Kukkuv õun

Saates «Kukkuv õun» vestlevad Marek Strandberg ja Tartu Observatooriumi direktor Antti Tamm kosmoseteleskoopidest, mis on muutnud meie pilti universumist. Juttu tuleb Hubble’i erakordsest eluloost: teleskoop kavandati kosmoses hooldatavaks ning uute instrumentidega täiendatavaks, mistõttu kasvas selle võimekus aastakümnete jooksul. Tamm meenutab ka oma esimesi Hubble’i arhiiviandmetega tehtud uurimistöid ning selgitab, miks avatud vaatlusandmed on astronoomiale nii tähtsad.

Vestluse keskmes on hiljuti teele saadetud Nancy Grace Romani kosmoseteleskoop. Kuulaja saab teada, miks teleskoop suundub 1,5 miljoni kilomeetri kaugusele Päikese–Maa süsteemi L2 piirkonda, mida tähendab selle tangitav konstruktsioon ning kuidas Roman erineb Hubble’ist, James Webbi ja Euclidi missioonist. Roman vaatab küll Hubble’ist umbes tuhat korda suuremat taevaala, kuid säilitab detailse pildi – nii loodetakse uurida miljardi galaktika omadusi ning tumeaine ja tumeenergia jälgi.

Kõne all on ka eksoplaneetide otsepildistamise katse: Romani koronograaf peab varjama tähe pimestava valguse, et selle kõrval nähtavale tuleks ülinõrk planeet. Lisaks räägitakse Eesti teadlaste võimalustest ESA missioonidel, tehisaru kasvavast rollist andmeanalüüsis ning sellest, miks iga uus süvavaatlus võib sundida kosmoloogilisi mudeleid ümber kirjutama. Saade otsib vastust ka küsimusele, kas astronoomia suured läbimurded on juba tehtud või avavad järgmise põlvkonna vaatlused hoopis senitundmatuid aknaid: väga varaseid galaktikaid, musti auke ja nähtamatu aine mõju universumi kujunemisele kõige suurematel mõeldavatel kaugustel ja aegadel.

Kuula «Kukkuvat õuna» ja saa teada, kuidas ühest pisikesest tiivaklapist võib saada maailmarekordi võti ning millise drooniniši võiks Eesti maailmas enda kätte võita.

Kui kaua suudab akutoitel droon õhus püsida? Eesti drooniinseneri Peep Laugu meeskonna fikseeritud tiivaga lennumasin lendas järjest üle kümne tunni ja ületas ligi kaheksa tundi kestnud USA armee tulemuse. Saates uurib Marek Strandberg, kuidas suudab alla viie kilogrammi kaaluv droon nii kaua lennata.

Juttu tuleb rekordi taga olevast täppisaerodünaamikast: patenteeritud mini-klapist, kaheosalistest tiivaotstest ehk *winglet*’itest ning looduse leidlikest lahendustest, mida võib näha piiritajate ja öökullide lennus. Lauk selgitab ka, kuidas samad võtted aitavad vähendada tuulikute, propellerite ja lennukite müra ning energiakulu.

Ent rekordlend on vaid saate algus. Arutelu jõuab päikese jõul töötavate pseudosatelliitide, 10 kilomeetri kõrgusel lendavate luuredroonide, radaritele raskesti nähtavate lennumasinate ning Ukraina sõja õppetundideni. Miks on Eestis maailmatasemel insenerid, kuid puudub võime toota tuhandeid droone kuus? Kas takistuseks on aeglased hanked, vähesed tellimused või riikliku visiooni puudumine? Ning miks võib kümnetunnine droonilend maksta vaid 40–50 eurot tunnis, kui kopteri lennutund maksab ligikaudu 10 000 eurot?

Drooniinsener Peep Lauk räägib ka järgmise sihina 11-tunnisest lennust ning võimalusest jõuda paremate akude abil lähiajal koguni 12-tunnise tulemuseni välja.

