Podcast „Jalgrattapalavik“ pakub kuulajatele varajase jõulukingi, vestluse endise profijalgratturi Tanel Kangertiga, kelle tippsportlase teekond lõppes kahe aasta eest. Kangert oli elukutseline tervelt 15 hooaega, hinnatud sõidumees maailma tipptiimides. Üsna tihti oli tema peamiseks ülesandeks aidata teisi – mägedes, enamjaolt velotuuridel, mis kestsid kolm nädalat.

Suurtuuride mees. Neid kogunes aastate peale 17. Mõistagi tuleb mitmest märgilisest suurtuurist ka juttu. Olgem ausad, Kangertil on mida rääkida ja meenutada. Olla Giro d'Italia eraldistardi etapil kolmas, edestades sealjuures tiimi liidrit Vincenzo Nibalit, tähistada abilisena mitme suurtuuri võitu, ränk kukkumine 2017. aasta Girol, mis andis võimaluse asjade üle järele mõelda jne. Puudutame sõite ja kordaminekuid Šveitsi velotuuril, Rio de Janeiro olümpial, Abu Dhabi jõuproovil, kus kokkuvõttes jäid seljataha esimese suurusjärgu tähed Vincenzo Nibali ning Alberto Contador.

Räägime ka üldisematel teemadel, millel on suurem või väiksem kokkupuude jalgrattasõiduga. Soovitused tulevikuks saavad edasi antud nii Madis Mihkelsile kui ka Rein Taaramäele.

Podcast „Jalgrattapalavik“ teeb kuulajatele sügava kummarduse ning lõpetab käesoleva episoodiga oma eksitentsi. 2020. aasta jaanuaris oli taskuhäälingu esimeseks külaliseks Alo Jakin. Nii esimene saade kui ka kõik järgnevad jäävad internetiavarustes leitavaks ning kui kellelgi tuleb peale nostalgitsemise hetk, saab põnevaid jutuajamisi uuesti üle kuulata. Püsige ratastel ja olge terved!

Podcasti „Jalgrattapalavik“ seekordne külaline tuleb Võrumaalt, täpsemalt Antslast. Ei, tegu ei ole Andrus Värnikuga, kuigi ka temast ei pääse me üle ega ümber, ent rattajuttude episoodi peategelane on Taavi Kannimäe. Erandlik nähtus Eesti spordis tervikuna, kuna alles 33-aastaselt jõudis ta esimest korda tiitlivõistlustele.

Ütlemata hilises vanuses tiitlivõistluste debüüt juhtus tänavu. Pärast seda kui metsandusvaldkonnas töötav Hauka veloklubi esindaja oli sõitnud end Eesti eraldistardi meistrivõistlustel proffide vahel poodiumile. Kannimäe kaotas 30 km distantsil Eesti meistriks tulnud Rein Taaramäele vaid 18 sekundiga, näidates keskmist kiirust 49,7 km/h! Amatööri kohta esmaklassiline. Pronksmedali kaela saamine tähendas hilisemalt startimist nii maailmameistrivõistlustel kui ka Euroopa meistrivõistlustel, ja see kõik juhtus eelkõige tänu Rein Taaramäele. Episoodi peategelane räägib põneva loo üksipulgi lahti.

Taavi Kannimäe edu on seda üllatavam, et maantee temposõidule keskendus ta alles käesoleval aastal. Varasemalt sõitis rohkem maastikurattamaratone. Tema trump on võimsus. Suudab 10 minutilisel lõigul hoida keskmist 500 vatti. Seda ei ole liiga lihtne teha ka maailma tippklassi ratturitel. Aga miks see avastus on tulnud nii hilja ja kus tänane tiitlivõistluste mees varasemalt oli? Need küsimused ja paljud teisedki veel saavad vastuse jutuajamise käigus. Vestlust veab Ivar Jurtšenko.

Podcasti „Jalgrattapalavik“ külaliseks on maanteesõidu Euroopa meistrivõistluste medalivõitja Madis Mihkels. Räägime lõppenud hooajast, märgilistest sündmustest ja klubi vahetusest. Viimasest küll teatavate variatsioonidega, sest uus tööandja pole Mihkelsi nime veel avalikult välja käinud, ja nii kaua kui klubi infot kinni hoiab, saab asjadest rääkida pooleldi läbi lillede.

