Staadionijutud

Kergejõustikuteemaline taskuhäälingusaade “Staadionijutud” võõrustab veebruarikuus värsket Eesti 60 meetri tõkkejooksu rekordinaist Kreete Verlinit.

Verlin tegi nädalavahetusel Lasnamäe kergejõustikuhallis toimunud Eesti karikavõistlustel kaks suurepärast tulemust. Esmalt võttis ta 60 meetri tõkkejooksus enda nimele Eesti rekordi ajaga 8,14 (varasem rekord kuulus 8,16-ga Ksenija Baltale) ja seejärel läbis 60 meetrit tõketeta ajaga 7,31 (Balta Eesti rekord on 7,29).

“Kaua oodatud kaunike!” iseloomustab heatujuline Verlin oma nädalavahetust. “Ksenija just nägi mind täna trennis ja tuli õnnitlema (saade on lindistatud 31. jaanuaril - toim.). Ta ütles, et tal on hea meel minu aja üle. Ksenija lisas, et vaid kaugushüppes oleks tal ilmselt veidi kurb, kui keegi ka seal temalt rekordi ära võtaks. Seda plaani mul aga hetkel pole,” naerab Verlin.

25-aastase Verlini areng on olnud sisehooaegadel just selline, nagu iga treener oma hoolealuse osas unistab. Nimelt on mitmekülgne sprinter uuendanud 60 meetri jooksus isiklikku rekordit juba kaheksal ja sama pikal tõkkedistantsil viiel järjestikusel aastal.

“Ma olen arvatavasti üks väheseid Eesti sportlasi, kes hakkas päriselt jõudu tegema alles 20+ vanuses,” ütleb Verlin. Pikakasvuline tallinlanna peabki just jõusaali osakaalu vähesust ning jooksmise ja tehnilise poole arendamise rohkust teismeeas üheks oma praeguse edu aluseks.

Verlin on elus läbi teinud juba mitmeid huvitavaid seiklusi. Näiteks USA-s Washington State’i ülikoolis õppides mõistis ta suurepärastest treeneritest ja tingimustest hoolimata, et armastab Eestit ja eestlasi liiga palju, et pikki aastaid kodust eemal viibida. Nii naaseski ta koroona saabudes Maarjamaale ning on siiani otsusega rahul, sest sportlasena saavutatud arengu kõrval on ta jõudnud tänaseks Tallinna Ülikoolis psühholoogia erialal lõputöö kirjutamiseni.

Psühholoogia-tudeng Verlin on paljuski ilmselt tänu oma erialale mõtestanud põhjalikumalt sotsiaalmeedia rolli noore inimese elus. “Sotsiaalmeedia on pigem halb noortele,” usub Verlin, kes on ise Instagrami platvormil olnud üks suuremate jälgijate arvuga Eesti sportlasi ja teab teemast rääkida ka oma kogemuse põhjal. “Noor ei oska enam vahet teha, mis on sotsiaalmeedias päris ja mis mitte. See võib tekitada palju halbu mõtteid, sest noor hakkab end teistega liiga palju võrdlema. Olen enda sõpradele ka öelnud, et oleks hea, kui saaks kõik (sotsiaalmeediakanalid) ära kustutada. Vahel lihtsalt ei jaksa enam. Aga kuna mul on seoses toetajatega kohustused, mis iseenesest on sportlase jaoks sotsiaalmeedia hea pool, siis ma ei saa päris hetkega igalt poolt haihtuda.”

Hoogsalt kulgevas saates peatub Verlin muuhulgas ka Istanbuli sise-EM’ile pääsemise kadalipul, uuel plaanil mitmevõistlejana end proovile panna, ülikooli lõpetamisele järgnevatel plaanidel, aga ka paljul muul. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates "Staadionijutud" on 2023. aasta esimesel päeval külaliseks vasaraheitja Anna Maria Orel.

