Rääkides elu võimalikkusest maal, lähevad kergesti taju ja tegelikkus kergesti nihkesse. 90-ndate õliste tunkede ja õliste kõride asemel vaatab säravil silmi noor tulevik, kes ootab… jah, mida?

Aga internetti, räägib Eesti Külaliikumine Kodukant juhatuse liige Ivika Nõgel, kes elab Otepää vallas, Vidrike külas. „On täiesti häbiväärne, kui kaua on seda pusitud ja kuidas pole mitte kuhugi jõutud,“ kirjeldab ta inimeste lootusetust saada endale elamisse kiire internet. „See on ju riigi viga ja probleem. Valguskaablid on maas, aga elanikeni viia ei suudeta. Kolm korda oli küsitlus, kas ikka tahate, aga inimesed üksnes ootavad…“

Otepää vallas on muu taristuga isegi hästi, pigem on küsimus selles, et ega värsket kinnisvara enam saadaval olegi. Koolid ja lasteaiad muudkui paisuvad. Sest ega see seltskond, kes nüüd maale tuleb, ongi ettevõtlikum, kes riigi tuge väga ei ootagi.

Ent paradoksid jätkuvad. Mis on valimiste põhiteema? Võiks arvata, et mets – aga ei, sellest parteid Nõgeli sõnul peaaegu ei räägigi. Hoopis lõhestavamaks küsimuseks on kujunenud… trummipõrin… vaktsineerimine!

Aga kas teadsite:

Nett netiks, kuid milline investeering täidab hoobilt kõik maamajad inimestega?

Mis tundega „vanad olijad“ uustulnukaid tegelikult vastu võtavad?

Miks ühed omavalitsused saavad uusi elanikke sõrmenipsust ja samas kõrval viliseb vaid tuul tühjal väljal?

Ja kuidas mõjutavad suured pealinna narratiivid nagu seksuaalvähemused ja sisserändajad suhteid külades, kus kõik tunnevad kõiki?

Ahjah, müüt sellest, et traktorid ja traktoristid kuskile kadusid, on veel üks kummalisi tegelikkuse ja taju paradokse,

millest Krister Paris räägib Ivika Nõgeliga järgmises „Valimiste erisaates“.

Põnevat kuulamist!