Teise mätta otsast

Suguvõsa märgib korraga nii inimesi, kellega me seotud oleme, kui lugusid, väärtuseid ja tundeid, mida me nende inimeste ja mälestuste kaudu endaga kaasas kanname. See, kuidas sugulased omavahel läbi käivad, kokku saavad ja üksteise elus osalevad, on olnud ajas ja on ka praegu väga erinev. Ka suhe oma juurtega võib olla väga erinev – mõne jaoks on suguvõsa oluline tugivõrgustik, teise jaoks aga pigem keeruline või suisa haigettegev pärand.

Eest noorte kuritegevus on väiksem kui kümmekonna aasta eest, kuid siiski tõusuteel. PISA testi põhjal on needsamad noored samas maailmas ühed nutikamad.

Lõimumisest räägitakse sageli numbrite, programmide ja poliitika keeles, kuid selle taga on alati ka inimeste päris kogemused – nii kuuluvustunne kui kõrvalejäämine, uute alguste võimalikkus ja samas ka haprus.

Eesti noorte koolikohustus pikenes 18. eluaastani ja kõrgkoolid said rekordarvu sisseastumisavaldusi. Samas võtab tehisaru ära terve rea algajatele mõeldud töökohti ja kinnisvara on üha kallim. Kui kerge või raske on Eestis selle kõige valguses oma elu alustada?

Meie ümber on üha enam reklaami, mis kutsub üles midagi uut ostma. Samas koguvad vaikselt populaarsust paranduskeldrid ja laineid lööb KonMari minimalism. Kui palju asju me tegelikult enda ümber vajame?

Maamärgid võivad olla looduslikud objektid – rändrahnud, kanjonid või puu tänavanurgal, mille järgi me teame, et oleme peaaegu koju jõudnud. Teisalt on maamärgid ka ikoonilised ehitised, mis sümboliseerivad kindlat paika. Näiteks Eiffeli torn Pariisis, Golden Gate'i sild San Fransiscos või Tallinna kilukarbisiluett. Ühest küljest on maamärgid väga praktilised – neid nähes saab end positsioneerida, teisalt võib neil olla ka sügavam tähendus.

Avalikud ruumid on kohad, mis on ühiselt kasutatavad ja kõigile ligipääsetavad – näiteks tänav, park, rand või raamatukogu. Inimesed saavad seal vabalt liikuda, olla ja suhelda. Teisalt kehtivad seal ka ühised normid.

Eesti linnaveertelt leiab endiselt nõukaaegseid datšasid ja linnasüdamed täituvad kogukonnaaedadega. Samas mängivad lapsed üha vähem õues, mullal ja murul.

Ööelu võib tähistada muusikat, tantsu ja pidu, aga seda mõistet saab vaadelda ka laiemalt – kui ruumi, kus kohtuvad võõrad, sünnivad subkultuurid ja tekivad viisid koosolemiseks; kui aega, mil linn näitab oma teist nägu.

Tänapäeval peaks inimene jääma justkui igavesti nooreks ja surma mainimine tekitab sageli ebamugavust. Teisalt on just surm see, mis meedias klikke ja ühismeedias tähelepanu toob.