„Kirikus käimine või kirikusse tulemine on kõige pungim asi, mida on võimalik teha. Ma kasvasin üles mässumeelse inimesena, nagu ka minu vanemad ja minu ning nende väga paljud eakaaslased Eestis ja teistes riikides. Me kõik oleme otsinud ja valinud asju, mille vastu mässata. Järeldusele, et Euroopa Liit ja Nõukogude Liit ei ole teineteisest nii väga erinevad, pole liiga keeruline jõuda – maitseained on erinevad, aga supp on sama ja kogu asja juhtiv tees samuti. Seal edasi võib tekkida kiusatus mässata igasuguse organiseeritud hierarhilise ühiskonna vastu. Lõpuks jõudis mulle aga kohale, et ma ei ole tegelikult mitte riigi ega süsteemi, vaid omaenda igapäevaste nõrkuste, ihade ja kirgede ori, mis lohistavad mind ühest kraavist teise. Mingi aeg on võimalik endale kinnitada, et kui ma teen asju oma tungide taktis, olen ma vaba. Üsna varsti selgus aga, et kui ma niimoodi teen ja seejuures silmi lahti hoian, saan ma paratamatult aru, et ma ise ju ei vali seda, mida ma ihaldan, mis kirg mul parajasti peale tuleb. Ma lihtsalt olen nende kusagilt saadetud kirgede ori. See on viimane asi, mille vastu tasub mässama hakata. Sellepärast ma arvangi, et kirikusse minek, kus meile sellise vastuhaku meetodeid õpetatakse, on kõige pungim asi. Vaba tahe ei tähenda seda, et ma saan teha kõike, mis mulle parajasti pähe tuleb. Päris vaba tahe tähendab just vastupidist: seda, et ma saan vabatahtlikult teha asju, mida ma ei taha teha. See on ainuke vaba tahe, mis on tegelikult olemas, ja see on kõige pungim asi,“ ütles Tähenduse teejuhtide 255. vestlusringi lõppsõnas (120. minut) Aleksander Eeri Laupmaa, kes jagas selles saates oma usulisi kogemusi palavalt armastatud poeedi ja pikaaegse punkari Tõnu Trubetskyga.

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.