Kõik pidi olema ajutine. See ei saanud jätkuda kaua. No aasta-paar veel. Kõige enam ehk viis aastat. Mõte sellest kiskus temas jälle lahti midagi, mis igapäevatoimetuste ja kohati ohtra joogikraamiga kinni oli kasvanud. See oli parandamatu haav. Kümme aastat. Kui ajutine see on? Lapsena tundub nagu igavik. See on lugu kolmest karmi, aga mitte alati õiglase elu hammaste vahele jäänud mehest, kellest igaühega on saatusel omad ettearvamatud plaanid.

(Hugo Vaher. Ajutine elu. Loeb Rando Tammik.)