Fakt on see, et Madis Mihkels sõlmis uue lepingu juba maikuus Giro d'Italia ajal. Ta kirjeldab protsessi, kuidas klubi valik teoks sai ja mis hetkel praktiliselt kõik World Touri tiimid tema allkirja ootasid. Räägime sellise detailsuseni välja, et kuulajad saavad isegi teada palgatõusu suuruse. Mihkels kummutas lõppenud hooajal müüti, et jalgrattaspordis loeb ainult võit. Võite ei tulnud, aga hooaeg oli selline, et maailma kõige kõvemad tiimid jooksid sõna otseses mõttes eestlasele tormi. Kuidas sellises olukorras hakkama saada, et mitte teha valesid otsuseid? Mihkelsi seljatagust aitavad „turvata“ hollandlased ja nii on see olnud juba alates juunioride klassist peale.

EM-i pronksimehe uue tööandja nimi on avalik saladus, aga välja hõigata seda ei saa. See ei oleks korrektne. Küll on Mihkels uue tiimiga juba esimese tutvumisringi teinud, osaledes kolm päeva kestnud kokkusaamisel. Enamus seltskonnast on tema jaoks uus, aga seda huvitavam. Mihkels teab, et teda on palgatud meeskonda tulemust tegema ning eelolev hooaeg saab olema esimene, kus vastutuse koorem lasub õlgadel. Head kuulamist! Vestlust veab Ivar Jurtšenko.

Podcastis „Jalgrattapalavik“ on külas maanteejalgratta profimeeskonna Israel Premier Tech spordidirektor Rene Mandri. Tipptiimis spordidirektorina töötamise kogemust omab eestlastest varasemalt vaid Jaan Kirsipuu, kes on sarnast rolli täitnud Astana meeskonnas. Seega, kui need kaks meest võtavad maanteesõidu osas sõna, siis nad kindlasti teavad, millest räägivad.

Mandri on Israel Premier Techi juures toimetanud kaks aastat. Lõppeval hooajal oli ta puhtalt esindustiimiga seotud ja sai spordidirektorina karastuse suurtuuril, täpsemalt Giro d'Italial. Uurime, kuidas tema töögraafik kokku jookseb ja kui tulemuslik on töö olnud. Eks seda saab mõõta mitmel skaalal, näiteks võitudes või siis võidusõitjate viimises kõrgemale tasemele. Vestluses ei piirduta ainult Iisraeli meeskonnaga, vaid maanteesõitu vaadatakse ka laiemalt. Kuulajad saavad teada väga huvitava taustaloo lätlase Toms Skuijnši kohta, milles omakorda joonistub välja paralleel Markus Pajuriga. Räägitakse tänapäeva tippspordi võludest ja valudest ning sellest kui kõike hõlmavaks on profisportlaseks olemine muutunud. Hoopis midagi muud kui 10-15 aastat tagasi.

Ühtlasi teeb Rene Mandri saates furoorika avalduse. Käesoleva aasta maanteesõidu Euroopa meistrivõistluste pronks Madis Mihkels on tänase Eesti spordi suurim talent. Eesti Olümpiakomitee värske president ja Täitevkomitee liikmed, hoidke silmad-kõrvad lahti: „Kui me nüüd räägime Madisest, siis tema on maailma tasemel talent. Selliseks peab sündima. Sa võid treenida ükskõik kuidas, aga kui sul ei ole antud, mis on Madisel, siis sa ei saa selliseks. Me võime väga rahul olla, et meil on selline talent. Ja ma julgen väita, et ta on läbi aegade meie suurim talent, kes meil olnud on (jalgrattaspordis). Ja ma julgen väita ka seda, ma ei tea, kas Eesti spordiüldsus sellest aru saab, aga Madis Mihkels on antud hetkel Eesti spordimaastikul kõige suurem rahvusvahelise kaliibriga talent. Teist sellist meil ühelgi spordialal hetkel ei ole".

Ühtlasi saab saatest teada kui suur on meeste ja naiste tipptiimide eelarveline vahe ning miks oli Eesti kontinentaaltiim „Voltas – Tartu 2024“ sunnitud hooaja keskel tegevusele pidurit tõmbama. Head kuulamist!

Podcasti „Jalgrattapalavik“ seekordseks külaliseks on kauaaegne edukas ettevõtja ja suurtööstur Enn Veskimägi. Üllatav? Kaugeltki mitte.

