Natalja Lill on mari rahvusest moedisainer. Töötab Baltikas ja annab oma panuse, et rõivabränd Mosaic kõrgel tasemel oleks. Natalja sattus Eestisse hõimurahvaste programmiga 90-ndate esimesel poolel. Kuigi eesti keel tuli raskelt, oli suureks motivaatoriks võimalus õppida EKA moekunsti osakonnas ja nii ka läks. Täna räägib marilanna eesti keelt vabalt ja leiab, et on vedanud ka inimestega, kellega ta siin elades on kahekümne kahe aasta jooksul kokku puutunud.

Ilzija Ahmet sündis Tatarimaal Almetjevskis, nö riigi naftapealinnas. Ka tema vanemad olid ametis naftatööstuses. Kuna ema ja isa olid palju komandeeringutes, tegeles lastega vanaema, keda naine siiani soojalt meenutab. Ilzija oli kuueteistkümnene, kui läks pärast keskkooli Moskvasse majandust õppima. Vanemate jälgedes ta end naftaerialadega siduda ei tahtnud. Aspirantuuris õppides kohtus tudengineiu oma tulevase abikaasa, Eestist pärit näitleja Dajaniga. Tatarlastel on kombeks, et naine kolib mehe juurde, mitte vastupidi ja nii jõudiski Ilzija Eestisse.

Liubov Koobas on udmurditar, kes tuli Eestisse Hõimurahvaste programmi toel. Sihikindel naine õppis ära eesti keele ja jätkas kunstiõpinguid Eesti Kunstiakadeemia magistratuuris ning Tallinna Ülikooli magistratuuris. Täna on Liubov tekstiilikunstnik ning tema looming on leidnud tee ka näitustele. Mitmekülgne udmurditar on tegelenud ka keelekümblusega ja õpetanud vene lastele eesti keelt.

Haldi Normet-Saarna

Portugali rahvusest Edgar Duarte on elus mitmeid kordi kolinud. Ta sündis Saksamaal, kuhu vanemad olid omal ajal parema töö pärast kolinud. Kui noormees sai seitsmeteistkümne aastaseks, otsustasid vanemad Portugali tagasi kolida ja elu sujus jälle kenasti. Edgar sai kodust kaasa teadmise, et elus tuleb olla töökas, aus ja sihikindel. Ühe tööreisi käigus kohtus ta Eestist pärit neiuga ja noored armusid.

Baškiiri rahvusest Fljuza Hairullina elab Eestis alates 1986.aastast. Üsna varsti hakkas naine tajuma eesti keele kaunist kõla ja tasapisi õppis ta seda ka rääkima. Täna valdab Fljuza keelt hästi ja on oma siin elavatele rahvuskaaslastele selles suhtes heaks eeskujuks. Ent naine juhib ka 15 aasta vanust Baškiiri Kultuuriühendust ja seda organisatsiooni peetakse Eesti vähemuste hulgas üheks aktiivsemaks. Fljuza mängib bajaani ja tema lapsed on samuti musikaalased - tütar mängib flööti ja klaverit, poeg aga baškiiri rahvuspilli kuraid. Koos esinetakse Kultuuriühenduse üritustel.

Nestor Ljutjuk on ukrainlane, kes sündis Eestis. Tema isa Anatoli Ljutjuk tuli aastate eest meie tollasesse Kunstiinstituuti õppima. Hiljem rajas mees Tallinna muljetavaldava Ukraina Kultuurikeskuse. Nestor on käinud isa jälgedes ja lõpetanud samuti Kunstiakadeemia ja täna on ta graafik. Ukraina Kultuurikeskuses on lisaks rahvuslikele kooskäimistele, tähtpäevade tähistamisele, lauludele ja tantsudele ka töötoad, kus saab õppida mitut laadi käsitööd, samuti kalligraafiat, maalimist.

Angelo Palmeri (foto: Jane Prostang) sündis Sitsiilias, Palermos. Kuigi ülikoolis tudeeris noormees juurat, avastas ta mõne aja möödudes oma kiindumuse jalgpalli vastu ja nii see ka jäi. Täna on Angelo jalgpalliajakirjanik. Eestisse tuli itaallane eelkõige töö pärast, ent leidis siit ka oma elu armastuse ja täna on ta õnnelik pereisa. Kodus räägitakse nii itaalia, eesti kui ka inglise keelt ning jõulud ja lihavõtted on traditsioonina ülimalt au sees - nagu Itaaliaski.

Züleyxa Izmailova isa oli aserbaidžaanlane. Tema soovi kohaselt nimetati tütre sünnipaigaks Bakuu. Pere elas seal kuni isa surmani, seejärel kolis eestlannast ema koos kahe tütrega oma sünnimaale tagasi.Südamlikud suhted on aga Aserbaidžaanis elavate sugulastega säilinud tänini. Züleyxa meenutab muigega, kuidas mitte ainult kaasõpilastel vaid ka õpetajatel oli suuri raskusi tüdruku nime hääldamisega, kirjutamisest rääkimata.

Vjatšeslav Lebedev on sündinud Udmurtia pealinnas Iževskis. Oma emakeelt ta peaaegu ei oska, sest vanemad seda pojale ei õpetanud. Nii vältisid nad võimalikke probleeme nii koolis, lasteaias kui ka ühiskonnas üldse. Kogu elu käis vene keeles. Samas - Vjatšeslavi ema oli seejuures tuntud etnograaf ja tal oli poeg Udmurdimaal ringi sõites alati kaasas. Eestisse sattus noormees 1999. a. hõimurahvaste programmi kaudu ja jäi.