Rohetund | Geenius.ee

Tallinnas algas kolmapäeval ehitusmess Eesti Ehitab, mida saab külastada laupäeva õhtuni.

Eesti Näituste messikeskuses on kohal üle 130 ettevõtte ja organisatsiooni kaheksast riigist. Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan käis neljapäeval messiboksid läbi, aga mikrofoni pani nina alla ainult nende tootjate esindajatele, kes tegelevad taastuvenergialahendustega. Ja päris mitu üllatust oli – osast tehnoloogiatest polnud kuulnudki.

Kui sõidate ühistranspordis, seisate poekassas või jalutate linnas kellegi selja taga ning teie ninna tungib ebaloomulikult tugev lavendli-, kevadõite, troopika- või muu lõhn, siis suure tõenäosusega on teie lähedal olev inimene pesnud oma rõivaid tavalise pesuvahendiga. Sellisega, millel on loodusega vähe pistmist.

Kui kasutate ise samasugust pesuvahendit, siis te ilmselt seda lõhna ei tunne, sest see on loomulik osa teie lõhnakeskkonnast. Aga kui ei kasuta, siis on ümbritsev elukeskkond täis keemiahaisu.

Niisugused pesuvahendid võivad tunduda taskukohased ja olla tõhusad, ent neile on alternatiive, mis on keskkonnasõbralikud, ei põhjusta allergiaid, ei haise ja mis on kasutuskordade ning hinna suhtelt hoopis mõistlikumad valikud.

Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan kutsus stuudiosse Merylin Rüütli, kelle asutatud ettevõte ja kaubamärk Mulieres on erakordne nähtus. Nad müüvad oma looduslikke puhastusvahendeid juba 15 riigis. Oma pere vajadustest ja katsetustest alguse saanud edulugu levib mõnuga ja jätab endast maha peaaegu olematu keskkonnajälje. Mida ei saa öelda neist tuhandeid kordi rikkamate ja suuremate puhastusvahenditootjate kohta, kes poelette täidavad.

Miks Mulierese tooted puhastavad vähemalt samaväärselt, aga ei kubise keemiast? Kuidas Mulierese lugu alguse sai ja kui keeruline on nende kümne aasta teekond olnud? Sellest räägimegi Merylin Rüütliga.

Eestis on registreeritud nii palju autosid, et see peaks istumise all olema peaaegu igal täiskasvanul inimesel. Tegelikult on muidugi palju pidevalt seisvaid või harva kasutatavaid autosid, ent seda enam tekib küsimus: miks neid siis omada, kui saab teisiti?

Rohegeenius kutsus stuudiosse kaks inimest, kes on autoga teinud lõpparve ja ei kahetse uut elu hetkekski.

Aivar Haller on mentor, treener ja endine tippsportlane, kes oli varem veendunud autosõber. Nüüd on tema igapäeva osa jalutamine, ühistransport, rendiauto ja vahel ka elektritõukeratas.

Liina-Maria Lepik on autovaba elu elanud poolteist aastat. Rong, tramm, jalgratas, rendiauto ja jalgsi käimine on asendanud ummikutes istumise ja parkimiskohtade otsimise. Sellega on ta võitnud aega, tervist ning hoidnud kokku hulga raha.

Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan uuris saatekülalistelt, kust tuleb kokkuhoid, ajavõit ja suurem mugavus, kui isiklikku autot enam ei ole.

Hiljuti lõppes järjekordne Nutijahi aktsioon, mida korraldavad Kuusakoski ja Telia. Ligi 6000 inimest üle Eesti tõid taaskasutusse 4,5 tonni vanaelektroonikat. Võrreldes sellega, kui palju iga aasta elektroonikat poest ostetakse on see muidugi väike kogus, aga asi seegi.

Selles vanaelektroonikas on muu hulgas ka mitmesuguseid metalle. Kulda, hõbedat, pallaadiumi, pliid, vaske ja muud. Näiteks ühes mobiiltelefonis on kulda umbes 0,03 grammi. Suures LCD-teleris heal juhul aga paarikümne sendi väärtuses.

Seda on ülivähe, kui arvestada vaeva, mis kulub teleri või telefoni osadeks võtmisele ja sellele järgnevatele protseduuridele. Miks siis neid kokku kogutakse ja lammutatakse?

Elektroonikaseadmetes on ka kõike muud, mida saab uuesti kasutada. Näiteks plasti. Keskkonnahoiu vaates on tähtis, et peaaegu lagunematu materjal ei satuks loodusse. Ainuüksi sellel on suur väärtus.

