Rohetund | Geenius.ee

Rohetunni seekordses saates räägime energia juhtimisest. Sellest, kuidas elektrivõrgus kasutusel olevat võimsus saaks tarbimise kõrghetkedel teatud kohtades vähendada ja sel moel saaks seda energiat kasutada need valdkonnad, mis seda väga vajavad.

Ehk siis sisuliselt võtab keegi kuskilt kasutult lohakil oleva energia ära ja annab võimaluse seda kasutada seal, kes seda vaja on. Eriti oluline on see ajal, mil elekter on väga kallis.

Saatekülalised on iduettevõtte Futugrid asutajad Leino Schnur ja Toomas Valge, kes väidavad, et nad suudavad selle teoks teha.

Nende idee on nii innovaatiline, et praegu on selle teostumist raske ette kujutada, aga nad on kindlad, et tulevikus on energiakasutus hoopis teistsugune kui praegu. Lihtsalt muud ei jää üle.

Lühidalt seletades peaksid tulevikukodud olema sellised, kus osa kodutehnikat – näiteks soojaveeboilerid või soojuspumbad – saab võrguoperaator ajal, mil need voolutarbimist ei vaja ning mil elektri börsihind on väga kõrge, ajutiselt välja lülitada. Koduomanik annaks operaatorile selle õiguse. Vastutasuks sellise õiguse eest oleks tarbijale elektri hind tasuta või maksaks vähe. Utoopia? Ei pruugi.

Futugridi nutipistik on üks neist lahendustest, mis võimaldab elektri börsihinna kõikumise ajal tarbijal raha kokku hoida. Aga nutipistik on vaid osa Futugridi suurest plaanist, mille teostumisest on huvitatud ka Elering.

Saatekülalistega vestles Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan.

Kuigi lennundus on suure keskkonnajäljega, on üllatav, kui väike on Tallinna lennujaama süsinikujalajälg – ainult kaks kilogrammi ühe lennujaama läbiva reisija kohta aastas.

Aktsiaseltsi Tallinna Lennujaam juhatuse esimees Riivo Tuvike toob võrdluse: "See on sama palju kui sõita Toyoto Yarisega 15 km."

Miks see nii on ja kuidas see saavutatud on, sellest Rohetunni saates juttu tulebki. Lennujaamas käis Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan.

Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan kutsus stuudiosse kolm tulevikku muutvat inimest. Nad kõik on iduettevõtetele hoogu andva programmi ja telesaate Ajujaht 20 väljavalitu seas ja nad kõik tegelevad pakenditega. Õigemini sellega, et kaoksid ühekordsed pakendid, olgu need siis kotid või karbid.

See on suure keskkonnamõjuga valdkond, mis Eestis ja Euroopas tasapisi muutub, aga üleilmne käitumisharjumus vajab tugevat tõuget. Loodetavasti on nende tõukajate seas just nemad.

Stuudiokülalised on osaühingu Baun tegevjuht Ana Jaansalu, Low imPacki asutaja Kaie Kaas-Ojavere ja Pakoo kaasasutaja Karl Erik Vanem. Nende loodud korduskasutatavad pakendid on vastupidavad, tarbijasõbralikud ja innovaatilised ning võimaldavad Eesti turult eemaldada aastas kümneid miljoneid ühekordseid tooteid.

Selleks ei piisa ainult nende tahtmisest. Mida veel vaja on ja mis takistab Eestil olla maailma juhtiv ühekordsete pakendite turult eemaldaja, sellest juttu tulebki.

Paldiski endist Nõukogude allveelaevnike õppekeskust haldab praegu selleks eraldi loodud riigiettevõtte aktsiaselts A.L.A.R.A. Endise õppekeskuse alale on loodud tingimused ka muu radioaktiivse materjali ladustamiseks, aga seda ajutiselt. 2040. aastaks peab valmima uus lõplik ladustuspaik ning kõik aastakümnetega kogunenud kiirgusohtlik materjal tuleb sinna viia.

Praeguse kontseptsiooni kohaselt ehitatakse nii lühiajaline kui ka pikaajaline ladustuspaik.

Lühiajaline tähendab seda, et see on maapealne rajatis. Sinna jõuavad kiirgusohtliku sisuga betoon- ja teraskonteinerid, 200-liitrised vaadid ja merekonteinerid. Lao sulgemisel kaetakse see pealt 1,5-meetrise ja külgedelt 3,5 meetri paksuse savikihiga. Seejärel pannakse peale kolmemeetrine kiht liiva, kruusa ja kivipuru ning pealmiseks kihiks 1,5 meetrit vegetatiivset pinnast. Tekkiva künka küljed täidetakse pinnasega selliselt, et tekib 20% kaldega mägi.

