Svetlana Kruusvalli vanemad on sündinud Ukrainas, tema ise juba Eestis. Siin elades põimuvad Svetlanas kindlasti kaks kultuuri, sest isa-ema kodus on kõik ukraina-pärane täiesti enesestmõistetav. Kindlad kokkusaamise traditsioonid, rahvuslik toit ja pidev suhtlemine kaugete sugulastega on vaid mõned näited. Siin elades ei kao hetkekski mure ka Ida-Ukraina sündmuste üle, sest tegelikult puudutab sõda ju ühel või teisel moel tervet maad.

Patrice Daniel on prantslane, kes elab Eestis juba kümme aastat. Mees on trendikas juuksur, tal on eestlannast naine ja peres kasvab kolm last. Ent kui Patrice siia tuli, oli tal hoopis muu eesmärk - tutvustada prantsuse juustu, saiu ja veine eestlastele ning üsna pea tekkis Tallinnasse väike vahva pood koos kohvikuga.

Daniele Monticelli on sündinud Milanos ja elab Eestis juba paarkümmend aastat. Täna on ta Itaalia uuringute ja semiootika professor Tallinna Ülikoolis. Daniele on pärit tüüpilisest itaalia perest, kus peetakse au sees tihedat seltskondlikku suhtlemist, käiakse lisaks sõpradele läbi ka majarahvaga ning elatakse põhimõtte järgi, kus ühe mure on kõigi mure. Seetõttu on kontrast põhjamaise vaoshoitusega üsna põnev.

Henton Figueroa on Tšiili aukonsul ja ärimees. Eestisse tuli ta kakskümmend aastat tagasi ja tänasel päeval ei kujuta enam ette, et kodu võiks olla kuskil mujal. Eriliselt armas on mehele Kivi-Vigala ja selle paigaga on ta seotud nii töiselt kui emotsionaalselt. Henton kohaneb jätkuvalt siinsete inimeste vaoshoitusega - näiteks vana aasta ärasaatmine olevat Tšiilis kordades lõbusam ja kärarikkam. Samas kuuluvad tema sõpruskonda ka teised rahvuskaaslased, keda on Eestimaa eri paigus kokku kaksteist.

Udmurdi rahvusest Svetlana Karm elab Eestis alates 1993. aastast. Pea kakskümmend aastat on ta töötanud Eesti Rahva Muuseumis teadurina ning töö mitmekesisus paelub naist jätkuvalt. Viimased aastad valmistab Svetlana ette soome-ugri püsinäitust, mis avatakse külastajaile selle aasta sügisel. Udmurditar leiab, et tema rahvus on eestlastega sarnane, ent väike vahe siiski olevat - udmurdid võtvat asju südamega, eestlased aga peaga.

Argentiinlane Josemaria Cameon Ariza elab Eestis 2002.aastast alates ja on tänase seisuga Vanalinna Hariduskolleegiumi gümnaasiumi juhataja. Mehe eesti keel on imetlusväärne. Lapsepõlv möödus Buenos Aireses ja perel tuli seal kolida neli korda - vastavalt sellele, kuidas lapsi juurde sündis ja senine kodu kitsaks jäi. Ilusad mälestused on pühapäevahommikustest missadest, kus käidi mõistagi kümnekesi - isa, ema ja kaheksa last.

Mihhail Kõlvart on ema poolt hiina juurtega korealane ja isa poolt eestlane. Sündinud Kasahstanis, tuli ta kolmeaastasena koos vanematega Eestisse. Korealastel on kombeks elada seal, kus pereisa end hästi ja koduselt tunneb. Ka teised korea tavad ja tseremooniad on Mihhaili tänases elus igati au sees. Lapse esimene sünnipäev ja ema 60. sünnipäev on uskumuste kohaselt ääretult tähtsad sündmused, mida tähistatakse mitmete spetsiaalsete rituaalidega. Oma suureks eeskujuks peab Mihhail kindlasti ema, kes oskas inimesi märgata ja aidata.

Tuntud arst Ferenc Szirko sündis Taga-Karpaatias, Kuningamaja nimelises külas. Ning meenutab oma lapsepõlve heldimusega - oli sugulasterohke, sõbralik ja turvaline aeg. Tartu Ülikooli minek tähendas iseseisva elu tormilist algust ning needki mälestused soojendavad hinge.

Udmurdi rahvusest Natalia Pyllu töötab täna Eesti Rahva Muuseumis giidi ja pedagoogina. Eestisse jõudis ta 1992.a ja õppima läks Tartu Ülikooli. Armastus meie kultuuri, inimeste ja keele vastu viisid siinse kodu loomiseni ja nii see jäigi. Ehkki mälestused oma armsast kodukülast Bagraš-Bigrast ja tõepoolest õnnelikust lapsepõlvest on ka praegu väga eredad. Natalia veedab iga-aastase suvepuhkuse kindlasti Udmurdimaal.

Eestis elav armeenlane Spartak Akopdžanjanil oli võimalus tulla Põllumajandusakadeemiasse õppima 1984.aastal. Siit algas ka tema armastus Eesti vastu. Ja ehkki Spartakil oli esialgu plaan siiski Armeeniasse tagasi minna, tõmbas selle kriipsu peale 1988.a maavärin, mis hävitas ka tema kodulinna Spitaki.