Sõnasäuts

Põlva maakonnas Kanepi vallas asub piibelliku nimega Soodoma küla. Olemas on aga ka Komorra talu.Eesti kohanimeraamat ütleb meile, et kunagise Erastvere vallamaja ja koolimaja ligidal asub popsiküla, mida 19. sajandi lõpul hakati kutsuma Soodomaks pilkavas võrdluses piiblist tuntud Soodoma ja Komorra nimedega.

Kanepi on Põlvamaa edelaosas asuv alevik.Kohanimi Kanepi on esinenud aegade jooksul mitmesugusel kujul: Kanapiste, Kanapää, Kanapieza ja lõpuks Kanepi.1582. aastal panid sakslased Kanepi nime esmakordselt kuulmise järgi kirja kui “kanapesa” ehk Kanapieza, hiljem kirjutati seda ka kui Cannapäh või Kannapäh.1909. aastast pärineb nimekuju Kanapää ja 1923. aastast Kanepi. Kanepi nimi võetigi lõplikult kasutusele paar aastat hiljem rahvaküsitluse alusel. Sellele eelnes vaidlus, kas nimeks võtta Kanepi või Kanapää.

Paul Saagpaku koostatud sõnaraamatust leiab Johannes Aaviku sõna “sihamsuham”, mis tähendab segadust, möllu, peataolekut.Võime teha mõned näitelaused - Eesti suusatajat tabas rajal sihamsuham, Eesti valitsus mängib maksudega - järgneb excelitabelite sihamsuhamSarnase tähendusega on ka sõna “tohuvabohu”, mis annab aimu lihtsast tõest, et kuigi segadus ja kaos on ebameeldivad, tekitab see fenomen toredaid sõnu.

Mõned päevad tagasi märkasin ajakirjanduses sõna, mis mu tähelepanu köitis, kuna tegemist tundus olevat vägagi pentsiku sõnaga. Selleks sõnaks on “liginullenergiahoone”.

Eduard Vilde ajaloolisest romaanist “Mahtra sõda” pärineb vahva väljend armusuhte/flirdi kohta - “tehtel-mehtel”Näitelauseks: „Ah soo – mis ma sinult veel pidin küsima,” ütles ta viimaks kõige rahulikumal, ükskõiksemal toonil, „Sinu ema kurdab, et sul meie koolipreiliga sihuke väike tehtel-mehtel käsil olevat.”

Sürjutama: sürjutada: sürjutan - kõrvale või välja tõrjuma.Laenatud Johannes Aaviku poolt kirjakeelde 1930. aastatel Soome 'syrjäyttää' 'kõrvale tõrjuda; kõrvale lükata; ignoreerida' eeskujul.Näitelause tuleb Enn Soosaarelt: Lontrusi on igal pool, ka Toompeal kahjuks, aga Eesti häda on mehhanismide puudumine, mis sürjutaks eetiliselt väärituid isikuid.

Üks eestlaste tegevusi (täheldatud ka teistel rahvastel) on Saareste sõnaraamatu järgi jaotatud kolme raskusastmesse:I ehk kergem aste iseloomustatav sõnadega: lusama, maalutama, jõhrama, penima, maitlema, vakkima.II ehk keskmine variant: räästa alla vahtima, astub harva ja pistab pikka.III ehk raskem aste: logima, loondlema, kohlama.Mis tegevust kirjeldatakse?Vastus: LAISKLEMINE.

Eesti keeles on üks sõna, milles on kuus kõrvutiasetsevat tähte tähestikulises järjekorras.Selleks sõnaks on KIRSTUVÕTI, kus tähestikulises järjekorras asuvad tähed RSTUVÕ.Samas tuleb märkida, et see kehtib vaid ilma võõrtähtedeta eesti tähestiku puhul, 23-tähega variandis, mitte aga täieliku 32-tähelise variandi puhul.

Hillitsema ehk (viha, tundeid) tagasi hoidma, taltsutama, ütleb meile Eesti keele seletav sõnaraamat. Peigmees tõstis käe, nagu tahaks ta hillitseda pulmaliste tormakust.. Mart Kalda. *Leo hillitses oma tundeid.. A. Beekman.Hillitseb viha, tormakust. “Hillitse end!”Sõna “hillitsema” laenas Johannes Aavik kirjakeelde 20. sajandi algul soome keelest, keeleuuenduse ajal, mil ta rikastas Eesti emotsioonisõnavara.

Sübariit on keegi, kes on luksuslikku eluviisi ja meelelisi mõnusid harrastav elunautija.Tegemist on võõrsõnaga, mis on oma tähenduse saanud Vanakreeka linna Sybaris järgi. Sübariit ehk Sybarise elanik, hellitatud ja külluses mõnulev elunautija.Eesti keeles on sõna “sübariit” hästi tuntud Artur Alliksaare luuletuse “Autoportree” esimesest salmist:

Mu hinges koos on munk ja sübariit.Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem.Kesk aja hallust köen kui tuliriitja otsin kõige kiuste elulähet.