Narvas sündinud, kuid Jõhvist pärit 26-aastase naise karjääri mahub meeldejäävaid hetki omajagu. 19-aastasena Eesti rekordiomanikuks saamine, talvel külma ilmaga tippmargi uuendamine ja Londoni maailmameistrivõistluste 18. koha saavutamine - need on vaid mõned pikast loetelust.

“Ma olin noorena väga tõsine, tõsisem kui praegu ja tagantjärele isegi liiga tõsine. Trenn oli minu jaoks püha. Ma ei käinud mitte ühelgi kooliga seotud üritusel, isegi mitte oma ballil. Ma ei tarbinud alkoholi ega käinud pidudel. Mu elu oli kuiv ja rutiinne,” sõnab Orel, kelle sõnul aitas tal kiiresti Eesti rekordini jõuda lisaks pühendumisele ka andekus ja hea tehniline tunnetus.

Viimased kolm aastat on olnud Orelile aga õpetlikud ja 2019. aastal heidetud rekordile 69.85 pole ta enam lähedale pääsenud. Mitu treeneri- ja keskkonnavahetust ning toiminud tehnika lõhkumine ja ületreening viisid sportlase möödunud sügisel suisa küsimuseni, kas sporditegemisega üldse on mõtet jätkata. Talv on toonud aga Orelile meelerahu tagasi ja seda kinnitavad ka trennis näidatud tulemused.

“Ma usun esimest korda kolme aasta jooksul, et võin taas kaugele jõuda. Tõsiselt usun seda. Tean, et teen tehniliselt õiget asja. Ma ei saa lubada, et ma heidan suvel kaugele, aga vähemalt ma naudin heitmist jälle. Ja mul pole ka sportlasena kohustusi, mul pole hetkel sponsoreid,” lisab Orel, kes asus hiljuti treenima Ungari endise kettaheitja Roland Varga kavade järgi. Võrreldes eelmise aasta sama ajaga lendab Orelil trennis vasar viis meetrit kaugemale.

Vestlus Oreliga saab olema aga tavapärasest “Staadionijuttude” formaadist küllalt erinev, sest episoodi teises pooles pühendume tema elukaaslasele, tänavu Eugene’is maailmameistriks kroonitud Kristjan Cehile, keda treenib teatavasti olümpiavõitja Gerd Kanter. Orel avab maailma parima kettaheitja tausta ning räägib, millised rõõmud ja mured tippu tõusmisega on kaasnenud.

Saadet juhib Karl Rinaldo ning seda saab kuulata nii SoundCloudist, Spotifyst kui ka iTunesist.

Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate "Staadionijutud" 44. osa külaliseks on kommunikatsiooniekspert ja spordiajakirjanik, endine kergejõustiklane ja Gerd Kanteri abimees Raul Rebane.

Järgmisel aastal 70. sünnipäeva tähistav Rebane elab tänaseni kiiret ja põnevat elu, mistõttu pole ime, et vestlus saatejuht Karl Rinaldoga ei piirdu üksnes kergejõustikuga, vaid hõlmab teemadest ka näiteks infosõda, Eesti spordiajakirjanduses toimunud muutusi ja seni avalikkuses rääkimata seiku Moskva olümpiast.

"Ma ei oska öelda, milline võiks olla täna spordiajakirjaniku eesmärk. Meeldida rahvale? Tuua inimesteni info? Võidelda oma ala imago eest? Näiteks Toomas Uba tegi omal ajal reportaažides seda, mida tänapäeval teha ei tohiks. Tema jaoks polnud kõige tähtsam lugu ega televisioon, vaid sportlane. Ta oli alati sportlaste poolel, ta oli spordi esindaja televisioonis. Ta kaitses sportlasi pea eranditult ja sportlased tunnetasid seda. Seepärast jäi ta ka klassikuks. Kaasaja ajakirjanduse põhimõtetega selline stiil kokku ei lähe, kuid see ei tähenda, et seda minu hinnangul teha ei tohiks," arutleb Rebane.

