Delfi Erisaade

Mida räägivad viimased uudised Ukrainast? Et raske talv ja põgenikelained? Vaadake Kiievist kaugemale, maapiirkondades pole nii võimast optimismi olnud aastakümneid.

Tallinna ülikooli rekreatsioonikorralduse dotsent, MTÜ Eesti maaturism juhatuse liige Mart Reimann on olnud Ukraina ning eriti Harkiviga seotud palju aastaid. See pole tal ka mitte esimene sõda Ukraina pinnal vastu võtta. Nõnda polnud äsja kogetu päris ootamatu: „Kui ma veel mais ütlesin, et tulen tagasi, kui olete sõjaga ära harjunud, siis nad karjusid kurjalt mu peale, et sõjaga ei saa harjuda, sõda peab lõppema. Aga nüüd…“

Reimann veetis viimased kuu aega erinevates oblastites, Kiievi alt läbi Sumõ ja Tšernihvi Harkivini välja, vaadates, kuidas taastub elu märtsis venelaste poolt okupeeritud territooriumitel. Mis taastub! Sellist elu pole seal võib-olla kunagi elatudki. Ja mina veel arvasin, et ta teeb nalja, kui räägib sõja käigus maaturismi arendamisest…

420 000 eurot

„Kas sa tead, kui palju on kompensatsioon langenud sõduri eest?“ küsib ta. „Mul mitmed allikad ütlesid, et on selle summa peo peale saanud. Muidugi tuleb sugulastega jagada, aga see on 15 miljonit grivnat ehk 420 000 eurot. Selle eest juba ehitab. Enne sõda olid ka lood, kuidas neiud kippusid sõduritega abielluma… Niisuguse summa eest saab palju ära teha.“

Nii erinebki pilt rinde lähedal tugevalt sellest, mida sõjateadete põhjal võiks ette kujutada. Kuid samas on see ka loomulik: inimesed, kes saavad, põgenevad linnadest maale. Aga seal on kõik juba olemas, et keerulistes oludes hakkama saada. Muidugi harjumus ja… elektrigeneraatorid.

„Need, kes rinde lähedal harjuvad, on plahvatustega nii harjunud, et ei lase end segada,“ kirjeldab Reimann. „Aitab must huumor. Näiteks pidin kellegagi kohtuma, aga ta vabandas, et venelased on laisaks jäänud, magasid sisse. Harilikult pommitavad enne seitset, nüüd alles üheksa paiku ja bussiliiklus pandi valel ajal seisma.“

Kus hobused on?

Aga üldiselt – pärast seda, kui oled näinud näost näkku Vene sõdurit, kes elab hoopis teises sajandis, siis enam ei karda midagi. Reimann toob näite, kuidas soldatid nõudnud hobuseliha, et „teil on ju põllud küntud, kuskil peavad hobused olema!“

Üldsegi nii mustvalge pole seal ka suhtumine sõtta ja vaenlastesse. Nagu Reimann märgib, siis oleksid elanikud põhjas ja idas ilmselt Venemaa okupatsiooniga võinud isegi leppida, kui Putini esialgne plaan Ukraina paari päeva hõivata täitunuks: ikkagi aastakümneid jutlustatud pilt Russki Mirist ja seda valitsevast Moskvast nii kergesti ei kao. Putini keelekandjad ei eksinud üldse väga palju ja algul pidas end eriti algul maksimaalselt viisakalt üleval ka Vene armee.

Butša-sugused õudused olid pigem erand.

Kuid…

Ja saates kuuletegi

Miks ka „head“ Vene sõdurid ikkagi kõik hooned täis roojasid?

Kuidas põllumehed tänavuse saagi peale vuntsi keerutavad?

Miks suurlinnade elanikud õhtuti purukslastud sildade kiuste igal nädalavahetusel maale pidutsema sõidavad?

Kuula Krister Parise „Erisaadet“ Mart Reimanniga siit!

