Jalgpall on ju ikkagi peaga mäng! "Pikk ette (ja MM-ile)" stuudios käis külas spordipsühholoog Laur Nurkse, et rääkida tabude murdmisest, Eesti noorte mängijate kasvavast teadlikkusest, ka tipptasemel ette tulevatest eksimustest, penaltilöömisega kaasnevatest pingetest ning kolme jalaga tabureti ja nelja jalaga tooli erinevusest.

Saksamaa koondise juhtmängijate hulka kuuluv Joshua Kimmich tunnistas ausalt, et kardab ebaõnnestuja tiitli külgesaamist ning musta auku langemist. Miks on tippmängija selline otsekohene sõnavõtt oluline eeskätt noormängijaid silmas pidades?

Kas Eestis on viimaste aastatega hakatud vaimsele poolele ja edukuse tähendusele julgemalt tähelepanu pöörama või tuleb endiselt võidelda arusaamaga, et kes tulemuse peale ei mängi, on pehmo? Miks on noormängijate mõtlemist kergem vormida?

MM-il oleme näinud hulgaliselt penaltieksimusi. Mida on näiteks Harry Kane'i vääratusest kõrva taha panna noormängijatel?