Mida teha kui annan, panustan ja pakun, aga jooksen sellega justkui vastu seina. Seistakse vastu muudatustele ja kõigele väärtuslikule, mida pakun. Mis tunde see tekitab ja kuidas liikuda andmisest jagamisse ning mis on selle vahe?

Oled avastanud end mõtlemast peale mõnd kohtumist, et oleks võinud ikka kuidagi teisiti öelda või käituda? Kõik meie elus on looming, ka suhted - kuid looming ei saa olla kunagi vale. Kui oleme kahtluses, hirmus, oleme mõtetes ja ei ole olevikus kohal. Ehk tasub tagasi- ja edasisidest liikuda sidemesse olevikuga?

Oled märganud, et üritad võidelda elu voolavusele vastu ja teha asju enda moodi, kuigi see võtlus loob vaid draamat. Austades protsesse nii nagu nad on, avanevad uued võimalused. Võitlusega paned end võimalustele kinni - tööl, kodus ja puhkehetkel. Räägime ka sellest kuidas tööl käivitatakse hülgamis- ja surmahirme.

Iga juht puutub kokku keerukate ja raskete vestlustega - olgu siis lahti lastmine, koondamine vm. Kuidas arendada endas ettevõtja mõttelaadi raskete vestluste pidamisel ja millist aeda juht kujundab - iluaeda või looduskaitse all olevat ürgmetsa?

Kust jookseb nalja tegemisel piir? Millal on sarkistiline nali omal kohal, kuid millal tuleb jälgida, et juhina hinnanguline agressiivne nali töötab vastu meeskonna õhustikule?

Strateegiadokumentidesse jõuavad ilusad väärtused, aga kas päriselt peame silmas ka sügavalt pikaajaliste heade suhete ehitamist kui eesmärki? Miks me seda ei tee ja mis on meie sügavad sisemised takistused? Arutleme ka selle üle, et kas elu ikkagi läheb paremaks ühel hetkel.

Märksõnad, mida tihti juhtidelt oodatakse on toetus, mõistmine, inimlikkus, selgus. Kust jookseb juhipoolse toetuse piir ning millal muutub jagatud mure kahekordseks mureks? Räägime ka sellest kuidas kellegi säästmise soov võib teha karuteene juhile, töötajale ja kogu organisatsioonile.

Alustame oma episoodi reaalse vaatega elule - mis iganes see reaalsus siis ka pole. Jõume hirmu ja usalduse valikuteni ning isiksusetüüpide testide varjupooleni. Sõnastame ka selle, et mis see "oma tõde".

Avame pisut oma sisemisi heitlusi koolitaja ja juhi töös seoses kliendi ootustele vastamisega seoses. Tõdeme, et kuigi kiiret lahendused kõlavad alati ahvatlevalt, siis kõike, mida on kerge teha, on kerge mitte teha. Seega milline olla teadliku teenuse sisseostjana ja mille järgi siis seda koostööpartnerit valida?

Kas see on ikka okei kui tööpäeva lõpuks oled väsinud? Kas see väsimus on füüsiline, emotsionaalne, intellektuaalne või hingeline? Kuidas teha nii, te tööpäev annaks energiat, mitte ei võtaks?