Eesti teadus oli iseseisvuse sünni ajal aastakümnete pikkuse Saksa ja Vene mõju all, kuid rohuteadlased hakkasid üllatavalt kiiresti otsima uusi sidemeid Prantsusmaaga. Marek Strandberg karjääripöörajast teadusloolase Kristi Simsiga sellest vähetuntud peatükist Eesti teadusloos. Kristi Sims on olnud 30 aastat ämmaemand ja on oma esimeses põhjalikus uurimuses tuvastanudki seniunusatud ulatusliku teaduskoostöö Taru Ülikooli ja Prantsusmaa vahel II maailmasõja eelses Eestis.

Üheks keskseks tegelaseks oli rohuteadlane Rudolf Wallner, kes saadeti juba 1919. aasta sügisel stipendiaadina Pariisi Ülikooli farmaatsiateaduskonda. Prantsusmaalt naasnuna hakkas ta teadlikult Eesti farmaatsiat rahvusvahelisse teadusruumi viima. Tema asutatud ajakirjast Pharmacia kujunes kanal, mille kaudu jõudsid Eestisse Prantsuse teadusartiklid, väitekirjad, farmakopöad ning teadmised sealsest apteegi- ja farmaatsiaharidusest. Samal ajal liikus informatsioon ka vastupidises suunas: Pharmacia jõudis Pariisi teadusringkondadesse.

Saates tuleb juttu teistestki Prantsusmaaga seotud Eesti rohuteadlastest, nende reisidest Pariisi, Strasbourgi ja Grasse’i ning kontaktidest Pasteuri Instituudiga.

Omaette küsimuseks kujunes prantsuse keel. Wallner hoiatas juba 1931. aastal, et selle puudulik oskus lõikab Eesti teadlased ära suurest osast väärtuslikust teaduskirjandusest.

Inimese suurim kiirgusallikas ei asu tuumajaamas ega peitu Tšornobõli pärandis, vaid võib märkamatult koguneda tema enda koju. «Kukkuvas õunas» räägib Marek Strandberg Tartu Ülikooli kiirguskaitse teaduri Siiri Saluperega radoonist – maapõuest pärinevast radioaktiivsest gaasist, mis suurendab pikaajalisel sissehingamisel kopsuvähi riski.

Saates selgub, miks kuulub Eesti Euroopa radooniohtlikumate piirkondade hulka ning kuidas võivad ühe ja sama krundi eri otstes olla täiesti erinevad tingimused. Eriti suur on oht suitsetajatele, sest tubakasuitsu peenosakestele kinnituvad radooni radioaktiivsed laguproduktid kanduvad sügavale kopsudesse.

Salupere selgitab, miks ei piisa radoonikaardist ja iga kodu tuleb eraldi mõõta. Ka riskialast väljaspool võib mõnes majas olla ohtlikult palju radooni, samal ajal kui korralikult ehitatud hoone püsib kõrge riskiga piirkonnas turvaline. Juttu tuleb passiivsetest detektoritest, ventilatsioonist, põrandapragude tihendamisest ja radoonitõkkest. Mõõtmine maksab tavaliselt alla saja euro, kuid kestab vähemalt kaks kuud.

Eesti elamute radooni kiigustaseme mediaan on umbes 60 bekrelli kuupmeetri kohta, seaduslik viitetase aga 300. Mõnes uuritud kodus mõõdeti koguni 1000–3000 bekrelli. Need pole abstraktsed arvud, vaid märguanne, et venitamise asemel tuleb oma tervise kaitsmiseks kohe tegutseda.

Lisaks uuritakse, kuidas eemaldatakse Põhja-Eesti põhjaveest raadiumi, kas graniidist töötasapind võib kiirata ning kui palju on Eestis alles Tšornobõli tseesiumi. Saate praktiline järeldus on lihtne: oma tegelikku kiirgusriski vähendab inimene kõige tõhusamalt kodu radoonitaset mõõtes ja sellest teadlikuks saades.

Saatejuht Marek Strandberg vestleb Tartu Ülikooli rakubioloogia professori Toivo Maimetsaga teaduse rahastamisest, koroonapandeemia unustatud õppetundidest ning Eesti valmisolekust uuteks bioloogilisteks ohtudeks.

