Tallinn oli eelmisel aastal Euroopa roheline pealinn, aga tõsiasi on see, et maailma linnade rohealaga katvuse edetabelis on Tallinn alles 179. kohal. Nii selgus eelmisel nädalal avaldatud satelliitrakenduse analüüsist (kirjutame sellest hiljem pikemalt). Seega pole pealinn sugugi nii roheline, kuigi Pirita jõe ääres või Nõmmel jalutades selline mulje jääb.

Aga kuidas sobitub sellesse võrrandisse muutuja, millega soovitakse Tallinna asustustihedust veelgi suurendada? Kui ühel ruutkilomeetril elaks praegusest mitu korda rohkem inimesi, kas see tähendaks rohealade kadumist, autode arvu suurenemist ja elukvaliteedi langust?

Selgub, et nii see ei ole. Vähemalt mitte siis, kui asustustihedust suurendada läbimõeldult. Tulemus oleks vastupidine sellele, mida palju aastaid on Tallinna lähiümbruses korda saadetud, ehitades massiivseid põllualasid täis väikeelamuid.

Sellel kinnisvara-anarhial on Tallinnale olnud tohutu negatiivne jälg, rääkimata suurest keskkonnajäljest, mida põlluarendused on põhjustanud ja mille mõju jätkub aastakümneteks.

Rohegeeniuse vastutav toimetaja Ivar Soopan otsis vastust küsimusele, kuidas väheneb Tallinna elanike ja nende igapäevase tegevuse keskkonnajälg siis, kui neid elaks ühel ruutkilomeetril mitu korda rohkem kui praegu. Paljassaarde planeeritav Hundipea asum saab olema just selline paik, kus asustustihedus tuleb pealinna keskmisest tunduvalt suurem.

Võib tunduda vastuoluline, et ruutkilomeetri kohta rohkem betooni ja inimesi on elukeskkonnale hea, aga Hundipeal tõestatakse, et see on võimalik. Kuidas see saavutatakse, sellest räägib Rohetunnis Hundipea kliimaneutraalse asumi idee eestvedaja ja arenduse tegevjuht Markus Hääl, kes muu hulgas selgitab, kuidas ulmelisena tunduvat arendust veetakse eesmärgi poole hoopis teistmoodi kui seda Eestis seni tehtud on.

Mida tähendab aga Tallinna linnale laiemalt see, kui endisele tööstus- ja sadamaalale kerkib 8000 elaniku ja 8000 töökohaga uus asum? Kas see vähendab või suurendab pendelrännet ning autoliiklust? Sellest räägib tuntud kastirattamees ja autopõlgur, Tallinna abilinnapea Pärtel-Peeter Pere.

Eestisse tuumaelektrijaama rajamine on olnud aastaid teema, mille fookust on kujundanud Fermi Energia. Ettevõte, mis soovib elektrijaama ehitada. Eelmise aasta lõpus valmis kliimaministeeriumi juures tegutseva tuumaenergia töörühma aruanne, mis leidis, et tuumajaamal on Eesti energiasüsteemis ja varustuse kindluse tagamiseks oma nišš olemas, tuues eraldi välja kulu ja tulu, mis elektrijaama rajamisega kaasneb.

Märksõnaga “tuumaenergia” leiab selle aruande kokkuvõtte Rohegeeniuse portaalist. Juhuslikult või tahtlikult on tuumaenergia töörühma järeldused ja selles kõlavad põhjendused tuntavalt Fermi Energia nägu.

Nüüd on valminud sellele vastukaaluks müütide kogumik, mis lükkab ümber või seab kahtluse alla hulganisti tuumajaama rajada sooviva Fermi Energia väited.

8. mail olid Tallinnas Euroopa Majas koos tuumaenergia müütide kogumiku loojad, kes põhjendasid, miks sellist analüüsi oli vaja teha ning millised käibele läinud müüdid on oskusliku lobitöö tulemusel hakanud oma elu elama.

