Peterburi seadis Mailis Hudilainenile kavala lõksu, põrgatas kokku ülelinnastumise hädadega. Sappi pritsides raksus autor pealesunnitud jõudeelu spliinis, koges oma nahal tänapäeva Akaki Akakievitši elu, kukkus läbi igas katses midagigi muuta. Kuni võttis linna õpetusi kuulda – et võidelda tuleb endaga, mitte temaga. Alles siis hakkas linna küllusesarv tööle ning kinkis helde käega võimalusi ja arenguruumi; andis võtme ka peidetud rikkuste juurde. See on lugu oma hingesoppidest negativismi väljapõletamisest. Lugu linnast, kus miski ei lähe siledalt ja rahulikult; kus tapavad või päästavad pisiasjad ning iseenda suhtumine neisse.

(Mailis Hudilainen. Minu Peterburi. Loeb Kristi Aule.)