Jalgrattapalavik

Podcast "Jalgrattapalavik" on taaskord kõiki kuulajaid rõõmustamas, pakkudes veebruari esimeses saates huvitavaid ja seni laiema avalikkuse eest peidus olnud lugusid 1996. aasta olümpiamehe Lauri Resikuga, keda rattaringkonnas teatakse hüüdnime all Resa.

Kuidas Tallinna poiss jalgrattatreeningutele jõudis, kuidas end juuniorina nõukogude liidu trekikoondisesse murdis ning hilisemalt maanteesõitjaks ümber kehastus. Sedamööda kulgeb jutuajamise üldine rada.

Sinna vahele mahub aga rohkelt väga huvitavaid episoode ja detaile. Näiteks kõnekad kokkupuuted suurtuuride võitjate Lance Armstrongi ja Jevgeni Berziniga. Mis juhtus võistlusreisil liidu koondisega, milline oli 1990. aastate alguses amatöörsportlase elu Prantsusmaal, kui kaugel ja ühtviisi lähedal oli ahvatlev profileping jne. Vestlust veab Ivar Jurtšenko.

Podcast "Jalgrattapalavik" on taaskord kõiki kuulajaid rõõmustamas, pakkudes veebruari esimeses saates huvitavaid ja seni laiema avalikkuse eest peidus olnud lugusid 1996. aasta olümpiamehe Lauri Resikuga, keda rattaringkonnas teatakse hüüdnime all Resa.

Kuidas Tallinna poiss jalgrattatreeningutele jõudis, kuidas end juuniorina nõukogude liidu trekikoondisesse murdis ning hilisemalt maanteesõitjaks ümber kehastus. Sedamööda kulgeb jutuajamise üldine rada.

Sinna vahele mahub aga rohkelt väga huvitavaid episoode ja detaile. Näiteks kõnekad kokkupuuted suurtuuride võitjate Lance Armstrongi ja Jevgeni Berziniga. Mis juhtus võistlusreisil liidu koondisega, milline oli 1990. aastate alguses amatöörsportlase elu Prantsusmaal, kui kaugel ja ühtviisi lähedal oli ahvatlev profileping jne. Vestlust veab Ivar Jurtšenko.

Podcasti "Jalgrattapalavik" seekordseks külaliseks on 2017. aasta Eesti parim meesjalgrattur Aksel Nõmmela. Tänaseks päevaks viis hooaega profitasemel sõitnud tallinlane on teelahkmel, kuna käesolevaks aastaks tal tööandjat pole ning madalamal tasemel ta jätkata ei soovi.

CFC spordiklubist ehk Jaan Kirsipuu jalgrattakoolist profitasemele jõudnud Nõmmela on kõigest 26-aastane, aga seisab juba mitmendat korda silmitsi karjääri lõpetamisega. Kolm hooaega tagasi oli ta tööandja otsinguil samuti väga keerulises seisus kui Leopard Pro Cycling meeskond kaotas sponsori ning eelnevad kokkulepped klubi mänedžeriga ühtäkki ei pidanud. Toona lahendus ikkagi saabus, aga sel korral on olukord keerulisem, sest ka endal on nõudmised kasvanud ja töökohata häid sõitjaid on teisigi. "Väiksemas tiimis sõitmine mind nii väga enam ei kõneta. Mul on eesmärgiks olnud suuremates tiimides sõitmine ja kui ei õnnestu, siis parem teen juba midagi muud," räägib Nõmmela olukorda ilustamata.

Viimased kaks hooaega möödusid Nõmmelal Belgia prokontinentaal tasemega meeskonnas Wallonie Bruxelles. Esimesel aastal aitas ta rohkem tiimikaaslasi, mullusel koroonapausiga hooajal läks treeningutega hoogu ja küpsetas end ära ning aasta teises pooles särtsu polnud. Nii jäigi uus leping helesiniseks unistuseks.

Räägime tiitlivõistluste õnnestumistest, 2015. aasta kahetiste tunnetega Tour de l'Avenirist ja korduvatest kemplustest 2019. aasta grupisõidu maailmameistri Mads Pederseniga. Vestlust veab Ivar Jurtšenko.