Rohegeeniuse vastutav toimetaja Ivar Soopan pakub kuulamiseks peaaegu täispikkuses pressikonverentsil räägitut. Tuumaelektrijaam on väga suure mõjuga. Otsus nii kaaluka energiataristu ehitamiseks ei tohi tulla või tulemata jääda ühekülgse või moonutatud teabe põhjal.        

Müütide kogumiku koostasid Eestimaa Looduse Fond, Rohetiiger, Eesti Roheline Liikumine ja Kriisiuuringute Keskus. Ettevõtmist toetas Euroopa Liidu LIFE Programm.

Müügimees ütleb alati: osta kohe! Kas praegu on see soovitus põhjendatud või võiks veel venitada ja loota parematele aegadele?

Neis majapidamistes, kus päikesepaneelid said ostetud rohkem kui aasta tagasi, on põhjust kadestada praegu päikeseparki planeerivaid inimesi. Nii paneelide kui ka salvestite hinnad on kivina kukkunud. Investeeringu tasuvusaeg on keskmiselt vaid 6–7 aastat.

Peale selle, et päikesepargi rajamine on praegu enneolematult odav, avaneb 23. aprillil EAS-i ja KredExi ühendasutuse väikeelamute renoveerimise toetusmeede, mis annab eramu omanikele võimaluse maja energiamärgise klassi päikesepargi ja salvesti abil parandada.

Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan intervjueeris Maamessil ettevõtte Nord Solar tehnikut Martin Pormani ning müügi- ja arendusjuhti Ülo Sverre Seppa, kes tegid peensusteni selgeks, mis praegu päikesepaneelide ja salvestite turul toimub, milline on päikesepargi tasuvusaeg ja kui suurt kasu kodune taastuvenergia tootmine majapidamisele annab.

Eesti maapõu varjab märkimisväärses koguses haruldasi muldmetalle, mille järele on maailmas suur nõudlus. Nende kaevandamine on aga kõike muud kui lihtne.

Rohetunni toimetaja Ivar Soopan intervjueeris Tallinna tehnikaülikooli maapõueressursside eriala magistranti ja loodusteaduskonna esindustudengit Henri Olavi Suomalainenit, kelle magistritöö teema on seotud Eesti haruldaste muldmetallide uurimisega. 

Saatest selgub, kas meie varud on tõepoolest sellised, et need midagi maailma mastaabis muudaks. Kus ja kui sügaval see maapõuerikkus asub? Kas Eestis on piisavalt teadmisi ja asjatundjaid, et haruldasi muldmetalle uurida ning kaevandada? 

Suomalainen külastas hiljuti Rootsis asuvat nn Euroopa kaevanduspealinna, kus asub Bolideni lahtine ja maa-alune kaevandus. TalTechi tudeng räägib, milline on tööstuslinnak rohkem kui kilomeetri sügavusel.

Tõenäoliselt tuleval aastal jõustuv jäätmereform on üks suurima mõjuga seadusi, mis Eesti elanike olmet ja omavalitsuste töökorraldust igapäevaselt muudab. Riik vajab hädasti jäätmemajanduse paremat korraldamist, sest samamoodi jätkata ei saa – segaolmejäätmeid tekib liiga palju, pakendeid ja biojäätmeid sorteeritakse eraldi ikka veel liiga vähe. Riik maksab iga aasta miljoneid eurosid trahvi, sest Euroopa Liidu piirnormidesse meie taaskasutuse tulemused ei mahu.

Tallinn on viimase poole aasta jooksul pingutanud, et järgmisel veoteenuse hankeperioodil (alates 2025 suvest) oleks juba enne seaduse muutust Tallinnas jäätmereform toimunud, kuid see on takerdunud piirangute otsa. Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan uuris Tallinna abilinnapealt Joosep Vimmalt, mis selle põhjustanud on. 