Ohtlikuma materjali jaoks valmib pikaajaline maa-alune ladustuspaik. Jäätmed paigutatakse seal 80 meetri sügavusele. Šaht vooderdatakse raudbetoon fragmentidega, mille paksus on 50 cm. Seal hakkavad seisma betoonkonteinerid kinniste kiirgusallikatega ja konteinerid reaktorianumatega.

Aktsiaseltsi A.L.A.R.A. spetsialist Alari Kruusvall viis ajakirjanikud radioaktiivsete jäätmete vahelattu ja nendesse samadesse sarkofaagidesse, mis varjavad kahe tuumaallveelaeva korpust ja reaktoreid. Praegu on rajatised veel ohutud ja külaskäigul me ohtlikku kiirgustaset ei registreerinud.

Ühe korpuse all toimetavad juba GScani spetsialistid ja koguvad kosmiliste osakeste abil teavet korpuste sisu kohta.

Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopani reportaažist saab teada, kuidas ohtlikke jäätmeid hoitakse.

Paldiskis asus Nõukogude Liidu üks suuremaid ja moodsamaid tuumaallveelaevnike õppekeskusi. Praeguseks on sellest järel vähe, kuid see vähene on see kõige tähtsam ja ohtlikum osa. Need on kahe tuumaallveelaeva osalised korpused ning nende sees istuvad tuumareaktorid. Tuumakütust neis küll enam ei ole, kuid reaktorid on kõrge radiatsiooniga. Need on nii kiirgusohtlikud, et enne lahkumist valasid Vene sõjaväelased kaks laevakorpust umbes kolmveerandi ulatuses betooni täis. Korpuste ümber ehitati omakorda paksude raudbetoonseintega sarkofaagid. Need on 15–20 meetrit pikad ja 12 meetrit laiad.

Endine õppekeskus anti Eestile üle 1995. aastal. Varsti saabub aeg, mil sarkofaagid ei pruugi enam radioaktiivsust kinni pidada. Korrosioon võib põhjustada radioaktiivse vee leket. Ohutuse tagamiseks peavad reaktorite sektsioonid olema likvideeritud hiljemalt 50 aastat pärast nende seiskamist. See tähendab, et 2040. aastal tuleb tuumaallveelaevade reaktorid ja betooni valatud muu ohtlik sisu ladustada ohutult uude kohta.

Kuhu see uus lõppladustuspaik rajatakse, see pole veel teada, aga kolme võimaliku Lääne-Harju vallas asuva ladustuspaiga kandidaadi seas on ka seesama endise õppekeskuse ala.

Nüüd läheb asi teaduslikuks ja vaat et kosmiliseks. Nimelt ei tea keegi, mis laevakorpuse betooni sees peidus on. Seal võib peale reaktorite olla veel ohtlikku materjali. Selle teada saamiseks tuli appi Eesti idufirma GScan, mis suudab läbi seinte vaadata.

GScani aparaadid ise ei kiirga midagi, vaid lihtsustatult selgitades püüavad nad kinni kosmilist kiirgust ehk müüonosakesi. Müüonosakesed läbivad absoluutselt kõike, mida Maal leidub. GScani aparaat registreerib osakeste erisuunalise liikumise, salvestab selle ja nii saadakse pärast andmete töötlemist 3D-kujutis. Antud juhul tuumaallveelaevade sisemusest.

Saadud tulemusi kasutatakse hiljem sarkofaagide ja sektsioonide tükeldamiseks, et reaktorid ohutult lahti võtta ja lõppladustuspaika teisaldada.

4. mail tutvustas GScani esindaja Andres Nurme Paldiskis ajakirjanikele, kuidas nende tehnoloogia töötab ja kui keeruline kogu protsess on. Seda saab kuulata all olevast podcastist. Paldiskis käis Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan.

Reisilaevad on nagu väiksed ujuvad linnad, aga need on linnadest palju efektiivsemad. Need on inseneriteaduse tippsaavutused. Kuid reisijad näevad ainult pealispinda. Mis on peidus nende uste taga, millele on kirjutatud "ainult meeskonnale", seda reisija ei näe.