Vähesed teavad, et nooruses pikakasvulise kergejõustiklasena TSIK-i õppima pääsenud ja hiljem Tartu ülikoolis ajakirjanik-toimetaja õpingud lõpetanud Rebane töötas 1980. aasta Moskva olümpial vastutusrikkas ametis.

"Ma olin ametlikult teles kergejõustikuprogrammi toimetaja, aga sisuliselt tegin režissööri tööd, sest režissöör ei jaganud kergejõustikust väga palju. Tegin režiid - andsin assistendile käsklusi, millal ja mida kergejõustikus filmida ning milleks valmis olla," meenutab Rebane, kes peatub saates ka olümpiaga seotud vastuolulistel seikadel.

Gerd Kanteriga sattus Rebane kokku 2000. aastal puhtjuhuslikult. "Ma olin tõmmanud spordile kriipsu peale. Ma polnud Eestis käinud aastaid ühelgi võistlusel kohapeal, sest vihkasin fundamentaalselt dopingut. Süüdistasin isegi ennast, et liiga hilja, 1994. aastal, lahkusin ETV sporditoimetusest. Ütlesin, et ma ei sea oma tulevikku valdkonnaga, kus edu on seotud pettustega. Olin Nõukogude ajal näinud seda dopingu värki. Elus oli muid huvitavaid asju palju," ütleb ta.

"Aga siis, 2000. aastal, nägin ma TSIK-i staadionil juhuslikult kaht hullu - Gerdi, kellest ma midagi varem kuulnud polnud, ja tema isa," jätkab Rebane. "Üks tahtis hirmus kaugele heita ja teine tahtis kõvasti õpetada, aga kumbki ei osanud suurt midagi. See oli nii veider. Aga Gerdi meeletu tahtmine ja kummaline kirg heita kaugele - tundsin siirast kadestust, sest minul endal kergejõustikus sellist asja polnud. Ta jäi mulle seetõttu meelde ja mäletan, et ütlesin samal õhtul isegi naisele, et kohtasin staadionil erilist kuju. Ja kui ma nägin Gerdi nädal aega hiljem Tõnismäel, siis mõtlesin hetke ja otsustasin - okei, ma lähen temaga rääkima. Sealt hakkas kõik pihta."

Saates räägib Rebane 11 tiitlivõistluste medalit võitnud Kanteri kõrval ka Eesti praegustest säravamatest kergejõustiklastest ning ütleb, kellel tema hinnangul on neist suurim šanss võita olümpiakuld.

Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate "Staadionijutud" novembrikuu külaline on 2021. aasta Toruni sise-Euroopa meistrivõistluste viies mees seitsmevõistluses, Risto Lillemets.

Lillemets on jõudnud noorest east hoolimata - novembri teises pooles tähistab ta 25. sünnipäeva - teha oma elus palju. Näitlemisest innustunud saarlane, kes sai tugeva põhja muuhulgas hoovispordiga, kolis pärast gümnaasiumi lõpetamist Kuressaarest Tallinna, käis kaheksa kuud kaitseväes, lõpetas ülikooli ja on tänaseks Eesti spordisõprade seas juba tuntud nimi, kes paikneb 10-võistluses 8156 punktiga Eesti kõigi aegade edetabelis 13. kohal.

"Kui sa tahad paremaks saada, pead hakkama end vaimselt või füüsiliselt ületama hakkama," ütleb Lillemets, kes sai teatud eluperioodil lisaks treenimisele palju abi ka soorituste visualiseerimisega. "Pean iga päev proovima paremaks saada. Võtame näiteks teivashüppe. Olen teivast hüpanud umbes kümme aastat. Ja nüüd õpin ma viimaks hoojooksu õigesti tegema. Enne tegin seda omamoodi. Sellises vanuses on võib-olla raske asju nii muutma hakata, aga kui tahta 5.30 või 5.40 hüpata, siis tuleb seda teed proovida."