Räägime saates ka muudest jäätmete sorteerimise ja käitlemisega seotud teemadest. Muuhulgas saab teada, et tallinlased arvavad end olevat head biojäätmete komposteerijad, sest lausa kolmandik kõigist segaolmejäätmete lepinguga majapidamistest on küsinud linnavalitsuselt erandit. See tähendab, et neil ei ole biojäätmete konteinerit ja nad sorteerivad toidujäätmeid enda kompostrisse. 

Rohegeenius on sel teemal korduvalt kirjutanud ja kodust komposteerimist katsetanud. Nende kogemuste põhjal on imekspandav, et nii suur osa hiigelomavalitsuse elanikest on suutelised biojäätmeid edukalt komposteerima. Ja nagu Joosep Vimma jutust selgub, ongi see kaheldav – pistelised kontrollimised näitavad, et biojäätmeid leitakse alatihti segaolmeprügist, kuigi need tuleb eraldi sorteerida. 

Maitseb hästi ja kihiseb, on parajasjagu magus, aga üliväikse kaloraažiga. Iga lonksuga saab keha häid baktereid, vitamiine ja antioksüdante. Lapsed ei saa seda juues suhkrušokki, nende hambad ei lagune…

Sellist loetelu ei saa endale lubada ükski teine Eestis ja võib-olla kogu maailmas müüdav karastusjook. Raw Edge saab. Raw Edge on tavapäraste karastusjookide juhitud maailmas nagu metsavend, kes ei kavatse võõrale ideoloogiale alluda ja pakub alternatiivi, mis on palju parem.

Mariliis Mia Topi ja Kristel Vene ettevõtte toodang on Eesti kauplustes üsna uus ja suurte brändidega veel rinda ei pista, aga potentsiaali selleks on, sest just see toode oli turult puudu.

Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan uuris Tallinna Tehnikaülikooli keemia ja biotehnoloogia instituudi vanemlektorilt Kristel Venelt, kuidas on võimalik kahe aastaga välja mõelda ja turule tuua jook, mis on hea, aga tervislik. Miks teised, maailma suurimad jõukad karastusjookide tootjad seda teinud pole?

Kristel Vene räägib Raw Edge’i fermenteeritud jookide koostisest ja omapärast, aga ka uutest toodetest, mis oma järge ootavad. Näiteks joogipulbrid ja -tabletid ning kummikommid.

Eesti on kaetud jäätmejaamadega, mis tekkisid pärast seda, kui valimatu prügi maasse kaevamine lõppes. Nii ka Tallinnas Pääskülas. Nüüd on see pealinna enimkülastatav sorteeritud jäätmete loovutamise punkt. Aga mitte ainult. Taas- või korduskasutuseks sobiva kraami jäätmejaamadesse toomine peab muutuma kõikjal Eestis elanikele mugavamaks. 

Pääsküla jäätmejaam on üks väheseid omasuguseid, kus on ringlusmaja. Sinna saab ära anda kasutuskõlblike asju selleks, et keegi teine saaks need sealtsamast kaasa võtta. Nagu väike tasuta asjade “kaltsukas”. Jäätmejaamas on ka töökoda, kus saab parandada mööbliesemeid, keevitada, puurida, lihvida ja teha metallitöid. Meister Vallo on kohal juhendamas ja abi pakkumas.

Omavalitsused peavad peatselt jäätmereformi tõukel hakkama oma prügimajandust paremini korraldama ja jäätmejaamadel on siin tähtis roll. Segaolmejäätmete protsenti tuleb drastiliselt vähendada. Jäätmejaamadest peaks saama paigad, mis pole enam lageda taeva all ainult asjade eraldi konteineritesse asetamise paigad.

Pääsküla jäätmejaam on muutunud, aga täiesti uue kvaliteedi annab Tallinna jäätmekogumisele Lasnamäele planeeritav ringmajanduskeskus. See tuleb kinnine hoone, on elamumajade lähedal, sinna tulevad töökojad, pood ja kohvik. See on veel tulevik, mis on praegu nähtav ainult arvutiekraanil.