Kuidas, mida ja kui palju vanaelektroonika käitlejad koguvad, seda uurisime Tallinnas Kuusakoski sorteerimistehases, kus ainuüksi LCD-telereid käib aasta jooksul töötajate käte vahelt läbi tuhat tonni. See arv ei ütle ehk midagi. Piltlikuma ettekujutuse saab siis, kui panna kõik need telerid koormasse – seda on umbes 60 rekatäit.

Kuusakoski sorteerimistehase helide saatel tegi Rohegeeniuse toimetajale Ivar Soopanile ekskursiooni ettevõtte juhatuse liige Toomas Kollamaa.

Veebruari alguses kuulutas Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK) välja järjekordse Negavati konkursi. Sinna oodatakse 18-30-aastaste noorte roheideid, mis võiksid kunagi mõttest kaugemale jõuda ja "lendama hakata". Kui paljud ka päriselt hakkavad ja miks osa hääbuvad, sellest rääkis Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan Keskkonnainvesteeringute Keskuse Negavati projektijuhi Anni Raiega.

Rääkisime ka muust:

Kas ettevõtjate mõttemaailm ongi juba pöördumatult roheliseks muutunud ja see on uus normaalsus või on selles veel justkui pealesunnitud tegevust stiilis: näitame, et midagi teeme, sorteerime prügi ja keerame kütte vähemaks, aga samas loodetakse, et see hullus läheb kunagi üle?

Äkki ei peaks KIK ettevõtjaid nii palju toetama ja peaks laskma kapitalismil oma tööd teha – nõrgad kaovad, tugevad jäävad?

Mati Foods teeb midagi erakordset. Nad on välja mõelnud, kuidas valmistada mükovalgust ehk seeneniidistikust lihaanalooge. See näeb välja nagu kanafilee või kala ja maitse on samuti originaali sarnane.

Miks peaks seeneniidistikust toitu valmistama? Sest sellel on tohutult palju väiksem keskkonnajalajälg kui traditsioonilisel liha ja kala kasvatamisel. Plusse on veel. Seeneniidistik kasvab väga kiiresti ja seda saab toota suurtes kogustes lühikese aja jooksul. Mükovalk on toitev ja tervislik.

Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan invervjueeris Mati Foodsi kaasasutajat Andrean Razumovskit, kes rääkis välja peaaegu kõik mükovalgust toidu valmistamise saladused.

Komposteerimine ja sorteerimine on paberil justkui lihtne, aga praktikas ei taha see asi eriti hästi käima minna. Vanast harjumusest visatakse toidujäätmed olmeprügi hulka, mis on aga puhas raiskamine nii nende jaoks, kes biojäätmeid muust prügist ei eralda kui ka jäätmekäitlejatele, kes valmistavad jäätmeist kompostmulda või biogaasi.

Toidujäätmete olmeprügisse viskamine tekitab kulu käitlejatele, kes ei saa prügiveoautos kokku surutud määrdunud sodist välja sorteerida taaskasutatavat materjali ja kõik tuleb ahjus põletada.

Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan vestles Maardus asuva biogaasitehase EKT Ecobio arendusjuhi Kalle Grentsiga koduse ja suures tehases kompostimise erinevusest, biolagunevatest prügikottidest, toidujäätmete kogumise ja käitlemise keerukusest.

Kui autoinimesed hakkavad rääkima Tallinna ühistranspordist, siis ei tõota see ühistranspordile head. Küll on bussid, trammid, trollid räpased, ei sobi istmelaius või kaasreisijate parfüüm. Vinguviiul on lihtne olla, aga astume sammu tagasi ja vaatame, mis on mitme eri transpordiliigi kasutusmugavuse kõige kõrgemad mättad, mille taha komistatakse. Mitte ainult ühistranspordi, vaid kõigi pealinna transpordiliikide ühise kasutamise vaates.

Kuidas teha nii, et transpordi ristkasutus oleks sujuv, odav, mugav ja kõigile arusaadav, sellest rääkis Rohegeeniuse vastutav toimetaja Ivar Soopan rendiautode teenust pakkuva Citybee Eesti juhi Egert Kivisaarega.

Detsembri episoodis käis saates külas Sumena veebipoe üks asutaja Oliver Sebastian Lamp, kes rääkis lähemalt Sumena tegemistest ja põnevast tulevikust, aga ka sellest, kui lihtne on tegelikult toidu raiskamist vähendada.

Novembri episoodis käis meil külas keskkonnaantropoloog Joonas Plaan, kes seletas põhjalikult lahti, mida kujutab endast kestlik kalandus ja millised kalad võiks tulevikus söömata jätta.