Võtame ette petturi sündroomi ehk meie sisemise loo, et olen oma saavutusi tegelikult teenimatult saanud ja et varsti keegi „avastab“, et ma polegi nii pädev, kui paistnud olen. Uurime selle tagamaid (eks ikka lapsepõlves) ja kuidas sellest lahti lasta läbi ajutisuse, tänulikkuse ning lahtiseostamise välisest. Petturi sündroom tööl on üks väga suur eeldus läbipõlemiseks ja ärevuseks.

Igal inimesel ja kultuuril on oma taju suhetes võimuga. Millised on isiklikud seosed selle taga, kuidas vähendada võimudistantsi või võib-olla hoopis suurendada. Kui lähedaseks üldse tasub minna. Uurime ka sõnade võim, võimekus, võimeline, saavutus, mõju seoseid.

Oled sa mõelnud, et kui palju on sinu sisetunne või intuitsioon, mida usaldad juhitud hirmust? Või ehk ei julgegi sisetunnet usaldada, sest hirm on, et see pole piisavalt mõistlik. Hirm võib olla peamine juht tööalaselt kui ka eraeluliselt. Suur osa ärimaailmast on üles ehitatud hirmule - hirmule kaotada klienti, raha, kasumlikkust. Mis on selle tulemused? Ärevus, läbipõlemine? Kas ja mis alternatiive eksisteerib ja kuidas hirmust hoolimata elada oma päriselu?

5. hooaja avaepisoodis võtame teemaks unikaalsuse, igaühe erinevuse, kas ja kuidas see ära ununeb ja kuidas seda uuesti leida. Arutelus jõuame ka koostöö mõiste ümbersõnastamiseni ning meenutame tõsiasja, et mul ei ole midagi vaja, et olla ning mul pole midagi muud kui see, mis olen.

🎥 https://www.youtube.com/watch?v=6LKa3RZ2ttU

Arutleme teema üle, et kas me ikka peaksime seda õnne taga ajama pidevalt ja olema õnnelik? Ehk on hoopis küsimus muus seisudis - heaolus, rahus? Ja ehk on tõesti õnn otsuse küsimus nagu paha tuju on mõnikord lihtsalt kehv harjumus?

Räägime mõlema taipamistest juhtimise kohta viimasel nädalal. Ivar on tuvastanud, et kui oluline on tegeleda meeskonnas teadvustamata leinaga, mis juhib meeskonda vahel rohkemgi kui juhi juhtimistegevused. Reelika on tuvastanud, et kuidas sisemised standardid peaks suunama meie tegusid tagasitegemise või teisele inimesele õppetunni andmise osas.

Mida tähendab inimeseks olemine? Kas see mitte ei peaks olema esimene samm defineerida, et asuda tegema inimkeskset juhtimist? Väärtust saame luua vaid siis kui väärtustame iseend - kõigi oma inimlike aspektidega. Väärtust saame luua kui austame end ja seeläbi ka teisi inimesena.

Kui realistlik on jõuda sügava inimesekeskse muutuseni organisatsioonides? Kuigi tahame muutust ja ühendumist, siis kas julgeme valida olla erakordsed? Kas julgeme valida kannatusest ja ebamugavusest liikuda arengusse?

Peale 150 korda rääkimist, siis mida tähendab juhtimine juhtimiseta täna meie jaoks? Kas see on juhtimise uus vaade või enda elu voo eest ära võtmine?

Kas kasumlikkus ja raha on võtnud ettevõtluse üle ja inimlik väärtus on jäänud tagaplaanile? Võib-olla on ka juhtimise konseptsioon väsinud? Kuidas seda muuta? Anname esimesed praktilised sammud.