Rohetund | Geenius.ee

Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan veetis hommikupooliku Tallinnas Paavli tänaval pisikeses töökojas, mida peavad Arte ja Olga Ermel. Nad on loonud esimese professionaalse jalatsite puhastamise ja taastamise ettevõtte Cleanstep.

Praeguseks on nad uue elu andnud umbes 5000 paarile jalatseile. Osa neist on vajanud lihtsalt pesu, valgendamist või haisust vabastamist ehk osoneerimist, osa keerukamat taastamist, nagu need Dr Martensi nahksaapad, mis Rohegeeniuse külaskäigu ajal muutusid tundmatuseni.

On sel vaeval mõtet? Oleneb jalatsiomaniku tarbimisharjumustest ja mõttemaailmast. Umbes 90 protsenti ära visatud jalatseist jõuab prügimäele. Suur osa neist enne kui peaks. Tegelikult ei tohiks need üldse prügimäele jõuda, aga see on eraldi jutt.

Aprillis valmis Rohetiigri Ehituse teekaart 2040. See on mahukas dokument, mille koostamisel on osalenud ligi 50 praktikut, eksperti ja teadlast. Teekaart räägib keskkonnahoidlikust ehitamisest, renoveerimisest ja avaliku ruumi loomisest.

Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan kuulas 11. augustil Paides Arvamusfestvalil asjatundjaid, kes arutasid, kuidas on võimalik ehitada nii, et pärast hoone valmimist ei tekiks üldse keskkonnajälge.

Juttu oli ka nn 15 minuti linnast, mille üks näide valmib Tallinnasse Paljassaarde. See on linnaosa, kus kõik eluks vajaminev on lühikese jalutuskäigu kaugusel. Puudub vajadus pendeldada teiste linnaosade vahel, suurendades nii liikluskoormust ja süsinikuheidet.

Arutelust võtsid osa Tallinna Hundipea arenduse juht Markus Hääl, TalTechi ehituse ja arhitektuuri instituudi direktor Jarek Kurnitski, Tallinna linnaplaneerimise ameti juhataja Martin Karro ja Rohetiigri "Ehituse teekaart 2040" kaasautor ja kinnisvaraagentuuri WHAT IF asutaja Maria Freimann. Arutelu juhtis Ülemiste City juht Ursel Velve.

Uuringuist on selgunud, et need inimesed, kes peavad end keskkonnasäästlikuks, seda tegelikult ei ole. Ja vastupidi – väiksem keskkonnajälg on neil, kes ise ei pea oma eluviisi ja tarbimist keskkonnasäästlikuks.

Miks on noorte seas nn kliimaärevus ehk mure planeedi tuleviku pärast, mida nad praegu veel piisavalt mõjusalt muuta ei suuda?

Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan kuulas 11. augustil Paides Arvamusfestivali Riigimetsa majandamise keskuse alal sisukat arutelu neil ja muudel kliima ning keskkonnaga seotud teemadel.

Laval istusid Ragn-Sells Eesti juht Kai Realo, kliimaministeeriumi kantsler Keit Kasemets, RMK Viimsi külastuskeskuse teabejuht Päivi-Pääsu Kreutzwald-Prii, sihtasutuse Loodushoiu Fond juht Pille Ligi ja kliimateadlane Annela Anger-Kraavi. Jutuajamist juhtis Urmas Vaino.

Rohetund kuulas Paides Arvamusfestivalil arutelu tarbimisega kaasnevast ühest ebameeldivast ja keskkonda koormavast kaasnähtusest – pakenditest.

Arutlelus osalesid HKScani Baltikumi tootearendus- ja turundusdirektor Janne Laik-Lõhmus, Coca-Cola valitsussuhete ja jätkusuutlikkuse direktor Poolas, Baltikumis, Ungaris, Tšehhis ja Slovakkias Nele Normak, Ragn-Sellsi äriarendusjuht Rainer Pesti ja keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse osakonna juhataja Sigrid Soomlais. Juttu suunas ajakirjanik Kristo Elias.

Osa inimesi on harjunud, et kui jutuks on piim, siis räägitakse lehmapiimast. Ent piim ei ole ainult lehmapiim, isegi kui see Euroopa Liidu määrusega seadustada ja sel moel piima tähendus vaid loomse päritoluga ühendada.