Podcasti "Jalgrattapalavik" seekordseks külaliseks on 2017. aasta Eesti parim meesjalgrattur Aksel Nõmmela. Tänaseks päevaks viis hooaega profitasemel sõitnud tallinlane on teelahkmel, kuna käesolevaks aastaks tal tööandjat pole ning madalamal tasemel ta jätkata ei soovi.

CFC spordiklubist ehk Jaan Kirsipuu jalgrattakoolist profitasemele jõudnud Nõmmela on kõigest 26-aastane, aga seisab juba mitmendat korda silmitsi karjääri lõpetamisega. Kolm hooaega tagasi oli ta tööandja otsinguil samuti väga keerulises seisus kui Leopard Pro Cycling meeskond kaotas sponsori ning eelnevad kokkulepped klubi mänedžeriga ühtäkki ei pidanud. Toona lahendus ikkagi saabus, aga sel korral on olukord keerulisem, sest ka endal on nõudmised kasvanud ja töökohata häid sõitjaid on teisigi. "Väiksemas tiimis sõitmine mind nii väga enam ei kõneta. Mul on eesmärgiks olnud suuremates tiimides sõitmine ja kui ei õnnestu, siis parem teen juba midagi muud," räägib Nõmmela olukorda ilustamata.

Viimased kaks hooaega möödusid Nõmmelal Belgia prokontinentaal tasemega meeskonnas Wallonie Bruxelles. Esimesel aastal aitas ta rohkem tiimikaaslasi, mullusel koroonapausiga hooajal läks treeningutega hoogu ja küpsetas end ära ning aasta teises pooles särtsu polnud. Nii jäigi uus leping helesiniseks unistuseks.

Räägime tiitlivõistluste õnnestumistest, 2015. aasta kahetiste tunnetega Tour de l'Avenirist ja korduvatest kemplustest 2019. aasta grupisõidu maailmameistri Mads Pederseniga. Vestlust veab Ivar Jurtšenko.

Eesti läbi aegade parim meesmaastikujalgrattur Martin Loo võttis pärast eelmise hooaja lõppu vastu otsuse, et tippspordiga on kõik. Jäädavalt. Võimalusi kõige kõrgemaid sihte püüda jäi kasinaks ja niisama tiksumist ta lihtsalt ei soovi. Nii saigi 32-aastaselt ühele eluetapile joon alla tõmmatud.

Podcastis teeme tagasivaate Martini jalgratturi teele, kuhu ta jõudis väga hilja, alles 16-aastaselt. Oma esimesel võistlushooajal kuulus ta juunioride vanuseklassi! Pooleldi naljatades võib öelda, et osad hakkavad siis juba sportimist lõpetama. Kuidas kõik alguse sai ning miks langes valik just jalgrattaspordile ja maastikusõidule, lahkame päris põhjalikult. Muide, esimesed tiitlivõistlused tegi Martin ikkagi maanteesõidus.

Kümnel aastal järjest maastikusõidu olümpiakrossis Eesti meistriks tulnud tallinlane hakkas rahvusvahelisel areenil silma paistma 2012. aastal kui jõudis tiitlivõistlustel esimest korda 20 parema hulka ja MK-sarjas stabiilselt 30ne hulka. See oli võrreldes algusaastatega hüppeline samm edasi. See, milliseks kujunesid esimesed kogemused MK-etappidel oli raske isegi unenägudes ette kujutada.

Ja siis 2016. aasta Rio de Janeiro olümpia... mis jäi Martini jaoks olemata. Elu vormis, hooaja jooksul MK-etappidel korduvalt esikümne piiril, aga riik olümpiale kohta ei saanud. Täielik nöök! Lahkame tervet protsessi ning spekuleerime, mis tulemus võinuks olümpial jõukohane olla. Martini sõnul jääb samasse 2016. aastasse tema kõige parem tiitlivõistluste sõit.

Räägime ka lepingutest välisklubidega ja ühest huvitavast kokkusattumisest, mis on värskelt aset leidnud Martini perekonnas. Vestlust veab Ivar Jurtšenko.

Eesti läbi aegade parim meesmaastikujalgrattur Martin Loo võttis pärast eelmise hooaja lõppu vastu otsuse, et tippspordiga on kõik. Jäädavalt. Võimalusi kõige kõrgemaid sihte püüda jäi kasinaks ja niisama tiksumist ta lihtsalt ei soovi. Nii saigi 32-aastaselt ühele eluetapile joon alla tõmmatud.

