Viimane aastakümme on toonud riikide leebumise ses osas, mis puudutab psühhedeeliiste ainete kasutamist psühhiaatrias ja psühhoteraapias. Albert Hoffmann sünteesis esmakordselt LSD 1938. aastal, aga katsetas selle mõju enda peal 1943. aastal. Kuni eelmise sajandi hiliste kuuekümnendateni katsetati nii LSD kui teistegi psühhedeelikumide meditsiinilisi mõjusid. Rööbiti olid need ka ulatusliku rekreatiivses kasutuses. Kuigi 1950 aastate keemiline revolutsioon psühhiaatrias võimaldas paljude varem vaid haiglas kontrolli all hoitavate haiguste kodust ravi suleti poole sajandi eest mitmete riikide poolt, ja seda erinevatel kaalutulustel, just psühhedeelikumidega ulatuslik teaduslik katsetamine. Tartu Ülikooli psühhofüsioloogia professor Jaanus Harro räägib sellest, kuidas psühhedeelikumid toimivad ja mida täna nende kohta on teada ning sellest, milline on nende roll ning potentsiaal kaasaegse arstiteaduse jaoks. Saatejuht Marek Strandberg.