Delfi Erisaade

Pöörane inflatsioon on jätnud jälje eestimaalaste rahakotile. Mis saab aga edasi? Erisaates räägib sel teemal Eesti Panga ökonomist ja presidendi majandusnõunik Kaspar Oja. Saatejuht on Karoliina Vasli.

Tallinna Ülikooli sotsiaalpsühholoogia professor Mati Heidmets ja Peaasi.ee tegevjuht, kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa arutlesid erisaates selle üle, mida on pea kolm aastat katkematutes kriisides elamist teinud eestimaalaste vaimse tervisega. Kuidas on meid mõjutanud koroonakriis, hinnatõusud, energeetikamured, sõjahirmud? Kui ligi pooltel noortest on "hing krussis", miks meil endiselt napib erialaspetsialiste, kes aitaksid? Kuidas muremõtete ja hirmudega iseseisvalt paremini toime tulla?

Aasta lõpu oomenid Ukraina rindel paistavad sünged, sest Venemaa näib olevat vigadest õppinud ning valmistamas ette uut pealetungi. Kas üle 300 päeva väldanud vastupanu puruneb lõpuks ikkagi luhtunud unistusena kildudeks?

Tegelikult oli märksa kergem olla pessimist sõja esimestel päevadel. Kiiev paistis langevat kohe piiramisrõngasse ning Vene väed olid korraks juba Harkivi südames. Ent kaks meest Eestis nägid peagi, et sündimas on midagi kummalist. Suur moolok näib olevat seiskunud.

Sest ajast saadik on kaks sõjavaatlejat, Teet Kalmus ning Igor Taro esitanud oma ülevaateid nii lahingutegevusest rindel kui laiemast sõjaga seonduvast pildist. Ning kui nad algul võis tekkida tunne, et ega nad pole liiga optimistlikud, siis eriti võrreldes lääne meedias ilmunuga, võib praegu päris kindlalt väita: meie poisid olid täpsemad.

Mis siis nüüd? Jah, Ukraina on teinud uskumatult edukaid vastupealetunge, vabatanud Harkivi oblasti ning Hersoni. Kuid armee ülemjuhataja Valeri Zalužnõi ütleb, et Vene mobilisatsioon tegelikult toimib ja juba lähima paari kuu jooksul võib oodata Vene armee täismahus pealevajumist. Niisamuti kõlab lääne meedias kahtlusi, kas isegi sõjalise üleoleku juures läheks korda võtta tagasi 2014-2015 hõivatud piirkondi, kuna põhjaliku ajupesu pälvinud elanikkond võib seal olla Ukraina vägede suhtes õige vaenulik.

Nagu Taro ja Kalmus nendivad, ei tohi teha hinnanguid lähtudes ei soovist edastada optimistlikke ega pessimistlikke sõnumeid. Tuleb olla realist. Ja siis ilmneb hoopis selgem – ja kaugeltki mitte nii sünge pilt.

Saates kuulete?

Kui palju segab hinnangute andmist sõjaudu?

Mis on aasta relv? Kumb jääb peale, kas lääne kvaliteet või Vene kvantiteet?

Kui hirmus kindral on Sergei Surovikin, kes paistab olevat seni Vene vägesid juhtinutest võimekaim?

Ja nagu ikkagi, ülikeeruline küsimus: mis päeval võib kell kuus õhtul minna sõja võidukat lõppu tähistama?

Delfi aastalõpu Erisaates räägib teadusnõukoja juht Toivo Maimets, et me ei ole koroonat seljatanud ja paslik oleks taas hakata maski kandma.

Hommikuses erisaates räägib Tallinna abilinnapea Vladimir Svet, miks lumekoristus ja -äravedu viimasel nädalal osaliselt takerdunud. Juttu on sellestki, kuidas ollakse valmis jäävihmaks ja selle tagajärgedeks. Saadet juhib Delfi toimetaja Karoliina Vasli.

Vähiravifondi „Kingitud Elu“ abil on paljude raskelt haigete kaasmaalaste elupäevad pikenenud või on nad sootuks paranenud. Fondi enda rahaline seis aga on kriitiline. Delfi erisaates käisid fondi tegemistest rääkimas selle tegevjuht Katrin Kuusemäe ning onkoloog dr Kadri Putnik. Saatejuhiks Delfi toimetaja Karoliina Vasli.

Kataris toimuva jalgpalli maailmameistrivõistluste ümber pikalt olnud ja käivad vaidlused selle riigi probleemidest jõudsid enne suurturniiri lõpuvilet mürinaga Europarlamenti. EL-i rahvaesindus rappub kõvasti, sest väidetavalt on tahetud raha eest mõjutada kõrgeid parlamendi liikmeid panna leevendama kriitikat. On toimunud läbiotsimised, leitud kohvritega sularaha, kinni peetud europarlamendi asepresident jäi oma tööst ilma. Eesti eurosaadik Andrus Ansip tõdeb, et infot on vähe, kuid talle tundub ebareaalne, et kellelegi makstakse 600 000 eurot parlamendi kõnepuldist millegi ütlemise eest. Aasta viimases Euroopa Erisaates tuleb veel juttu Ungari lõputust vetodega vehkimisest EL-is ja sellest, kas Eesti suutis enneolematult raskel aastal ennast Euroopas maksma panna. Saatejuht on Raimo Poom.

