Vaatame koos Eesti Metsa peatoimetaja Kristiina Viironiga üle värske Eesti Metsa suvenumbri. Pisut pikemalt tuleb juttu metsauuendusest, sel kevadel põõsastele ilmunud kahjureist, päästetehnikast, huntidest ja lammastest, kuusekasvudest ja -okastest valmistatavaist toodetest, metsalindudest, Sangaste metsapargist, puugiohust ja Kaido Haageni allvee-posterist.

Saates saab sõna Eesti Looduse ammune viljakas autor, entomoloog Mati Martin, kes räägib seekord küll mitte putukatest, vaid vesikirpudest. Ehkki asjatundmatu inimene võiks nime põhjal otsustada, et needki loomakesed kuuluvad putukate sekka, on nad küll ka lülijalgsed, ent hoopis vähilaadsed. Neid loomakesi elab ka Eesti kõikvõimalikes veekogudes, ent eelkõige nende väiksuse tõttu pole meil neist enamasti õrna aimugi. Nüüd saab siis teada: kas Eesti Looduse juuni-juuli numbrist või meie saatest.

Vaatame koos Loodusajakirja vastutava väljaandja Riho Kinksiga lugu-loolt läbi Eesti Looduse mai-juuninumbri. Veidi pikemalt peatume näiteks aasta loomast ilvesest pajatavatel ajakirja kaanelugudel, kirjutistel, millest juttu paisutamise mõjust vooluveekogude seisundile ja elanikele, nõmmedest Eestis ja droonide kasutusest loodusfotograafias, ning Triin Nõu intervjuul filmimehe Joosep Matjusega.

Füüsikust andmeteadlane Tiit Sepp on kirjutanud Horisondi mai-juuninumbrisse artikli „Jaht üheksandale planeedile“. Meenutame saates veidi planeetide avastamise ajalugu, seda, kuidas mõnda aega planeediks peetud Pluuto jäeti 2006. aastal sellest tiitlist ilma ja kuidas nüüd käivad eelkõige ameeriklaste eestvõttel uue üheksanda planeedi otsingud.

Käime Horisondi peatoimetaja Ulvar Käärtiga lugu-loolt läbi Horisondi mai-juuninumbri. Veidi pikemalt peatume paaril lühilool rubriigist „Siit- ja sealtpoolt horisonti“, Andrus Mölderi kaaneartiklil tuareegide kohta, intervjuul noorte teaduste akadeemia presidendi Els Heinsaluga, Marju Tamme kirjutisel „Vetikaviljelus tõstab pead“, Sven Pauluse ülevaatel maailma merede muutustest, Juhan Kreemi lool, mis annab teada, kuidas levisid uudised 16.–17. sajandil, ning paraku viimseks jäänud intervjuul bioloog Mart Viikmaaga.

Ajame juttu Tartu ülikooli looduskaitsebioloogia töörühma juhi, juhtteadur Asko Lõhmusega. Lähtume esmajoones Asko Lõhmuse ja tema töörühma liikmete Kadri Runneli, Liina Remmi, Piret Lõhmuse ja Ann Krauti artiklist „Häiring võib tõsta metsa loodusväärtust“ ajakirja Eesti Mets kevadenumbris, mis kannab alapealkirja „Metsakahjude eriväljaanne“. Räägimegi näiteks sellest, mida tähendab sõna „häiring“ ökoloogi jaoks või kas need „metsakahjud“ on metsale alati kahjulikud ka ökoloogi vaatevinklist. Aga jutt läheb selle kirjutise piirest kohati ka kaugemale.

Teeme ornitoloog Ivar Ojastega juttu aasta linnust metsisest, kelle uurimisega on mees praegu tihedasti ametis. Ojaste on kirjutanud maikuu Eesti Loodusesse loo „Loodusmetsade sümbol metsis“ ja selle jälgedes kõneleme, kuidas meie metsisel läheb ja kuidas teda raadiotelemeetriliselt jälgitakse. On teada, et metsis veedab oma elu väga väiksel, võib-olla ainult mõne kilomeetrise läbimõõduga metsaalal ja kui seda metsatükki ebasobivalt majandatakse, polegi tal enam kusagil olla. Niisiis on meie vastutus selle linnu eest väga suur.

Eesti orhideekaitse klubi valis Eesti vabariigi juubeliaastal aasta orhideeks Eesti kõige uhkema käpalise, kauni kuldkinga. Selle liigi väga põnevast ja keerulisest bioloogiast, seisundist ja kaitsest on maikuu Eesti Looduse kaaneartikli kirjutanud Eesti maaülikooli elurikkuse ja loodusturismi professor Tiiu Kull ning räägib sellest ka saates.

Räägime taas Eesti meremuuseumi teaduri Vello Mässiga, kes on olnud ka tänavu 50-seks saanud uurimislaeva Mare kapten. Räägime seegi kord lahingretkel hukkunud allveelaeva Kalev otsingutest, millest Mäss on kirjutanud viimase Horisondi kaaneartikli, aga ka mõnest muust vanast hukkunud allveelaevast ning sellestki, miks mõnda neist laevadest ei ole võimalik üles tõsta ja näiteks muuseumi jaoks konserveerida.

Intervjueeritav on Tartu ülikooli juhtteadur terioloog Urmas Saarma, kes on koos Maris Hindriksoniga kirjutanud aprillikuu Eesti Loodusesse artikli „Kuidas läheb hundil Euroopas?“. Kui artikkel keskendub eelkõige hundi eri asurkondade käekäigule meie maailmajaos, toetudes valdavalt geeniuuringute andmetele, siis saates arutleme rohkem selle üle, kas jaht on ikka parim võimalus kaitsta sute eest lambaid või ehk on mõistlikum anda see töö hoopis võimekatele karjakoertele. Juttu tuleb ka sellest, kui ohtlik võib olla soe ristumine koeraga: kaugemas perspektiivis ei saa välistada lausa uue koerlaste alamliigi või koguni liigi teket Euroopas.