Jäätmereformi mõjust, omavalitsuste hakkama saamisest ja jäätmeringlusest rääkis Pääsküla jäätmejaamas Rohegeeniuse toimetajale Ivar Soopanile Tallinna Jäätmekeskuse juhataja Rein Kalle. Jäätmejaama parandustöökoda tutvustas meister Vallo Varik.

Tallinna NEXPO rohetehnoloogia näitusel saab tutvuda tulevikutehnoloogiatega. Üht sellist pakub Fibenol. Ettevõte toodab madala kvaliteediga puidust väikese keskkonnajäljega biomaterjale, nagu ligniin ja puidusuhkrud. 

Biomaterjale saab kasutada fossiilsete kemikaalide asendajana paljudes igapäevastes toodetes, alustades ehitusmaterjalidega ja lõpetades kosmeetikatoodetega.

Fibenol on välja arendanud kogu maailmas ainulaadse tehnoloogia Sunburst, kus kasutatakse mehaanilist jõudu, temperatuuri, rõhku ja minimaalselt kemikaale, et saada puidumassist kätte hapukoore laadne pasta. Pastast omakorda eraldatakse puidusuhkur ja ligniin, mis sobivad suurepäraselt materjalitööstusele toormaterjaliks. 

Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan vestles NEXPO-l Fibenoli esindaja Reet Nõmmojaga. 

Eesti ajaloo suurimal rohetehnoloogiate näitusel NEXPO Tallinn andis värske ülevaate vesinikutehnoloogia arengust Alexela energiamüügi valdkonnajuht Tarmo Kärsna. Teaduslikku vaadet lisas Tartu Ülikooli füüsikalise keemia teadur Ove Oll.

Kes tahab kiirelt teada saada vesinikutehnoloogia kõige olulisematest arengutest, siis see on just sobiv kuulamine. 

Rohetund käsitleb teemat, mis ühel või teisel moel puudutab suurt osa Eesti elanikest. Eriti neid, kes elavad maal. Räägime maal asuvate eramute seisukorrast ja sellest, kui heas või halvas olukorras need hooned on, kui mugav neis on elada ja mida elanikud tahaksid oma kodudes paremaks muuta.

Eesti Vabaõhumuuseumi tellimusel tegi uuringufirma Kantar Emor põhjaliku üle-eestilise uuringu. See kannab nime „Maapiirkonna eramuomanike renoveerimisvõimekus ja -valmidus“. Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopani saatekülalised on Vabaõhumuuseumi maa-arhitektuuri osakonna projektide peaspetsialist Elo Lutsepp ja Maa-arhitektuuri keskuse teadur Alois Andreas Põdra.

Rohetunnist saab teada:

Miks Maa-arhitektuuri keskus ja Vabaõhumuuseum tunnevad huvi maainimeste elupaikade ja elutingimuste vastu?

Millises maakonnas on enim elumaju, mis on ehitatud enne 1950. aastat?

Kui tõsine probleem on vanades elamutes puudulik ventilatsioon ja sellest tulenevalt niiskuskahjustused?

Kui populaarsed on maal õhk-õhk ja õhk-vesi soojuspumbad?

Milliste maakondade eramutes on enim kasutusel taastuvenergialahendused?

Kes on oma kodu olukorra suhtes kriitilisemad – kas mehed või naised, noored või eakad?

Miks renoveerib enamik majaomanikke eramuid etapiti, alustades üldjuhul akende vahetusest? Kuidas oleks õige teha?

Millest eramuomanikud renoveerimisel enim puudust tunnevad – toetustest, soodsast laenust või hoopis asjatundlikest nõuandjaist?

Kuidas riik maaeramute omanikele appi tuleb, et neil oleks lihtsam renoveerimist alustada?

Kui palju peaks igal aastal eramuid ja teisi hooneid renoveerima, et Eesti püsiks elamufondi energiatõhususe eesmärgi saavutamisel ajakavas?