Pärast ligi aastast Eestis elamist oli üks Ghanast pärit siiasaabunu tõelises hämmingus. Muidu elu nagu elu ikka, aga ta pole näinud ühtegi matust.

Saabuv aasta tõotab tulla taas pingeline ka rände vallas. Möödunud nädalal hoiatas rändeekspert Kert Valdaru, et Eesti ei pruugi enam sellise Ukraina põgenike hulgaga toime tulla. Ent juba on kogunemas suur rändesurve ka Euroopa Liidu lõunapiiril.

Ometi – kuigi kasutatakse selliste hulkade puhul väljendeid nagu „laine“ või „mass“, on elukohamaad vahetanute taga ikkagi indiviidid. Mitte kõik pole põgenikud. Aga vähemal või rohkemal määral peavad nad kõik lõimuma selle ühiskonnaga, kuhu nad saabuvad. Eestis see kõige lihtsam näiteks pole.

„Elame tihtipeale kõrvuti, sageli aastaid, aga inimesed ei suhtle omavahel. Hästi kiiresti tekivad narratiivid, et „nad“ on sellised ja „nad“ on tollased,“ räägib erineva rändetaustaga inimestega juba mitukümmend aastat tegelenud Nastja Pertšjonok, kes praegu veab ettevõtmist Maailma maaliin. Sisuliselt minnakse pigem väiksematesse Eesti maakohtadesse, võetakse kaasa siiasaabunuid Soomest Kuuba ja Ghanani – ning nagu Nastja kinnitab, on juba kümnekonna minutiga loodud kontakt, mida pole varem õnnestunud aastate jooksul.

Üks olulisemaid ühendajaid on seejuures toit, kuid seal võib minna teinekord ka õige valesti.

„Üks tuttav tuli Lähis-Idast külla ning võttis Peipsi ääres sibula ning hammustas nagu õuna ja siis tal pisarad pool tundi jooksid,“ meenutab Nastja. „Aga Lähis-Idas saabki niimoodi sibulat süüa. Ta visuaalselt näeb täpselt samasugune välja.“

Seejuures võib selguda mõndagi üllatavat. Näiteks kui ühelt Ghanalaselt küsiti, et mis ta arvab Eesti jõulutoitudest, vastas ta imestusega, et ei tea meie jõuludest midagi. Ega teda ju kuskile külla kutsutud ole.

Saates kuuletegi

Miks ikkagi võib mulje jääda, et Eestis inimesed ei suregi?

Milliseid väljakutseid on toonud lõimumisele kaasa siia üheksa kuu jooksul saabunud enam kui 60 000 ukrainlast?

Miks tihti välja toodud tõke ehk keelebarjäär tegelikult aina väiksemat rolli mängib?

Kuulake Krister Parise „Erisaadet“ Nastja Pertšjonokiga siit!

Unustage Itaalia või Kreeka kiun. Võrreldes nendega on läbi Eesti sel aastal liikunud põgenikehulk märgatavalt suurem, seda isegi absoluutarvudes.

Kui Eestisse on tulnud sel aastal 116 000 põgenikku Ukrainast, siis näiteks Itaaliasse üle mere vaid 94 000. Vaadates aga suhtarve elanikkonda, siis on Eesti olnud üks kõige suuremaid panustajaid ukraina põgenike abistamisel üldse, räägib rändeekspert Kert Valdaru, kes hoiatab: meie piir võib olla lihtsalt käes. Vahest oleks vaja küsida ikkagi tuge põgenike ümberpaigutamisel?

„Huvitav, kuidas meie paneme sellele olukorrale vastu ega hüüa, et meie vajame ka abi?“ imestab ta. Ka Kreeka ja Itaalia puhul käib kogu poleemika aga just üle Vahemere saabujate pärast. Valdaru pakub välja, et vahe võib olla nende erinevas profiilis: lõuna poolt tulijatest on 75% mehed ning vaid 6% naisi, Ukraina põgenike profiil on täpselt vastupidine – kolmveerandi moodustavad naised, kelle haridustase ning oskused toime tulla on aga hoopis paremad.

Ometi hakkavad esimesed mõjutama ka teisi. Valdaru kirjeldusel on rändesurve lõuna poolt kiiresti kasvamas. Me pole näinud viie aasta jooksul nii suuri rändearve – ning seda vaatamata tõigale, et Euroopa Liidul on olnud 2015. aastast tohutult aega oma välispiiri pidama saamiseks.

Kannatada tõotavad saada aga just ukrainlased. „Kui see rändesurve jätkub, tekivad ühiskonnas täiendavad pinged ja lõhestamine ning polariseerumine. Arvata, et sealt midagi negatiivset ei lähe ukrainlaste peale, oleks liiga naiivne. Kindlasti mõjutab see suhtumist ka Ukraina sõjapõgenikesse.

Saates kuuleme

Kas võib Vahemere laine taga olla osaliselt ka Putini Venemaa?

Kui suurde ohtu seab see kõik Schengeni vaba liikumise?

Miks Eesti oma pead liiva alla peidab? Andmed siinsete ukrainlaste kohta on kõik olemas, aga riik ei viitsi neid kokku viia. Miks?

Kolm absurdset müüti, millega inimkaubitsejad ohvreid meelitavad (teate ikka, et Euroopa Liidus peab töötama vaid ühe päeva nädalas?)

Kas Euroopa Liidust migrandihirmus lahku löönud britid said, mida ootasid?

Kuula Krister Parise „Erisaadet“ Kert Valdaruga siit!