Podcastis teeme tagasivaate Martini jalgratturi teele, kuhu ta jõudis väga hilja, alles 16-aastaselt. Oma esimesel võistlushooajal kuulus ta juunioride vanuseklassi! Pooleldi naljatades võib öelda, et osad hakkavad siis juba sportimist lõpetama. Kuidas kõik alguse sai ning miks langes valik just jalgrattaspordile ja maastikusõidule, lahkame päris põhjalikult. Muide, esimesed tiitlivõistlused tegi Martin ikkagi maanteesõidus.

Kümnel aastal järjest maastikusõidu olümpiakrossis Eesti meistriks tulnud tallinlane hakkas rahvusvahelisel areenil silma paistma 2012. aastal kui jõudis tiitlivõistlustel esimest korda 20 parema hulka ja MK-sarjas stabiilselt 30ne hulka. See oli võrreldes algusaastatega hüppeline samm edasi. See, milliseks kujunesid esimesed kogemused MK-etappidel oli raske isegi unenägudes ette kujutada.

Ja siis 2016. aasta Rio de Janeiro olümpia... mis jäi Martini jaoks olemata. Elu vormis, hooaja jooksul MK-etappidel korduvalt esikümne piiril, aga riik olümpiale kohta ei saanud. Täielik nöök! Lahkame tervet protsessi ning spekuleerime, mis tulemus võinuks olümpial jõukohane olla. Martini sõnul jääb samasse 2016. aastasse tema kõige parem tiitlivõistluste sõit.

Räägime ka lepingutest välisklubidega ja ühest huvitavast kokkusattumisest, mis on värskelt aset leidnud Martini perekonnas. Vestlust veab Ivar Jurtšenko.

Podcasti "Jalgrattapalavik" debüütaasta viimase saate külaliseks on mees, kes hooajal 2019 tõusis igasuguse loogika vastaselt maanteesõidu Euroopa meistrivõistlustel poodiumile, võites U23 vanuseklassi grupisõidus pronksmedali. Selleks meheks oli teadagi Rait Ärm.

Tänaseks päevaks on 20-aastane rattamees sõlminud oma esimese välislepingu ja hakkab tuleval aastal esindama Gropama-FDJ Continental tiimi värve. Tegemist on noortest talentidest koosneva Prantsusmaa meeskonnaga, mille liikmetelt loodetakse suuri tegusid mitte kohe, vaid pigem lähiaastatel. Ärmil õnnestus tiimiga lepinguni jõuda hollandlasest agendi vahendusel.

Esimene kokkusaamine meeskonnaga on seljataga ja seal leidis aset naljakas seik. Tervisekontrolli ajal mõõdeti Ärmil esimest korda spetsiaalsete tangidega rasvaprotsenti... mis reaktsioonid tulid ja kuidas Rait ise sellesse suhtub, saate kuulata juba podcastist. Vestlust veab Ivar Jurtšenko.

Head kuulamist ja mõnusat aastavahetust!

Podcasti "Jalgrattapalavik" debüütaasta viimase saate külaliseks on mees, kes hooajal 2019 tõusis igasuguse loogika vastaselt maanteesõidu Euroopa meistrivõistlustel poodiumile, võites U23 vanuseklassi grupisõidus pronksmedali. Selleks meheks oli teadagi Rait Ärm.

Tänaseks päevaks on 20-aastane rattamees sõlminud oma esimese välislepingu ja hakkab tuleval aastal esindama Gropama-FDJ Continental tiimi värve. Tegemist on noortest talentidest koosneva Prantsusmaa meeskonnaga, mille liikmetelt loodetakse suuri tegusid mitte kohe, vaid pigem lähiaastatel. Ärmil õnnestus tiimiga lepinguni jõuda hollandlasest agendi vahendusel.

Esimene kokkusaamine meeskonnaga on seljataga ja seal leidis aset naljakas seik. Tervisekontrolli ajal mõõdeti Ärmil esimest korda spetsiaalsete tangidega rasvaprotsenti... mis reaktsioonid tulid ja kuidas Rait ise sellesse suhtub, saate kuulata juba podcastist. Vestlust veab Ivar Jurtšenko.