Ukraina talv võib tuua ka 30 kraadi külma ja paljudel pole Venemaa rünnakute tõttu mingit varianti oma kodu soojendada. Ometi ei usu Ukraina digiministri nõunik, et Kremlil õnnestuks vallandada uus põgenikelaine.

Poolat tabanud rakett või raketid on jätnud meediaruumis mõneti varju, et Ukraina suunas saadeti eile tiibrakettide ning droonidega teele sadakond lõhkekeha. Elektrikatkestused ulatusid ka Moldovasse.

„Võib olla, et mõnedes piirkondades ulatub kahjustuste likvideerimine kuudeni,“ kirjeldab Ukraina digiministri nõunik Jaanika Merilo. „See, mida Venemaa teeb, on hävitamine, et survestada Ukrainat kompromissidele. Aga Ukraina ei näe nendeks põhjust.“

Niisamuti ei kavatse ukrainlased lahkuda. „Paljud välisriikidest arvavad, et kindlasti tuleb põgeniketulv, sest kõik tahavad Euroopasse põgeneda. Tegelikult tahavad kõik olla kodus ning on uskumatu, kui viimase piirini. Talutakse, et on külm ja pime, aga kuidagi ikka hakkama saad. Kui esimestel kuudel oli veel veidi paanika, siis nüüd ütleb Ukraina vapper hing, et elame veel selle ka üle.“

Koolitunnid varjendis

Tõsi, isegi suhteliselt vähe kahjusta saanud Kiievis on igapäevaeluga hakkama saamine päris korralik väljakutse. Ta toob näitena tüüpilise koolipäeva.

„Lastele pannakse kaasa toidupakid ning väikesed meditsiinipakid, sest pole teada, et kui nad kooli lähevad, kaua nad peavad seal viibima: vahepeal võib ju tulla õhuhäire ja peab olema varjendis. Mõnikord peetaksegi koolitunde varjendis. Või siis teeb laps õhtul ka läptopiga koolitunde küünlavalgel.“

Ent see on Kiiev. Harkivi, Dnipro ning Hersoni lähistel tähendab sõja reaalsus tihti aga seda, et isegi süüa tuleb soojendada kortermajade ees puuhalutulel. Merilo kutsub eestlasi annetama, et saata Ukrainasse siit tuhat gaasipliiti ning osta neile ka balloone. Tuba soojaks ei saa, kuid vähemalt hoiab soe toit hinge sees. Lähemalt tema juhitud ühenduse Herojam Slava koduleheküljelt.

Saates kuuleme aga veel

Mil viisil tuleb Ukraina toime tohutu eelarvefitsiidiga umbes kolm miljardit eurot kuus?

Milliseid samme astutakse, et sõjajärgset ülesehitustööd ei hakkaks jälle „kureerima“ oligarhid?

Kuidas Eestis on tänaseks juba rohkem poliitikuid, kes esinevad rohkem vaba maailma vastaste avaldustega, kui leiab neid Ukrainast.

Kuulake Krister Parise juhitud „Erisaadet“ Jaanika Meriloga siit!

Endine kaitseminister tõdes Delfi „Erisaates“, et Venemaa agressioonita poleks Poolas kaks inimest hukkunud. Ja sellele tuleb tema hinnangul vastata kohe, sest Moskva jälgib Lääne reaktsioone.

Viimased nädalad on toonud mitu teadet inimestest, kelle elu võttis tuli või vingugaas. 21. sajandil tekib ainult üks küsimus- kuidas? Paraku tõotab just käesolev talv Lauritsale veel palju ohvreid tuua.

Venemaalt on teada, et iga kord, kui riiki tabab rängem majanduskriis, sureb rohkem inimesi seenemürgistustesse. Lihtsalt neid lähevad noppima ka need, kes seda harilikult ei tee – ja nii on õnnetus kerge tulema.