Maimetsa sõnul ei ole Eesti seniajani koostanud sõltumatut ja terviklikku analüüsi selle kohta, mis läks COVID-19 kriisi ajal hästi ja mis halvasti. Selle asemel kipuvad analüüsid muutuma poliitilisteks relvadeks. Ent järgmine pandeemia tuleb varem või hiljem: metsade hävitamine, kliimamuutused ning inimeste ja loomade tihenevad kokkupuuted loovad viirustele üha uusi võimalusi liigipiiri ületamiseks.

Veelgi teravamalt hoiatab Maimets bioterrorismi eest. Tänapäeva teadmiste ja tehnoloogia abil võiks pahatahtlik, magistritasemel väljaõppega inimene valmistada ohtliku viiruse ligikaudu 100 000 euro eest. Ometi olevat Eesti riigikaitses bioohtudega tegelemine peaaegu olematu.

Juttu tuleb ka vaktsineerimiskattuvuse langusest. Leetrite vastu vajaliku ligikaudu 95-protsendise hõlmatuse asemel on Eesti näitaja langenud Maimetsa hinnangul umbes 70 protsendini. See jätab ukse uutele haiguspuhangutele pärani lahti.

Kas teadusraha võiks jagada loosiga? Miks ei piisa teadlase hindamisel artiklite ja viidete loendamisest? Ning kas Eesti märkab järgmist bioloogilist ohtu enne, kui on juba hilja?

Tallinna Lootsi tänava ehitusplatsilt leiti 2022. aastal midagi erakordset: ligi 700 aastat merepõhjas puhanud hiiglaslik koge. Haruldaselt hästi säilinud laev tõsteti nelja suure osana Lennusadamasse ning nüüd jutustavad selle puit, naelad, tööriistad ja toidujäänused teadlastele keskaegsest meresõidust.

Saatejuht Marek Strandberg vestleb koos meremuuseumi arheoloogi Priit Lätti ja Tartu Ülikooli dendrokronoloogi Alar Läänelaiuga, kust laev pärines, millal see ehitati ning miks võis see Tallinna reidil ootamatult põhja minna.

Aastarõngad näitavad, et koge valmis 1370. aastate esimesel poolel Läänemere lõunarannikult pärit enam kui 300-aastastest tammedest. Laeva mõõtmed asetavad selle Euroopa suurimate teadaolevate keskaegsete kogede hulka – isegi Kolumbuse Santa Maria oli väiksem. Ja Kolumbus rändas üle Atlandi sajandijagu hiiljem!

Vraki ehituses leidub mõistatuslikke tugevdusplanke, ebatavaliselt palju niinimetatud kuurõngaid ja eri maade laevaehitustraditsioonide jälgi. Sambla, loomakarvade, telliste, tööriistade ja toidujäänuste abil taastatakse nii laeva ehituslugu kui ka elu pardal. Kas koge hukkus tormis? Kui palju kaupa see kandis? Miks jäi väärtuslik laadung merepõhja? Ning kas ühel päeval võiks Lootsi koge täismõõdus koopia taas Läänemerel seilata?

Kas inimesed valivad poes toitu teadlikult või juhivad meie otsuseid hoopis harjumused? Miks ei ole ülekaalulisusel ühte põhjust ning miks võivad isegi kõige populaarsemad dieedisoovitused olla eksitavad? Neid küsimusi lahkab saates Tartu Ülikooli käitumisteadlane ja heaolu-uuringute tippkeskuse EstWell teadur Kari Kuulmann. Ta selgitab, miks enamik toiduvalikuid sünnib automaatselt, kuidas lapsepõlves kujunenud harjumused mõjutavad söömist aastakümneid hiljem ning miks emotsionaalne söömine on sageli palju suurem probleem kui ükski konkreetne toiduaine. Juttu tuleb ka uutest kaalulangusravimitest, nende võimalustest ja piirangutest ning sellest, miks kaalulangetamine ja tervislik toitumine ei ole alati üks ja sama eesmärk. Saates arutletakse Nutri-Score’i märgistuse üle, vaadeldakse teaduse ja äri huvide kokkupõrkeid ning kummutatakse mitmeid visalt püsivaid toitumismüüte – alates suhkrust põhjustatud «hüperaktiivsusest» kuni lihtsate seletusteni ülekaalu tekkimise kohta. Vestlus avab, kui keeruline on inimese söömiskäitumine ning miks tõhusad lahendused peavad arvestama nii bioloogia, psühholoogia kui ka keskkonnaga. See on mõtlemapanev saade kõigile, kes tahavad paremini mõista, kuidas kujunevad meie igapäevased toiduvalikud ja mida ütleb nende kohta tänapäevane teadus. Saatejuht Marek Strandberg.

