Üsna pikalt on Eesti valitsused vaielnud keskkonnaorganisatsioonidega, millised on kõnelenud vajadusest muuta majandust rohelisemaks ja süsinikuneutraalsemaks. Vastuväiteks on olnud, et seda ei saa teha ju ometi ühepoolselt, sest nii me kaotaksime väga palju võimalusi. Täna on Euroopa liidu 20-l riigil oma kliimaseadused. Nende jaoks tähendab see muu hulgas ka seda, et ka kliimat ohustavaid kaupu ja teenuseid ei osteta muude maade ettevõtete käest. Kui mitte kohe täna, siis kindlasti homme. Nii olemegi maha maganud võimaluse muuta ka enda toodete ja teenuste iseloomu ning me ettevõtted võivad ilma jääda turgudest, kus kliimahool kasvamas. Kliimaseadus on tavatu õigusakt, sest selles sätestatu on mõeldud ajas muutuma ja seda juhtudel, kui kliimasoojenemist ei õnnestu peatada. Õigusteadulikultki üsna uudne asi. Kliimaseadus on vajalik ka seetõttu, et oleksid tagatud inimeste põhiõigused. Me ei tohi toimida nii, et tänaste põlvkondade võimalusi ja mugavusi ei ole järgnevatel. Keegi ei taha olla põlvkonnas, kes koristavad eelnevate põlvede sodi ja lahendavad nende tekitatud probleeme. Saatekülaline on Keskkonnaõiguse keskuse õigusekspert Kärt Vaarmari. Saatejuht Marek Stradberg.