Nii teivashüppes kui ka muudel aladel on Lillemetsa treenerina aitamas Erki Nool, kes oli lapsepõlves ka tema suurim eeskuju. Mullu Ott Tänaku ees Saaremaa parimaks sportlaseks valitud Lillemets ütleb, et varasem treeningrühm, kus tekkis Art Arvisto käe all tugev punt koos Kristjan Rosenbergi ja Taavi Tšernjavskiga, ammendas end lõpuks. Lillemets usub, et arengut on võimalik jätkata ka üksinda lõike joostes ja hooajaks valmistudes.

"Ma tahan Erkile tõestada, et ma pole mingi papist poiss. Tahan näha, kuhu see tee mind viib. Erki ütles mõned aastad tagasi mu teivashüppe kohta, et "ise suur mees, aga mis okstega sa hüppad?" - ja kes oli esimene mees, kes juubeldas, kui ma rekordi 5.10 hüppasin - ikka Erki. Ja see oli nii lahe minu jaoks. Kuna ta on varemgi mulle nõuandeid jaganud, siis tundsin, et ta võiks olla minu jaoks õige valik," kinnitab 191-sentimeetrine Lillemets, kes ei pea end küll sama andekaks nagu Johannes Erm või Karel Tilga, kuid unistab ometi 9000 punktist.

Saates räägib Lillemets muuhulgas ka oma väga erilisest toetajast, vaimu ja füüsise tasakaalust, õppetundidest, kaitseväest, ülikoolist ja tulevikuplaanidest. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemaline taskuhäälingusaade alustab uut hooaega jooksuradadelt, sest saatesarja 42. osas räägib oma loo värske Eesti meister nii 10 000 meetri jooksus kui maratonis, 24-aastane Leonid Latsepov.

Mustamäelt pärit Latsepovi taust on kirev: lisaks kergejõustikus saavutatule on tal ette näidata kuldmedal keskkoolis, juunioride Eesti meistritiitel taekwondos, viieaastane periood ülikoolis Saksamaal ja töö Eesti geoloogiateenistuses hüdrogeoloogina.

Laiema avalikkuse jaoks sai Marius Undi ja endise Saksamaa tippjooksja Jens Karrassi treenerinõuga Eesti tippu jõudnud Latsepov teada aga septembris, kui ta Tallinna Maratonil kahe Aafrika jooksja järel kolmandana finišeeris. Tema aeg 2:18.50 on nimelt läbi aegade parim eestlase poolt Eestimaal tehtud tulemus maratonis.

Debüütmaratonil näidatud aeg on seda erilisem, et otsuse võistlusel osaleda võttis ta vastu vaid kaks nädalat enne stardipauku. “Mõned inimesed soovitasid esimese maratoniga veel oodata, ent ma nägin, et kui suudan trennis tempot 3.17 ja 3.20 kilomeetri kohta hoida, siis võiksin ka võistlusel proovida,” ütleb Latsepov.

Kuigi jooksudistantsidel on levinud arusaam, et valgel mehel maailma tippu asja pole, siis Latsepov sellesse teooriasse ei usu. “Warholm ja Ingebritsen on tõestanud, et ka valged mehed võivad maailma parimad olla. Me kõik oleme inimesed. Lähen talvel laagrisse Keeniasse ja vaatan, kuidas seal kohalikud mehed treenivad. Nii palju, kui kuulnud olen, on nende saladus gruppides treenimises ja suures konkurentsis. Meeletu konkurents ongi see, mis nad maailma tippu viib,” selgitab Latsepov.