Eestis on selge, et saabuval talvel on taas au sees vana hea ahi. Küttepuud võivad ju olla kallid, kuid iga muu liik on kallim veel. Aga paljud meist ikka teavad, kuidas ahju õigesti kütta?

Tarmo Pärjala G4S-ist on jälginud inimeste käitumist piki aastaid ning toob välja hämmastavaid käitumisviise. Mida teha, kui vingugaasiandur elada ei lase? Muidugi, patareid välja ja kappi. Küllap valetab. Ja see pidi olema täiesti tavapärane.

Aga igal aastal tabab tõsine vingumürgitus üle 50 inimese. Need on surmaga piirnevad õnnetused, mida on samas suurusjärgus kui uppumisi või liiklusohvreid. Või võtame teise näitaja: ehkki 95-l protsendil elanikest on kodus suitsuandur, tekib vaid viiendik tuleohvritest anduriga varustatud elamistest. Riskitase tõuseb määratult.

Heakene küll – aga miks peaks muretsema üldse inimene… no nagu mina? Elan kivist majas, suitsu ei tee, kodus lahtist tuld pole, naabrid korralikud. Pärjala kinnitusel ei päästa see midagi. Väga suure tõenäosusega tabab tulekahju ka siis, kui ise midagi halba ei tee. Ja siis on suures kortermajas hullemgi…

Delfi "Erisaade" on eetris spordi ja dopingu teemal, sest eile tuli maadleja Heiki Nabi esindavalt Dalton kommunikatsioonibüroolt pressiteade, mis tilgutas esimesena välja ühe osa kauaoodatud rahvusvahelise spordikohtu otsusest, mis jättis Londoni olümpiapronksi kaheaastase võistluskeelu jõusse.

Teadusnõukoja liige, viroloog Margus Varjak sõnab, et teadlased üle maailma jälgivad uute koroonatüvede levikut, ent vähemasti praegu pole täheldatud, et mõni neist domineeriva rolli üle võtaks. Saadet juhib Delfi toimetaja Karoliina Vasli.

Täna, 30 aastat tagasi astus ametisse Eesti esimene president pärast iseseisvuse taastamist, Lennart Meri.

Tollased seadusandjad tegid kõik mis võimalik, et kindlustada just tema ametissepääsemine. Seega algas Eesti Vabariigi aeg demokraatlikus plaanis n-ö huvitavalt, ehkki kõik oli JOKK. Meri vastaskandidaat Arnold Rüütel pääses püünele alles pärast Meri kahe ametiaja lõppu.

Ajakirjanik Hans H. Luik oli kõigi nende protsesside juures ning ta kiidab väga just Arnold Rüütli valikuid. Veel 1988. aastal tribüünilt Ameerika Ühendriike põhjanud Rüütel aitas hiljem veenda kõhklejaid, et referendumil tuleb anda hääl siiski Euroopa Liiduga ühinemise poolt.

Kuid nüüd on ta auesimeheks erakonnas, mis jutlustab kõige selle lammutamist (rääkimata Kremli jutupunktides Ukraina osas). Miks?

„Mart Helme ütles, et Ameerikas on ebaseaduslikult võimule trüginud närakad,“ meenutab Luik. „Ja nüüd me näeme, kuidas ainult tänu neile „närakatele“ on Ukraina oma rinnet hoidnud ja vastugi rünnanud. Ja nüüd seesama EKRE räägib mida? NATO lennukid tõmmaku Ämarist minema, Bush on närakas, Euroopa Liit tuleks laiali saata…“

„Milleks peaks meie väga tubli hallipäine president Rüütel olema vanas eas konservatiivse rahvaerakonna auesimees, sellest mina aru ei saa. Aga ma ei peagi kõigest aru saama.“

Saates arutleme veel

Mis meid päästis, et esimese presidendi n-ö „ärategemine“ eliidi poolt ei tõuganud meid Venemaa poole, kus veidi sarnasel kombel 1996. aastal „tehti uuesti“ Boriss Jeltsinit?