Rohegeeniuse vastutav toimetaja Ivar Soopan kutsus vestluskaaslaseks Kadri Tapersoni, et rääkida hägusast valgest vedelikust, mida tuntakse sõna all "piim". Taperson on üks Eesti tuntumaid loomade õiguste eest seisjaid, loomade eestkosteorganisatsiooni Loomus kaasasutaja ja loomulikult on ka vegan.

Jutuajamine sai tõuke ühest veidrast juhtumist, millest Rohegeenius eelmisel nädalal kirjutas. Toimetus sai MTÜ-lt Loomus pressiteate, kus anti teada, et 1. augustist algab kogu kuu kestev taimse piima väljakutse. Selles kutsutakse üles loobuma vähemalt kuuks ajaks loomsest piimast ja asendama selle taimse piimaga. Näiteks kaera-, riisi- või mõne muu taimse piimaga.

Pressiteade sisaldas sõnu "taime piim", "riisipiim", "mandlipiim", "taimne piimaalternatiiv". Soopanile meenus pooleteise aasta tagune lugu. Põllumajandus- ja toiduamet tuletas tollal meelde, et Euroopa Liidus on vastu võetud määrus, millega on sõna "piim" reserveeritud ainult loomset päritolu piimale. See kehtib juba kümme aastat.

"Mõiste „piim"on ainult ühe või mitme lüpsmise tulemusena udarast eritunud sekreet, millele ei ole midagi lisatud ega millest ei ole midagi eraldatud," seisab määruse tekstis.

Määrus sätestab, et tooted, mis ei ole loomsest piimast valmistatud, neid ei tohi pakenditel, reklaamides, plakatitel, kliendilehtedes või meedias laiemalt nimetada taimseteks piimadeks. Ammugi mitte riisipiimaks, mandilipiimaks, kaerapiimaks.

Kui Rohegeeniuses oleks see pressiteade originaalkujul avaldatud, siis oleks justkui EL-i määrust rikutud. Kas ikka oleks?

Soopan küsis Põllumajandus- ja toiduametilt igaks juhuks üle, kas tõesti ei tohi meedias avaldada teadet, kus teine organisatsioon kutsub üles jooma taimset piima. Jutt ei ole mingist konkreetse firma pakendatud tootest, vaid taimsest piimast kui sellisest.

Üllatuseks vastas Põllumajandus- ja toiduameti kommunikatsiooninõunik Elen Kurvits, et veebilehes ei tohigi seda teadet sellisel kujul avaldada. Taimseid vedelikke tuleb nimetada jookideks. Samuti mainis ta, et Loomuse taimse piima väljakutse reklaamide üle on järelevalvekohustus Tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ametil, kellele saadeti antud kampaania teave edasi.

See pole veel kõik. Päev pärast Rohegeeniuse artiklit avaldas Põllumajanduskoda MTÜ-d Loomus kritiseeriva artikli, kus öeldakse, et Loomus levitab sihikindlalt tarbijatele ekslikku teavet „taimse" piima kohta.

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda (EPKK) tegi pöördumise Tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ametile, sest peab MTÜ Loomuse tegevust eksitavaks.

Põllumajanduskoja toiduvaldkonna juht Meeli Lindsaar kirjutas:

"Tahame rõhutada, et MTÜ Loomus kasutab taimsete toodete propageerimisel mõisteid piim ja piimatooted mitte õiguspäraselt ning taolist tegevust tuleb lugeda eksitava reklaami edastamist tarbijale, mis on vastuolus nii EL-i toidu märgistamise määrusega kui ka tarbijakaitse poliitika põhimõtetega. Lisaks on meie liikmed toonud välja, et häirivate ja Eesti põllumajandusettevõtlust mitte kajastavate fotode ja ebaadekvaatsete tõdede kajastamine oma eesmärgipärase tegevuse propageerimisel jätab tarbijale mulje justkui Eesti loomakasvatus ja toidutootmine ei järgi Eesti ja Euroopa Liidu seadusi toimetades illegaalsel tegevusalal.

Lisaks on meie liikmed toonud välja, et häirivate ja Eesti põllumajandusettevõtlust mitte kajastavate fotode ja ebaadekvaatsete tõdede kajastamine oma eesmärgipärase tegevuse propageerimisel jätab tarbijale mulje justkui Eesti loomakasvatus ja toidutootmine ei järgi Eesti ja Euroopa Liidu seadusi toimetades illegaalsel tegevusalal.