Järgnevas loos viin kuulaja nende uste taha, Tallinki reisiparvlaeva Baltic Queeni kõige alumistele tekkidele, aga ka kaptenisillale. Tallinki keskkonnaekspert Andrus Vaher ja vanemmehaanik Urmas Kuus tegid mulle peensusteni selgeks, milliseid keskkonda säästvaid lahendusi laeval kasutatakse, kuidas toimetatakse jäätmetega, jahutatakse ruume, valitakse optimaalset kiirust ja kurssi või hoitakse kokku kütust ja seeläbi vähendatakse süsinikuheidet.

See on ülikeeruline masinavärk, mille toimimist võib toetada mõningal määral tehisaju, aga mis lõpuks oleneb ikkagi inimesest. Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan viib kuulaja teki alla – Baltic Queeni reisijateteki alla.

Kui Tervise Arengu Instituudi (TAI) neli töötajat Haapsallu jõuavad, varitsevad neid piiskopilinnuse ümbruses tuhanded puugid. Nad on valmis iga neist mööduva inimese külge klammerduma. Seekord on aga tegemist vandenõuga – puugid ise on ohvrid.

TAI puugikütidel on jalas kõrge säärega kummikud, pikad sokid on tõmmatud üle püksisäärte. Kui poleks, oleks nad vereimejatele kerge saak. Mõni neist ämblikulaadsetest jõuaks kindlasti eesmärgini.

Puugiküttidel on kaasas ruutmeetrised valged linad – lipud, nagu nad ütlevad –, mida nad mööda roheala lohistavad. Neile kinnitunud puugid pistetakse pintsettidega katseklaasi ja viiakse laborisse.

Haapsalu Krahviaed on paik, mida armastavad loendamatute tulpide imetlejad, koeraga jalutajad ja loodusnautlejad. Seal peetakse laatu, festivalide ajal on kõrgete puude varjus telklaager. Ja tihtipeale puhkavad sealsete põõsaste all väsinud festivalikülalised – kes natuke kogemata, kes täiesti kogemata.

TAI nakkushaiguste uuringute osakonna juhataja Julia Geller ja tema kolm kolleegi leidsid nende samade põõsaste alt puugiparadiisi. Puugid on maailma ühed kannatlikumad jahipidajad. Nad võivad mitu aastat ohvrit oodata. Neil pole nina ega silmi, aga nad kinnituvad rohuliblede külge ja hoiavad kaht ülitundlikku esijalga õhus nagu taeva poole palvetajad. Kui miski nende läheduses liigub, lõhnab, süsihappegaasi eritab või soojust õhkab, tunnevad nad seda retseptoritega ning on varmad ohvri külge klammerduma ja verd imema.

Verd vajab puuk palju. Puugi elutsükkel koosneb passiivsest munastaadiumist ja kolmest aktiivsest ehk liikumis- ja toitumisvõimelisest etapist. Igas arenguetapis sööb ta vaid üks kord. Seetõttu võivad nad äärmuslikel juhtudel jääda inimese, looma või linnu külge verest toituma isegi kuni paariks nädalaks. Selle aja jooksul paisub emane puuk võrreldes näljase isendiga mitukümmend korda suuremaks. Ta on nagu väike viinamari. Siis on teda lihtne näha, aga esimestes arengujärkudes on nad vaevu märgatavad.

Täiskasvanud puugid jagunevad emasteks ja isasteks. Täiskasvanud emased puugid on suuremad (3 mm) ning nende alakeha on punakaspruuni värvusega. Seljakilp on neil suhteliselt väike, sest emastel on vaja rohkem verd imeda ning kuna nende keha sees areneb tuhandeid mune, peab keha olema võimeline venima, suurem kilp oleks aga takistuseks.

Verd imevadki ainult emased ja oma peremeesloomaks valivad nad suuremad loomaliigid ja inimesed. Isased puugid on väiksemad, kuni 2 mm pikkused. Nende seljakilp on suurem kui emastel ning ühtlaselt tumedat värvi, tagakeha kilbi alt välja ei paista. Isasele puugile on peremeeslooma vaja ainult emase puugiga paaritumiseks. Verd isased puugid reeglina ei ime või siis väga vähe – 5 minutit kuni 2 tundi.

TAI töötajad korjavad esimest korda puuke paljudest Eesti linnadest. Varem on seda tehtud peamiselt Tallinnas. Puuke kogutakse just neist kohtadest, kus liigub palju inimesi. See on teada, et metsad ja niidud on puuke täis, aga linnade rohealadest on vähem teavet.

Nii tekib teadmine puukide ja nende eri liikide levikust, aga ka sellest, milliseid haigustekitajaid nad kannavad.