Pikemas usutluses räägib Latsepov muuhulgas ka Tallinnas maratoni jooksmise võludest, venekeelsest keskkonnast hoolimata eesti keele omandamisest, suurematest auhinnarahadest ja tulevikuplaanidest. Saadet, mis hakkab nüüdsest ilmuma iga kuu esimesel päeval, juhib Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemaline taskuhäälingusaade „Staadionijutud“ naaseb persooni-intervjuudega eetrisse, võõrustades Tartu Ülikooli spordihoones salvestatatud osas värsket sise-MM-i neljandat seitsmevõistlejat Hans-Christian Hausenbergi (23).

Suuremad kergejõustikusõbrad teavad, et elu esimesel täiskasvanute tiitlivõistlusel tippmargi 6191 punktini viinud Hausenberg ja meie teine Belgradi MM-il neljanda koha saanud mees, sprinter Karl Erik Nazarov on püüdnud samadel võistlustel kõrgeid kohti juba kümmekond aastat. Poiste esimesed telessegi jõudnud duellid peeti TV10 olümpiastarti sarjas, kus mõlemad väledate jalgade ja heade tehniliste sooritustega publiku pilku püüdsid. „Oleme sõbrad siiani ja tean, et treener Harry (Lemberg) on pidanud Nazaroviga ka plaani kevadel kiiruslike treeningute ühildamise osas Tartus või Tallinnas,“ ütleb Tartu Kalevi klubi esindav Hausenberg.

Hausenbergi imelise sisehooaja erilisusele loovad tausta tema varasemad esitused mitmevõistluses. Noorteklassides fantastilisi tulemusi näidanud noormees polnud kuni selle talveni suutnud täiskasvanute seas kokku panna ainsatki 8000-punktilist kümnevõistlust ega 6000-punktilist seitsmevõistlust, mistõttu osad spordisõbrad – seejuures ka omajagu kergejõustikutreenereid – olid tema kui mitmevõistleja juba maha kandnud. Vähesed teadsid aga, kuivõrd tugevalt spordis ja eraelus tekkinud katsumused tema vaimujõudu mõjutasid. Saates tuleb ka nendel teemadel juttu.

„Mingil hetkel tüütas see juba ära, kui igaüks mainis, et peaksin hüppama kaugust, mitte tegelema mitmevõistlusega. Olen vaimse poolega nüüd nii palju tegelenud, et oskan paremini reageerida. Enam pole mul vahet, mida keegi arvab,“ selgitab Hausenberg sügavast mõõnast välja tulemist.

Oma esimeseks tiitlivõistluseks Hausenberg endale suuri pingeid peale ei pannud, sest Belgradi pääsemisega oli eesmärk juba täidetud. Võistlusnärvist sai ta MM-i võistlusovaalil jagu kiiresti, kuigi võistlemine polnud sellegipoolest kerge. „Ma olin unistanud MM-ile pääsemisest. Teadsin, et olen võimeline tegema ka üle 6200 punkti, aga mul on siiani raske head mitmevõistlust kokku panna. See tundub kõrvalt vaadates hästi lihtne – oled heas vormis, tee järjest rekordeid -, aga tegelikkus on teine,“ sõnab Hausenberg. Näiteks MM-il tuli kõigil võistlejatel harjuda „vedrutava“ tartaaniga, mis andis küll eelise häid tulemusi näidata, ent millel pääsetaksegi jooksma ja hüppama vaid suurvõistlustel.

Saates saab muuhulgas ka teada, mil moel eelmisest sügisest Harry Lembergi näpunäidete järgi treeniv Hausenberg on juba pool aastat keskendunud treeningutel oma nõrgemate alade järele aitamisele, et suvel ka kümnevõistluses hea tulemus teha; kuidas tal on tekkinud „inimeseks saamise“ tunne ehk soov jalutamas käia ja raamatuid lugeda ning mida ootab ta endalt eeloleval suvel. Saate lõpuosas selgub ka eelmise küsimusmängu võitja ja esitatakse uus küsimus. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemaline taskuhäälingusaade „Staadionijutud“ ärkab talveunest, et rääkida Audentese spordigümnaasiumis aastate jooksul tehtud muudatustest ja hetkeseisust.