Loomuse tegevuse ilmestamiseks oli kirjale lisatud foto 14. juulil Eesti Piimandusmuuseumi korraldatavast Piimapäevast, kus MTÜ Loomuse esindajad kasutasid taimsete toodete propageerimisel mitte korrektset teavet ning andsid suusõnaliselt edasi šokeerivad sõnu kasutades halvustavaid sõnumeid Eesti piimatootjate ja piimatoodete suunal, mõjudes nooremapoolsetele külastajatele äärmiselt ebameeldivalt."

Põllumajandus- ja toiduameti tõlgenduses ei tohiks ajakirjandus justkui avaldada isegi mitte teadet, mis sisaldab sõnu "taimne piim", "riisipiim" jne. Hoolimata sellest, et see teade ei reklaamiks ühtki konkreetset toodet, vaid jutt oleks taimsest piimast laiemalt.

Euroopa Liidu määrus sätestab pigem seda, et sõna "piim" on reserveeritud konkreetsete toodete pakenditel loomse piima nimetamiseks. Kui on lehmapiim, siis saab kasutada lihtsalt sõna "piim", sest see on seni olnud kõige laialdasemalt piimaga seostatav loomse piima liik. Kui müüakse näiteks kitsepiima, siis tuleb lisada lihtsalt sõna "kitse". See on lubatud, kuna kits on imetaja.

Aga kui on taimne piim, siis ei tohi neid kahte sõna toote pakendil ja toote reklaamides koos kasutada. Tuleb kirjutada pakendile "taimne jook" või "riisijook" või "kaerajook" jne. Ometi on tegu piimaga, mis on valge hägune vedelik.

On mõistetav, et Euroopa Liit korrastab toodete nimetusi. Eesti taimsete piimade tootjad on sellest tulenevalt oma tooted juba nimetanud "jookideks". Küsimus on aga selles, kuidas saab üks asutus või riik või riikide ühendus keelata laialt levinud sõna kasutamist meedias, kui see ei reklaami ühtegi konkreetset toodet, ei nimeta tootja nime ega avalda nende pakendit, millel oleks kirjutatud "taimne piim", "kaerapiim" või muu taimse piima variant.

Rohegeenius küsis nõu Eesti keele instituudilt. Sealt vastas Karet Eesmäe. Tema vastus kaera ja muude taimepiimade kohta kõlas nii: "Rahvas tõesti tunneb neid taimse piimana. Üldiselt on ka nii, et autor võiks saada kasutada oma seisukoha tutvustamiseks neid termineid, mis ta soovib. Siiski võiksite artiklis mainida ELi ettekirjutust kauba müüjatele ja tutvustada ELi seisukohti – sel juhul ei tundu, et tegu oleks eksitamisega."

Selliselt saigi artikkel koostatud.

Eesmäe soovitas lugeda Eesti keele instituudi direktori Arvi Tavasti artiklit, mis avaldati Postimehes 2021. aastal, mil piima tähenduse ja päritolu teema esimest korda päevakorda tuli.

Arvi Tavast kirjutas nii:

"Keel ei ole juura. Sõnade tähendusi ei saa ­õigusaktiga muuta. Seetõttu ei too ka äsjane uudis toidukaupade märgistusnõuete karmistumise kohta kaasa millegi ümbernimetamise vajadust. Muuta tuleb ainult toodete märgistust. Piim on ikka piim, isegi kui seda selliselt märgistatuna müüa ei tohi, umbes nagu viin on ikka viin, isegi kui seda hommikul enne kümmet müüa ei tohi.

Sõnal "piim" on eesti keeles kolm levinumat tähendust: imetajate järglaste toitmiseks kasutatav eritis, seesama toiduna ja üldisemalt igasugune valkjas hägune vedelik. Viimaste hulka kuuluvad näiteks botaanikas võilillepiim ja kautšukipiim, ehituses lubjapiim ja tsemendipiim, kosmeetikas ihupiim ja puhastuspiim või mesinduses mesilaspiim. Praegune teema on, kas sinna tohivad endiselt kuuluda ka kaerapiim, mandlipiim, sojapiim ja muud hiljuti tavatarbija teadvusse jõudnud lehmapiima alternatiivid.

Lühike vastus on, et muidugi tohi­vad. Teisiti on ELi ühise turukorralduse määrusega (1308/2013) reguleeritud ainult toiduainete märgistus jaekaubanduses, kus sellel on igati kiiduväärne eesmärk pakkuda tarbijale selgemat infot."