Haapsalus käisid puugikütid piiskopilinnuse ümbruses ja Paralepa metsaalusel terviserajal. Saak oli suur. Seega tasub inimestel ja lemmikloomaomanikel olla valvas ka linnas.

Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan, kes on elu jooksul naha seest välja kaevandanud kümneid puuke, jõlkus puugiasjatundjal Julia Gelleril jalus ja sai jahi käigus teada peaaegu kõik, mida puukide kohta teada on.

Laupäevani kestval Maamessil on kohal ligi 450 ettevõtet, kellest suure osa tegevus on põllumajandusega seotud. Aga sugugi mitte ainult. See on nagu suur rahvapidu, kus näitavad end ka muude valdkondade firmad.

Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan leidis Tartu messikeskusest üles Arbonicsi, Paultechi, BioAgri ja Neste. Neil kõigil on keskkonnasäästlikkuse valdkonnas ja roheinnovatsioonis midagi olulist tehtud.

See on paik, kus lapsed saavad mobiiltelefoni kasutada kord päevas. Enamiku päevast on lapsed värskes õhus, õpivad putukaid, kalu, linde ja metsloomi tundma. Ehitavad onne, teevad lõket ja käivad kalal. Ka talvel.

Rohegeeniuse toimetaja käis Läänemaal Silma Õpikojas, kus mõni linnalaps vahel isegi kardab olla, aga enamik noori saavad seal elumuutva kogemuse.

Looduskool pole midagi radikaalset – vastupidi. Seal õpetatav on tavaline, aga lapsed on loodusest nii kaugele jäänud, et putuka, ootamatu praksatuse või muu tundmatu metsaheliga lähedalt kokku puutudes tekitab see emotsioone. Vahel hirmutavaid, vahel üllatavaid, aga kindlasti meeldejäävaid.

Silma Õpikoda on noortele looduslugu õpetanud ligi 15 aastat. Sealt on läbi käinud tuhandeid lapsi. Paljud looduslaagrites käinud lapsed tulevad tagasi ja loobuvad meelsasti oma telefonidest ja arvutitest. Ja saavad targemaks ning julgemaks.

Reportaaž looduskoolist annab aimu – küll ilma lõhnade ja värvideta –, mida lapsed kogevad ja õpivad.

Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan kutsus stuudiosse kaks meest, kes teavad midagi, mida enamik inimesi ei tea. Nad teavad seda, kuidas tänavu suvel Tallinnas ja järgmisest aastast kogu Eestis peavad spordivõistluste, festivalide ja kontsertide korraldajad hakkama saama nii, et ei kasuta grammigi ühekordseid nõusid.

Eesti Pandipakendi tegevjuht Kaupo Karba ja festivali Augustibluus korraldaja Martti Mutli räägivad sellest, mis jääb kardina taha – pandipakendi süsteemist ja selle toimimisest. Osa ürituste korraldajate jaoks on see uus teema, osa jaoks mitte, aga nad kõik peavad hakkama saama.

Kaupo Karba sõnul on see väga, väga suur muutus, millega peavad harjuma nii sajad tuhanded inimesed kui ka ürituste korraldajad. Alustuseks tehakse kõigepealt Tallinnas vahet rahvarohkete ja väikeste ürituste korraldamisel. Kui on ühe päeva jooksul on alla 30 000 külastaja, siis tuleb korduskasutatavad topsid ja sööginõud kasutusele võtta 1. juunist. Ja kui on päeva jooksul üle 30 000 külastaja, siis rakendub nõue 1. jaanuarist. Siis laieneb uus kord kogu Eestile.

Kõige selle peaproov on juba sel suvel Tallinnas, kui toimub noorte tantsu- ja laulupidu. Ainuüksi esinejad söövad ära 150 000 portsjonit suppi, mida serveeritakse korduskasutatavatest kaussidest. Lisanduvad taldrikud, topsid, lusikad, kahvlid. Kõik korduskasutatavad, mida tuleb laiali vedada, pesta, uuesti kasutada, uuesti pesta jne.

"Kindlasti saab see olema logistiliselt väga suur väljakutse," ütles Karba.

Saates räägitakse ka Augustibluusi eelmise suve kogemusest. Kolmepäevasel festivalil olid esimest korda kasutusel panditopsid. Martti Mutli selgitab, millist jõupingutust see korraldajale tähendas.

Kõige suuremad ühekordsete topside kasutajad on tanklate kliendid. Millal kaovad ühekordsed topsid tanklatest? Karba sõnul on lähiajal seegi otsus tulemas ja see on taaskord suur muutus.