Audentese spordigümnaasiumis õpib täna 28 kergejõustiklast, keda juhendab kolm treenerit: Tõnu Kaukis, Mikk-Mihkel Arro ja Andrei Nazarov. Neist kaks esimest ehk Kaukis ja Arro ongi seekord Karl Rinaldo juhitavas saates mikrofonide taga, et Audenteses toimuvat iseloomustada.

3. märtsil salvestatud saates tuleb muuhulgas jutuks:

*Miks treenivad Audentese spordigümnaasiumis kõiki kergejõustiklasi just kolm endist mitmevõistlejat, mitte n-ö erialaspetsialistid nagu varem?

*Kas Audentese spordigümnaasium ja Audentese klubi on sama asi?

*Kui palju kergejõustikutreenerid omavahel asju arutavad ja nõu peavad?

*Mil moel on spordikooli õpilaste treeningtingimused viimastel aastatel muutunud?

*Kas Audentesesse loodetakse igal aastal tuua kõik Eesti paremad noored või pole see eesmärk?

*Kas nutitelefone tohivad noored treeningute ajal kasutada?

*Milline kergejõustiklane tegi koos sõbraga Audenteses oma podcasti?

*Sise-MM Belgradis: Eesti läheb suurvõistlusele rekordilise koondisega. Millises seisus on meie viis atleeti?

*Küsimusmängus selgub eelmise saate võitja ja esitatakse uus küsimus.

Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates „Staadionijutud“ on sel korral külalise rollis endine kuulitõukaja ja praeguseks juba aastakümneid treeneritööd teinud Ants Kiisa.

1996. aasta Euroopa meistrivõistlustel Stockholmis üheksanda koha saanud Kiisa, kes spordisõprade seas pikemat tutvustamist ei vaja, peab üheks oma sportlaskarjääri olulisemaks hetkeks 1984. aastat, mil ta Tallinna Spordiinternaatkoolist välja visati.

„Pean seda oma karjääris kõige olulisemaks hetkeks. Järelikult nii pidigi minema. Ja tänu (koolist väljaviskamisele) minust sportlane saigi. Tahtsin küll esialgu oma TSIKI-i treeneri Jüri Muraka juures edasi trennis käia. Ta oli ülitore inimene ja hea treener, aga tema elu oli selleks ajaks juba puntras. Sõitsin pärast trenni Turbast Tallinnasse trenni, tegin soojaks ja ootasin trenni, aga vahel teda ei tulnudki. Sellest oli kahju, sest tean, milline ta varem oli olnud,“ meenutab Kiisa.

„Seejärel leidsin Spordilehest kuulutuse, kus Aleksander Lohk kutsus tööjõureservidesse lapsi trenni. Läksin 1985. aasta 5. jaanuaril vist esimest korda trenni, kus pundis olid muuhulgas Kalev Külv, Elju Kubi ja Helgi Parts. Lohk pani mind kohe katseid tegema, et näha, mis ma teha suudan. Käed-jalad värisesid pärast trenni, sest koormus oli nii suur. Aga tegin kümme päeva trenni ja panin kohe pooleteise meetriga isikliku rekordi, pärast mida olin Eesti esinumber. Seda raputust oli mul vaja,“ lisab 51-aastane Kiisa.

1996. aasta suvel, vahetult enne Atlanta olümpiamänge USA-s eellaagris viibides sai Kiisa saatusliku vigastuse, mis sisuliselt ka tema sportlaskarjäärile joone alla tõmbas. Mõned aastad hiljem alustas ta juba vana koolivenna ja sõbra Erki Noole treenimist.