Paljud ei pruugi teada, aga Veskimägi on olnud tervelt 30 aastat Eesti jalgrattaspordi juhtimise juures, kuulunud jalgratturite liidu juhatusse kui presidendi ametit pidanud Aare Kitsing, Siim Kallas, Aivar Ild, Mati Jostov, Jaan Toots ja Raivo Rand. Ühiskondlikke positsioone arvestades võinuks Veskimägi ka ise mingil perioodil alaliidu presidendiks hakata, ent ometi, pole seda juhtunud. Huvitav miks?

1992. aasta Barcelona olümpia eel toimusid toonases jalgrattaspordi föderatsioonis väga keerulised arutelud mitmel rindel. Peamine oli küsimus, mitu ratturit pääseb olümpiale. Valmis plaan, mis nägi ette nelja sportlase saatmist, aga seda ei suudetud Eesti olümpiakomitee täitevkomitees ära kaitsta. Läks kolm ja tõenäoliselt jäi seetõttu meeste grupisõidus medal võtmata.

Enn Veskimägi haakus jalgrattaspordiga koolipoisina, kui sattus Tallinna mererajooni spordikooli treeningutele, legendaarsete treenerite Rein ja Helvi Roosi käe alla. Sealt edasi tulid noorte ja juunioride vanuseklassis mitmed võidud ja medalid, mis võimaldasid sõjaväeteenistuse läbida spordiroodus. Algselt Riias ja seejärel Moskvas. Hilisemalt sõitis Veskimägi mitu aastat Ukrainas, kui õppis Tšerkassõ polütehnilises instituudis. Sellest kõigest tuleb saates ka juttu.

Ja muidugi ei pääse me üle ega ümber Eesti olümpiakomitee presidendi valimistest, Tadej Pogacari imelistest võitudest ning spekulatsioonist, mis juhtuks siis, kui Urmas Karlson ei tahaks enam Eesti jalgrattaspordi liidus peasekretäri tööd teha. Kollaps?
Vestlust veab Ivar Jurtšenko. Head kuulamist!

President Kersti Kaljulaid on otsustanud kandideerida Eesti Olümpiakomitee (EOK) presidendiks. Valik seisab ees kuu aja pärast, 11. oktoobril. Taustajutte oli Kersti Kaljulaid nõus rääkima taskuhäälingus “Jalgrattapalavik”. Mõistagi viivad jutud ka jalgrattasõidu ja jalgrattaspordi juurde ning kuulajad saavad teada, millest on tulnud presidendi jalgrattasõidu lembus. Jutuajamine on salvestatud pühapäeval, 8. septembril.

Kersti Kaljulaid meenutab, et esimene tõsisem harrastusspordiga tegelemise periood oli tal Luksemburgis töötades. See oli otsitud väljapääs keskkonna vahetusest ja argimuredest. Hea võimaluse jooksutiirude tegemiseks andsid tööpäevade lõunapausid.

“Kella 12 ja 14 vahel koosolekud ei olnud okei, sest inimesed tahtsid saada kolm käiku ja mõni ka kaks veini. Ja sellepärast oli seal suhteliselt suur jooksuklubi. Ma arvan, et tuhandeses asutuses 100 inimest jooksis ja nii need asjad läksid kuidagi sedapidi paika. Jooksutiirud läksid kogu aeg aina pikemaks ja nii jõudsin ma maratonideni.”

Tänasel päeval sõidab Kersti Kaljulaid pigem rattaga ning aeg-ajalt satub rattale peale ka võistlusnumber. Reeglina on pingutus meeldivate killast, kuid mitte alati. President meenutab üht ränka kogemust L'Etape du Tour rahvasõidul. Füüsiliselt väga karmiks ja kurnavaks osutus legendaarne tõus Alpe d'Huezi otsa. Finišis oli päris paljudel pisar silmas, et õnnestus võitlus iseendaga imeliseks õnnejoovastuseks vormida. “Viimase pooleteise kilomeetri 5-protsendine tõus tundus juba laskumisena,” naljatles Kersti Kaljulaid.

Muide, president Kaljulaid on esimene riigipea, kes kaasa teinud Tour de France'i rahvasõidul. Tänaseks juba mitmeid kordi.

Saates tuleb juttu ka üldisematel teemadel, mis puudutavad näiteks eestlaste liikumisharrastust, jalgrattasõidu kultuuri, tippspordi rahastamist jne. Vestlust veab Ivar Jurtšenko. Head kuulamist!