Saates räägivad saatejht Marek Standberg ja füüsik ning andmeteadlane Karl Vilhelm Valter sellest, kuidas Eesti süvatehnoloogiaettevõte GScan kasutab kosmilisest kiirgusest pärinevaid müüoneid, et uurida sildu, tunneleid ja teisi massiivseid rajatisi neid lõhkumata. See kõlab nagu ulme, kuid on juba täna päris tehnoloogia, mida kasutatakse Euroopas ja Jaapanis ning mille abil on läbi viidud kümneid kommertsprojekte.

Vestlus avab, kuidas kosmilised osakesed võimaldavad näha meetrite sügavusele betooni sisse, miks tavapärased röntgenmeetodid selleni ei küüni ning kuidas masinõpe ja tehisaru muudavad kogutud andmed inseneridele arusaadavaks kolmemõõtmeliseks pildiks. Juttu tuleb ka sellest, miks kunstlikud müüoniallikad on praegu veel tulevikumuusika ning millised füüsikalised ja kiirgusohutuse piirangud nende kasutamist takistavad.

Lisaks räägitakse GScani kasvust maailma tipptegijate sekka, ettevõtte koostööst Jaapani infrastruktuurihalduritega, konteinerite ja kahtlaste esemete läbivalgustamisest ning sellest, miks Eesti ettevõte näeb oma tehnoloogial rakendusi alates sildadest kuni meditsiini ja julgeolekuni. Saates puudutatakse ka tehisaru rolli teaduses, süvatehnoloogia ettevõtluse väljakutseid ning seda, miks kosmiline kiirgus võib tulevikus saada sama tavaliseks tööriistaks nagu röntgen on täna.

Saates vestlevad Marek Strandberg ja keeletehnoloogia teadur Aivo Olev tehisaru, kõnetuvastuse ja suurte keelemudelite arengust. Juttu tuleb Aivo Olevi teekonnast psühholoogiast tarkvaraarenduse ja keeletehnoloogiani ning tema loodud eestikeelsetest kõnetuvastuslahendustest.

Vestluses käsitletakse rahvusvahelisi tehisaru võistlusi, kus autonoomsed agendid pidid analüüsima kõnet, muusikat ja muid helisid ning põhjendama oma järeldusi. Samuti räägitakse sellest, kuidas tänapäevased kõnetuvastus- ja kõnesünteesisüsteemid töötavad, milline on suurte keelemudelite roll nende arendamisel ning kui kaugele on jõudnud eestikeelsed lahendused.

Kõne all on ka häälekloonimine, süvavõltsingud, reaalajas kõnetuvastus, väikeste keelte tehnoloogiline toetamine ning tehisaru kasutamine tarkvaraarenduses. Arutletakse, kuidas keelemudelid jõuavad oma vastusteni, milles erineb nende töö inimese mõtlemisest ning millised on praeguste süsteemide piirangud.

Saate lõpuosas käsitletakse tehisaru võimalikku rolli hariduses, teadustöös ja tulevastes inimese ning masina koostöövormides. Juttu tuleb ka sellest, kuidas tehisaru kasutatakse treeningandmete loomiseks, milliseid võimalusi see avab keeletehnoloogia arengus ning milliste küsimustega tuleb tehnoloogia edasise arengu juures arvestada.