„Erki oli spordikoolis pisike poiss, kuskil 150 sentimeetrit pikk. Oleme tagantjärele rääkinud klassivendadega, et sisu oli tal tegelikult juba siis kõva,“ tunnustab Kiisa. „Erki hüppas väikse poisina 10 sentimeetrit üle oma pea kõrgust. See, et ta oli kõige väiksem, ei teinud teda kõige väiksemaks. Ta oskas enda eest väga hästi seista. Ta polnud siis allaandja ja temast ka ei saa sellist kunagi. Erki tõestas, et üks asi on füüsiline andekus, aga teine asi on mentaalne jõud ehk see, mis sind edasi viib. Olen kindel, et selle sisemise põlemiseta poleks ta neid tiitleid võitnud. Ja kohe, kui Erki pikkust viskama hakkas, oli ta teistest pea jagu üle.“

Kiisa on puutunud kokku paljude meie viimase paarikümne aasta paremate heitjate-tõukajatega. Neist üks talendikamaid oli varalahkunud Taavi Peetre, kellest sai Kiisa abiga Eesti üks kõigi aegade paremaid kuulitõukajaid.

„Ma olen ikkagi ütelnud, et sportlane peab ise teadma, et ta ei tee sporti minu jaoks. Ja et kui ta on andekas, siis ma nõuan ka temalt rohkem. Näiteks Taavi Peetre oli selline kuju ja anne, et... Meil oli noorteklassis ka paar kriitilist momenti. Kui ta esmakordselt edu saavutas, siis märkasin, et ta tundis juba rahulolu. Ta oli siis 18-aastane ja tõukas 18 meetrit. „Väga lahe küll, aga mis su eesmärk on?“ küsisin ma. Kas ta tahab olla Hiiumaa meister ja Eesti meister? Kui nii, siis pole minul mõtet temaga edasi teha. Ütlesin, et kui ta tahab maailmas midagi saavutada, siis olen valmis temaga edasi minema. Taavi mõtles paar päeva, tuli seejärel trenni, vabandas ja pani käe pihku,“ räägib Kiisa.

Seekordses saates tuleb juttu veel paljudel teemadel, alustades tõsisest huvist lauatennise vastu, jätkates Aserbaidžaani parimaks kuulitõukajaks kerkimise ja Janar Taltsi andekusega ning lõpetades heitjate seeriavõistlusega, mida kogenud treener juba paarkümmend aastat tagasi juhuslikult vedama sattus. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate „Kuldne geim“ 37. osas on saatekülaliseks tänavu Eesti läbi aegade üheks paremaks mitmevõistlejaks kerkinud olümpialane Karel Tilga.

Valgamaalt Pukast pärit 23-aastane Tilga viis talvel isikliku rekordi 7-võistluses 6264 punktini ja kevadel 10-võistluses kohe 8484 punktini. Suve alguses võitis kahemeetrine mees USA üliõpilasmeistrivõistlused ja pääses oma esimesele olümpiale. Kui panna kokku kõik sisehallis ja väljas staadionil tehtud tulemused, siis suutis ta isikliku rekordi püstitada tänavu suisa 12 üksikalal. Vaid kettaheites jäi varasem tippmark veel napilt löömata.

„Olen oma sportlaskarjääri jooksul palju arenenud. Just treeningutel on see, et kui varem läks üks ala aia taha, siis mõtlesin: nüüd ma ei oska seda ala. Aga nüüd, mil olen arenenud, saan aru, et vahel lihtsalt pole minu päev. Hea näide on kuulitõuge. Tegin sel aastal vist ühe hea kuulitrenni, kus tõukasin üle 15 meetri. Aga võistlustel ei saanud ma tänavu vist kordagi 15 meetrist kehvemat tulemust kirja,“ ütleb Tilga.

Tokyo olümpiast kujunes Eesti kümnevõistluse-triole raske katsumus. Tilga, kes läks ainsana avapäeva hommikul meie meestest soojendust tegema täiesti tervena ja hea vormi pealt, tegi vahetult enne 100 meetri jooksu tagareiele liiga ega saanud samuti endast maksimumi välja võtta. See, et Tilga võistlus ebaõnnestus närveerimise pärast, nagu arvasid mitmed kohapeal olnud Eesti reporterid, oli vale.

