Elamine tulevikus, mida veel ei ole ja mõeldes pidevalt lõpptulemusele, kogeme kannatamatust. Kannatlikkus paneb aga istuma. Kuidas leida selles tasakaal ja mis väärtust leida kannatamatusest? Mis juhtub kui tulemusekeskus pöörata protsessikesksuseks ja kirglikkuseks?