Podcasti „Jalgrattapalavik“ seekordseteks külalisteks on läbi ühise nooruspõlve kokku kasvanud Liisi ja Siim-Erik Alamaa. Kunagi koos Kalevi Jalgrattakoolis sportlasteele sattunud noored on tänaseks päevaks kena perekond.

Muuhulgas tuleb juttu filmist „Minu Erika“, püüdlemisest Rio de Janeiro olümpiale ning sellega seoses tõsistest jutuajamistest tänaste abikaasade vahel, triatlonini jõudmisest ja millest kõigest veel. Satume juttudega isegi Kesk-Aafrikasse Rwandasse.
Vestlust veab Ivar Jurtšenko

Stuudios on külas Alo Jakin, kes ametilt on Eesti maanteejalgratturite juunioride koondise treener, aga Pariisis kannab enda sõnul ametinimetust kokk-kondiiter-keevitaja. Teha tuleb kõike, mis vaja, et meeste grupisõidurajale minev Madis Mihkels saaks end tunda võimalikult hästi.

Sõit saab toimuma juba sel laupäeval ja küsimusele, mitu meest 90 startijast võiks reaalselt mõelda medalile, vastas Jakin: „Vast kolmandik“. Kas Madis on ka nende hulgas? „Mina veel ei paneks, olles realist. Kuigi südamest tahaks, et see nii oleks. Aga, me keegi ei oodanud ka Giro d’Italialt seda, mida ta suutis näidata, nii et kõik on ikkagi võimalik.“

Noortest teeme juttu juunioride maanteekoondise valguses ning pöörame pilgud ka pisut kaugemale, näiteks Jaapanisse ja Kariibi mere saartele. Vestlust veab Ivar Jurtšenko.

Spordihuviliste jaoks on kätte jõudnud meeldivalt töine aeg. Lisaks käimas olevatele jalgpalli Euroopa meistrivõistlustele startis lõppenud nädalavahetusel maailma mainekaim velotuur Tour de France. Imeline! Ja ehkki eestlasi sel korral rajal pole, kütab kolm nädalat kestev võidusõit kirgi omajagu.

Ka podcastis „Jalgrattapalavik“ on sel korral suures osas teemaks Prantsusmaa velotuur. Meenutame paarikümne aasta taguseid aegu koos Janek Tombakuga, kes oli Tour de France’il joonel 2004. ja 2005. aastal. Sattusid olema kaks väga eriilmelist velotuuri. Ühel korral oli Tombaku sportlik vorm suurepärane ja kõik sujus justkui lepase reega, teisel korral tuli Tourile minna vägisi. Cofidise meeskonna ridadesse kuulunud eestlane puikles küll tiimile vastu, et ta ei taha sõita, vormi pole, aga stardijoonelt ta end ikkagi leidis. Kes maksab, see tellib muusika…

Muide, Tombak on üks kuuest Eesti jalgratturist, kes Tour de France’il kunagi startinud ning üllatuslikult on ta olnud kõige lähemal valgepunatäpilises mägedesärgis sõitmisele. Mis ja kuidas, sellest saab täpsemalt aimu juba podcasti jutuajamist kuulates. Vestlust veab Ivar Jurtšenko.

Podcasti „Jalgrattapalavik“ seekordseteks külalisteks on kaks meest, kes laiemale avalikkusele ehk teadmata. Üks neist, Andre Kull, valmistub ajalooliseks rekordiürituseks trekisõidus ja teine, Tõnu Vahter, plaanib koos kirju reisiseltskonnaga pedaalida Alpidest Aafrikasse.

Mõlemad märkimisväärsed sündmused saavad toimuma või vähemalt saavad alguse juunikuus. Andre Kull võtab rekordkatse ette 28. juunil Leedus, Panevežyse sisetrekil. Heal tasemel harrastussportlane loodab maha saada verstapostiga, mida tipptasemel Eesti rattamehed hilisemalt põrmustama hakkaks. Vähemalt selline lootus kusagil elab.

Jalgrattamatkaja Tõnu Vahter stardib koos 8-liikmelise seltskonnaga Prantsusmaalt Chamonix'st Aafrika poole 30. juunil. Sihtpaigaks Maroko suurim linn Casablanca. Umbes kolm nädalat kestva ettevõtmise alguses ristutakse ka Tour de France'i karavaniga.

Põgusalt tuleb saates juttu ka L'Etape du Tour'ist, millega sel aastal saab olema korralik segadus.