Autobiograafiline lugu tüdrukust, kes kasvab kirikuõpetaja peres 1950-60ndate Nõukogude Eestis. See on aeg, mil inimene arvab end olevat kõigevägevama ja vaimulikuameti pidajad tunnevad end elavat sisepaguluses. Jõudes teismeikka, valib minategelane vastu vanemate tahtmist aktiivse osalemise nõukogude elus. Tüdrukut kannustab soov silma paista ja olla parim kõiges: õpingutes, komsomolielus, ajalehtede kaastöölisena. Nautides ühiskonna tunnustust, on ta südames siiski tugevalt vanematega seotud. Oma hinges kiigub tüdruk Taeva ja Maa vahel.

(Hille Karm. Taevas ja Maa. Loeb Kristi Aule.)