Kevadest kevadeni kirjutab naine metsade vahelt saarel elavale mehele kes on samamoodi loomeinimene ja end melust pagendanud. Need on õrna sõpruse kirjad kus on nii argielu kui ka elufilosoofiat koos talvemasenduse ja kevadvirgumisega. Neis on ka seletamatu igatsus millegi enneolematu järele mis tooks ellu värskust ja uut algust. Hedvig Hanson avab oma peidus poole. Aastaid on ta elanud maal, et leida eneses rohkem rahu, hingata värsket õhku, kuulata ja jälgida loodust – et mõista paremini elu ja selle seaduspära. Harrastusaednikuna otsib ta vastuseid igapäevaelu väikestele küsimustele ning vahel saab ka mõne suurema avastuse osaliseks.

(Hedvig Hanson. Kirju mandrilt.)