Kadri Taperson rääkis saates lahti, miks loomade õiguste eest seisjad nii innukalt loomakasvatuse vastu võitlevad ja soovitavad süüa-juua taimseid piimatooteid. Asi pole mitte ainult loomakasvatuse väga suures keskkonnajäljes, vaid ka loomade õigustes.

Piimale nime andmine või nime reserveerimine ainult ühele päritolule viidates on selle juures teisejärguline, kuigi nii juriiliselt kui ka igapäevatähenduses huvitav vaidlus.

Podcasti autor ei ole vegan ega taimetoitlane, joob lehmapiima (kuigi harva) ning on joonud ka taimset piima (veel harvemini).

Kliimaministeeriumi tellimusel valmis üks huvitav uuring. Selle igav ja lohisev pealkiri on "Analüüs ja ettepanekud väikeelamute renoveerimise protsesside tõhustamiseks". Lugesin uuringu tulemused läbi ja panin sellele teistsuguse pealkirja. See võiks kõlada nii: "Väikeelamu renoveerimine – kohutav piin ja bürokraatia".

Kutsusin Rohetunni vestluspartneriks Eesti Päevalehe ajakirjaniku Tuuli Jõesaare, et rääkida väikeelamu renoveerimisest just nimelt seesuguse tingliku pealkirja all nagu välja pakkusin.

Jõesaar teab renoveerimise keerukusest ja ettearvamatusest rääkida anekdootlikke lugusid, sest on selle protsessi vaat et eluga riskides läbi käinud. Ta pakkus enda maja renoveerimise kogemusloo pealkirjaks "Julm ja ja ebatavaline karistus".

Muuhulgas rääkisime Rohetunnis sellest:

Miks on väikeelamu renoveerijail raske ehitajaid leida? Kas neid pole piisavalt või on palju soss-seppi, keda ei saa usaldada? Kust ja kuidas uurida ehitajate tausta, et ei satuks aferistide otsa? Kas olla ise ehituse järelevalvaja või palgata professionaal? Mis juhtub, kui inimene otsustab omal käel ehitusregistrit kasutada? Millise paberimajandusega peab arvestama, kui suhtled KredExi ja omavalitsusega?

Kas laste kuuldes peaks ütlema "kaka" või "sõnnik" või lihtsalt "sitt"? Seekordses Rohetunnis sellest räägimegi, kuigi antud sõnakasutus pole teema juures kõige tähtsam.

Olen Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan ja käisin paari päeva eest ühes erilises talus, mille perenaine Merly Mändla valmistub Avatud Talude Päevaks. See toob 16. juulil üle Eesti taludesse maaelu nuusutama kümneid tuhandeid uudishimulikke.

Loodetavasti ka Mändla pere tallu, mis on kahtlemata eriline. Midagi sellist Eestis kindlasti mujal ei näe kui Lääne-Nigula vallas Varikul. Moodsas, kuid looduse keskele võrratult sobituvas Abramani talus kasvatatakse ilu-, ravim- ja maitsetaimi. Ja hobuseid. Nemadki ongi selle loo peasüüdlased.

Talu perenaine Merly Mändla ei korralda Avatud Talude Päeval niisama tilulilu, vaid annab külalistele võimaluse mõelda ja tegutseda kastist välja. Mändla paneb oma kauni talu söögilauale voolimiseks ja silumiseks ei midagi muud kui hobusesõnniku.

Tean, et see kõlab eemaletõukavalt, aga proovisin oma perega järele, kas eelarvamustest võitu saades on tõepoolest võimalik midagi meisterdada puhtast hobusesitast.

Oluline märksõna ongi "puhas", sest Merly Mändla ei tõsta külaliste ette otse heinamaalt korjatud pabulaid. Need on eelnevalt läbi kuumutatud ja kuivatatud. Sõnnikul puudub vähimgi sõnnikuhais.

See on välimuselt pigem nagu kuiv turvas. Kui mu viieaastane linnapoisist poeg oleks seda seostanud sõnnikuga, poleks ta seda sõrmeotsagagi puutunud, kuid üllatuslikult istus ta ligi tund aga laua taga ja mudis sõnnikut paljaste kätega nagu oleks see olnud tavaline plastiliin. Lastel pole eelarvamusi ja kui sõnnik ei haise, ei ole see neile ebameeldiv isegi siis, kui neile öelda, et see on sõnnik.