Millisest presidendi sõltumatusest me üldse rääkida saame, kui ta peab tegelikult meeldima neile vähestele poliitikutele, kes teda valivad?

Mis on mõnest presidendist laiemalt üldse kasu olnud?

Ja mis pull on, et poliitikud ei alusta põhiseaduse muutmist, et enam ei korduks nii piinlikke valimisprotseduure nagu enne Kersti Kaljulaiu ametisseastumist?

Eestlane Harri on juba pikemat aega Ukrainas, kus oma meeskonnaga abistab Ukraina võitlejaid, viies neile kaitsevarustust. Ta ütleb, et kohalike moraal on kõrge. „Kõik usuvad võitu ja näevad, et see tulemas.“

Venemaa ekspert Karmo Tüür märgib, et Putinil on täna võimalus valida kahe variandi vahel, millest üks jätab rohkem taganemisruumi.

Kummalgi juhul esitatakse Ukraina vastu ultimaatum. Konflikt võib aga levida kiiresti ka Gruusia piirialadele ning Kaukaasiasse.

Arvatavasti teatab Venemaa president täna nelja Ukraina oblasti annekteerimisest. Selle taustal kõlasid aga Läänemere põhjas plahvatused mõlema Nord Stream juhtme peal. Miks? Kas tahab Venemaa end nii läbirääkimistel teadlikult nurka mängida.

Tüür usub, et see on osa Kremli plaanist, kuidas pigem välissurvet maha saada ja seetõttu oleks loogiline oodata veel diversiooniakte.

Samuti võib Kreml korraldada verevalamise Gruusia piiril. Aga Ramzan Kadõrovil ja Tšetšeenial võivad olla nõrgenenud Moskva suhtes hoopis omad plaanid.

Kuuleme saates

Millele on Putini selge eskalatsioon suunatud?

Kõigist neist referendumitest oli juttu ka varem, miks Putinil järsku ikka nii kiire hakkas?

Kui tõenäoline on, et Venemaa ühiskond mobilisatsiooni valule vastu peab?

Mida arutavad Putini selja taga tema lähikondsed?

President Putin kuulutas täna välja osalise mobilisatsiooni, kutsudes lippude alla 300 000 meest.

Paradoksaalselt tunnistavad venelased sellega muutunud konteksti. Nagu märgib Eesti rahvusringhäälingu Moskva korrespondent Anton Aleksejev, siis kui varem kõneldi Ukraina puhul Donetski ja Luganski oblastite vabastamisest, käib nüüd jutt „rindejoone stabiliseerimisest“.

Aleksejevi sõnul käib aga jutt kõigest ühest protsendist mobilisatsiooniressursist (Ukrainal on relvade all miljon meest). Kuid sellegi täitmine tekitab pingeid.

„Iseenesest on antud lubadus, et üliõpilased sõtta ei pea minema,“ räägib Eesti Ekspressi arvamustoimetaja Indrek Lepik. „Mida rohkem lubatakse, et seda, teist või kolmandat ei tehta, seda tõenäolisemalt seda hoopis tehakse.“

Nii ongi juba välja müüdud Belgradi, Thbilisi ja Jerevani lennud. „Inimesed tunnevad ohtu, et peavad minema sõtta. Ja mis on kõige õudsam, nad saavad aru, et sellest ei saa mööda hiilida, sest „peate ju kaitsma oma kodumaad““. Ta lisab, et võimalik, et

Saates kuuletegi

Kas tähendab see kõik nüüd venelaste teadvuses „erioperatsiooni“ lõppu ja sõja algust?

Mida tähendavad Putini ähvarduse lääne suunal? Ehk kas Donbassi ja Hersoni oblasti arreteerimine sunnib meid tagasi tõmbuma?

Ka Ukraina armee on tohutult väsinud. Kumma jõud on viimaks suurem?