Head kuulamist ja mõnusat aastavahetust!

Podcasti "Jalgrattapalavik" 2020. aasta eelviimase saate külaliseks on hiljuti Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudis doktorikraadi omandanud Indrek Rannama. Spordihingega saarlane, kes teab rattasporti läbi ja lõhki, olnud ühel või teisel moel ala juures juba enam kui kolm kümnendit.

Loomulikult teeme juttu sporditeadusest, aga mitte ainult. Näiteks meenutame 2003. aasta ülemaailmseid Saarte mänge, kus Rannama konkurendiks oli toona 18-aastane Mark Cavendish. Muljetame Indreku rattaspordi juurde jõudmisest ja kaootilisest treenimisest noorteklassis, kus treener ütles, et tuleb kolmapäeval, aga jättis lisamata, mis nädalal, kuul või aastal...

Kas teadsite, et tippmeeskondadele ja suurte rattariikide koondistele valmistatakse eraldistardi kombinesoone materjalidest, mis suudavad vastutuules tekitada ratturit abistavaid õhuvoole. Nõnda võib juurde saada kuni 40 vatti! Puhtalt treeninguga neid vatte juurde leida on ülikeeruline kui mitte võimatu. Tipptehnoloogiat kasutades keeratakse vastutuul piltlikult öeldes enda kasuks. Rannama räägib, kuidas sedalaadi progressiks tuuletunnelites katsetusi läbi viiakse. Huvitav on selle kohta vähe öeldud.

Rannama ütleb saates välja mitmeid põhitõdesid, mida võiks teada igaüks, kes sportlikel eesmärkidel ratta selga istub. Näiteks:

* kui suur peab olema jalgratturi maksimaalse hapniku tarbimise (VO2 max) näitaja, et see ei muutuks piiravaks;

* kui suur võiks olla harrastaja aastane kilometraaž, et end kodustel rattavõistlustel hästi tunda;

* kui palju peaks kilomeetreid läbima profisportlane, kes tahab kõrges konkurentsis arvestatav tegija olla;

* soovitused neile, kes powermeetriga treenivad jne.

Vestlust veab Ivar Jurtšenko.

Podcasti "Jalgrattapalavik" 2020. aasta eelviimase saate külaliseks on hiljuti Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudis doktorikraadi omandanud Indrek Rannama. Spordihingega saarlane, kes teab rattasporti läbi ja lõhki, olnud ühel või teisel moel ala juures juba enam kui kolm kümnendit.

Loomulikult teeme juttu sporditeadusest, aga mitte ainult. Näiteks meenutame 2003. aasta ülemaailmseid Saarte mänge, kus Rannama konkurendiks oli toona 18-aastane Mark Cavendish. Muljetame Indreku rattaspordi juurde jõudmisest ja kaootilisest treenimisest noorteklassis, kus treener ütles, et tuleb kolmapäeval, aga jättis lisamata, mis nädalal, kuul või aastal...

Kas teadsite, et tippmeeskondadele ja suurte rattariikide koondistele valmistatakse eraldistardi kombinesoone materjalidest, mis suudavad vastutuules tekitada ratturit abistavaid õhuvoole. Nõnda võib juurde saada kuni 40 vatti! Puhtalt treeninguga neid vatte juurde leida on ülikeeruline kui mitte võimatu. Tipptehnoloogiat kasutades keeratakse vastutuul piltlikult öeldes enda kasuks. Rannama räägib, kuidas sedalaadi progressiks tuuletunnelites katsetusi läbi viiakse. Huvitav on selle kohta vähe öeldud.

Rannama ütleb saates välja mitmeid põhitõdesid, mida võiks teada igaüks, kes sportlikel eesmärkidel ratta selga istub. Näiteks:

* kui suur peab olema jalgratturi maksimaalse hapniku tarbimise (VO2 max) näitaja, et see ei muutuks piiravaks;

* kui suur võiks olla harrastaja aastane kilometraaž, et end kodustel rattavõistlustel hästi tunda;

* kui palju peaks kilomeetreid läbima profisportlane, kes tahab kõrges konkurentsis arvestatav tegija olla;

* soovitused neile, kes powermeetriga treenivad jne.

Vestlust veab Ivar Jurtšenko.