2011. aastal ilmus romaan Mina, Katariina ja kaks aastat hiljem selle järg Meie, keisrinna. Teises raamatus näeme juba troonile tõusnud naist, kelle enesekindlus aina kasvab. Mitmed ühiskondlikud vapustused – Pugatšovi ülestõus, suur katk Moskvas, veresaunad sõjas türklastega – kalestavad Katariinat ja keisrinnas on aastatega üha rohkem kõrki ja egoistlikku isevalitsejat. Kuid Hirvisaari jätab oma kangelannale alles ka inimlikuma poole, kujutades teda kõhkleva naise, pettunud ema ja armastava vanaemana.

(Laila Hirvisaari. Meie, keisrinna. Loeb Kristi Aule.)