Avatud Talude Päeval saab Abramani talus osaleda just sellises saginat ja arutelusid täis töötoas, nagu järgnevast salvestusest kuulda on. Olime Merly Mändlal külas kahe pere lastega ja proovisime läbi, kuidas hobusesõnnikust valmistada lambikupleid.

Ja nagu maal kombeks, nimetasime lõpuks asju õigete nimedega. Pole siin häbeneda midagi.

Eesti elanikud ja ettevõtted tekitavad aastas sadu tuhanded tonne jäätmeid, mis on sorteerimata. Suur osa sellest jõuab Jõelähtme Jäätmete Taaskasutuskeskusse, kuhu on kahekümne aastaga kogunenud ligi 30 meetri kõrgune ja ilmatu suurel alal laiuv prügimägi.

Enamik sellest on tekkinud ajal, mil sorteerimise sõna tunti, aga seda ei kasutatud prügist rääkides. Nüüdseks jõuab sinna mäkke ehk ladestamisele vaid väike osa sellest, mida inimesed ära viskavad.

Võiks aga jõuda veel palju vähem. Olen Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan ja käisin eile Jõelähtmes, et teada saada, kui peeneks on aetud kõikvõimalike jäätmete sorteerimine, taaskasutamine ja ringlusse võtmine. Mind saatis taaskasutuskeskuse juhatuse liige Marti Viirmäe.

Ju TalTechis teati, et midagi sellist juhtub. Vähemalt loodeti. Taastuvenergia pöörane areng ei alanud mitte ainult Ukraina sõja järelmitest. Venemaa värvides fossiilkütustest sai küll out ja kohalikust taastuvenergiast in, aga "sõda" roherindel algas varem. Mis ei tähenda, et sõjal ei oleks roheenergia tehnoloogia võidukäigus oma tähtis osa.

Pole imestada, et eelmisel aastal TalTechis alanud eestikeelne õppekava "Rohelised energiatehnoloogiad" on aasta hiljem inseneriteaduskonna magistrikavade seas kõige populaarsem. See on loogiline.

Eestis on kamaluga ettevõtteid, kus mõeldakse välja ja toodetakse taastuvenergia tehnoloogiaid, mis on maailmas hinnatud ja ainukordsed. Nad vajavad haritud päid. Kui need tulevad Eestist, siis on see neile suurepärane lahendus.

Rohetunni stuudios olid külas magistrikava "Rohelised energiatehnoloogiad" programmijuht professor Maarja Grossberg-Kuusk ja magistrikava esimese aasta läbinud tudeng Henri Lass. Rääkisime sellest, kui nõutud on juba praegu Lass ja tema kursusekaaslased tööturul (väga nõutud) ja mis veel ees ootab. Maarja Grossberg-Kuusk rääkis rohetehnoloogiate tulevikust, mis on juba käeulatuses, mitte kauge utoopia.

Saatekülalisi küsitles Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan.

Mis juhtub, kui klaasitehase sulatusahju satub kogemata sõrmeotsa suurune kivi või rauatükk? Millist vaeva peab nägema klaastaara sorteerimisettevõte, et eraldada pudelitelt korgid ja purkidelt kaaned? Kuidas on võimalik värvi järgi sorteerida miljoneid väikseid klaasikilde?

Seda on keeruline ette kujutada, aga niisugust tööd tehakse Järvakandis, kus asuvad kõrvuti mitu klaasiga tegelevat ettevõtet. Neist üks on Sibelco, maailma üks suurimaid kaevandusfirmasid, mille Eesti tütarettevõte sorteerib enne klaasi ümbersulatamisse saatmist klaaspakendeid.

Sibelco naabruses on kuulus Järvakandi klaasitehas, kus kunagi toodeti peamiselt aknaklaasi. 144 aasta pikkune klaasitootmise traditsioon on Järvakandis nüüdseks oluliselt muutunud. Klaasitehase nimi on O-I Estonia. Selle omanik on Ameerika Ühendriikide suurfirma O-I. Iga päev toodab ettevõte umbes 260 tonni kirkaid ja ekstrakirkaid klaasipakendeid.

Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan tutvus Järvakandis klaasi teekonnaga.

O-I Estonia klaasitehase juht Kaido Turro rääkis klaaspakendite tootmise keerulisest maailmast ja Sibelco Green Solutions Estonia klaasisorteerimise tehase juht Mait Järvik selgitas, kui nüansirohke on klaasi sorteerimine.