi salvestasime Mihkli haritlaskorteris (see jutuajamine on meil praeguse seisuga ka viimane). Nagu ma kohe saate alguses mainin, on mul alates 2018. aasta sügisest Estonian Business Schoolis "Oluliste raamatute" kursusesari [1]. Esimesel kursusel oli fookuses Thomas Manni "Võlumägi", teisel George Orwelli "1984", kolmandal Henri Bergsoni "Loov evolutsioon" ja sel kevadel siis Johann Wolfgang von Goethe "Faust". Eriti just kahel viimasel kursusel on Bergsoni ja Goethe raamatud olnud pigem embleemiks, sisuliselt üritasime nendel sotti saada lääne filosoofia arenguloost. Selles oli meile abiks Richard Tarnase suurepärane teos "The Passion of the Western Mind" [2]. Eeloleval sügisel on kavas keskenduda Ameerika majandusmudelile, sest seal tundub praegu pinna all ikka korralikult käärivat. Selle jutuajamise salvestamise ajal oli mul nimetatud eesmärgil plaanis siduda omavahel kokku Herman Melville'i "Moby Dick" ja William Jamesi "Usulise kogemuse mitmekesisus" [3]. Tänaseks on tulnud palju parem plaan: ma võtan Melville'i kõrval ja Jamesi asemel kursuse teiseks raamatuks siiski Alexis de Tocqueville'i "Tähelepanekuid Ameerika demokraatiast" [4]. Kursuse keskseks teoseks jääb aga igal juhul "Moby Dick" ja sellest raamatust me siis Mihkli juures 16. märtsil rääkisimegi. Vestluse pealkiri tuleb "Moby Dicki" samanimelisest peatükist, mille lõpus Melville kirjutab: "Kas asi on selles, et ta oma ebamäärasusega osutab universumi õudsele tühjusele ning mõõtmatusele, andes meile hävingumõtte näol selga noahoobi, kui süveneme linnutee valgete tühimike vaatlemisse. Või pole valevus oma olemuselt niipalju värvus kui värvuse nähtav puudumine ja samal ajal kõiki värvusi ühendav sideaine? Või põhjustab seda tunnet ääretul lumisel maastikul valitsev tähendusrikkalt vaikiv tühjus, värvitu ning kõigevärviline nagu ateism, millest me tagasi põrkame? Kui arvestame teist teooriat, mis kuulub natuurfilosoofidele ja mille järgi kõik õilsalt ning meeldivalt eretavad maised värvitoonid – olgu siis tegemist loojakuaegse taeva ja metsa kaunite varjude, liblikate kullendava sameti või tütarlaste õhetavate põskedega – on ainult peen pettus ega kuulu tegelikult esemetele endale, vaid on talle väljastpoolt antud, nii et kogu jumaldatud Loodus värvib ennast otsekui libu, kes võluva kesta alla peidab surnukambrit; ja kui me sõitu jätkame ning silmas peame, et see salapärane kosmeetikavahend, valguse võimas algollus, mis kõik värvitoonid loob, ise aga alati valgeks või värvituks jääb, langeb vahetult esemetele, puudutades oma olematu värvinguga kõike, ka tulpe ja roose – kui selle kõige üle järele mõelda, siis tundub nagu lamaks halvatud universum pidalitõbisena meie ees; nagu isekas rändur, kes Lapimaal keeldub värvilisi kaitseprille kandmast, nii jääb ka õnnetu uskumatu pimedaks, kui ta üksisilmi vahib majesteetlikku valget katet, mis ümberringi igasugu väljavaate suleb. Ja kõike seda sümboliseeris vaal-albiino. On siis ime, et teda nii raevukalt jälitati?" David Ilmar räägib romaani filosoofiliselt ühest filosoofiliselt kõige kaalukamast peatükist tunderõhuliselt ja meeldejäävalt saate teise kolmandiku alul (31.–35. minut). Head kuulamist! H.

[1] https://www.youtube.com/watch?v=gyNAFXE-spQ&t=2s [2] https://www.youtube.com/watch?v=PPLrTNLDPCw&list=PLhpEK-_b7mfHcnieHphuIr0G_cPk4ssFG&index=3 [3] https://www.youtube.com/watch?v=-GDmShNiWOI&list=PLhpEK-_b7mfEM3LsE740RRFKJuOC9WGog&index=14 [4] https://www.kriso.ee/tahelepanekuid-ameerika-demokraatiast-db-9789985902837.html