„Eks ma pabistasin ka, sest see pole hea tunne, kui lähed oma esimesele olümpiale ja tunned call roomis jalga venitades, et tõmbad tagareie ära. Proovisin enne tunnelist staadionile minemist starte teha ja sain aru, et ei suuda valuta joosta. Seepärast nägin ilmselt ka väga närviline välja kaamerate ees,“ meenutab Tilga, kes suutis vigastusest hoolimata võtta odaviskes võimsa isikliku rekordi 73.36-ga alavõidu.

Lapsena kõikidest treeningutest, mida Pukas pakuti, osa võtnud Tilga hindab oma eduloos kõrgelt vanemate rolli. „Mul on vist üldse kõige toetavamad vanemad. Mäletan, et kui ma olin umbes 16-aastane, siis hakkas isa nalja tegema, et ta tuleb isegi mu kehalise kasvatuse tunde vaatama. Ta oli nii suur spordifänn, et käis alati kõikidel mu võistlustel. Nii ema kui ka isa on alati olnud väga toetavad minu sporditegemise osas,“ tunnustab Tilga.

Järgmisel aastal loodab Tilga parandada tippmarki ennekõike kümnevõistluses, kus näeb hetkel varu rohkem kui seitsmevõistluses.

„Tänavuse siserekordiga tegin endal elu väga raskeks. Kui suudaksin uuesti teha üle 6200, siis oleksin väga rahul. Aga kümnevõistluses polnud mu tänavune rekordivõistlus kaugeltki ideaalne võistlus. Usun, et 8600 võiks olla hea ja ka realistlik eesmärk uueks hooajaks,“ arvab Tilga. „Pikemas plaanis olen alati öelnud, et kui mu eesmärk oleks 8500 punkti, siis poleks mõtet sporti teha. Eesmärk on ikkagi olla kõige parem ja teha kunagi 9000 punkti. Eks igaüks saab ise otsustada, kui realistlik see on, aga selle nimel ma igapäevaselt trenni lähen. Kõikide asjade kokkulangemisel võib see ühel päeval õnnestuda, kuigi ei pruugi.“

Pikas intervjuus räägib Tilga muuhulgas oma hilisest kergejõustiku juurde jõudmisest, treeneritest, konkurentidest, USA ülikoolisüsteemist ja elukaaslasest, Hiina seitsmevõistlejast Ninali Zhengist. Saate lõpus selguvad ka viimaste küsimusmängude võitjad ja esitatakse uue nädala küsimus. „Staadionijutte“ juhib Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates „Staadionijutud“ on augusti esimeses episoodis külalise rollis selle suve üks silmapaistvamaid atleete, Eesti kõigi aegade kolmandaks kaugushüppajaks kerkinud Lishanna Ilves.

21-aastane Ilves krooniti juunis esmakordselt täiskasvanute klassis Eesti meistriks suurepärase isikliku rekordi 6.66-ga. Paar nädalat hiljem Tallinnas toimunud U23 vanuseklassi EM-il teenis Nebraskas esimese ülikooliaasta seljataha jätnud naine kuuenda koha 6.42-ga.

„Pärast Euroopa meistrivõistlusi võtsin aja täiesti maha kaheks nädalaks. Pärast EM-i olengi kodus tööd teinud,“ sõnab Järvamaalt pärit kergeatleet esialgu veidi üllatuslikult. Seejärel selgitab ta: „Meie perel on Koerust kolme kilomeetri kaugusel oma talu. Ette tuleb loomade karjatamist ja kõike muud, mida talus on vaja teha. Ehitame näiteks praegu lihaveisekarjale aedu. See on füüsiliselt päris raske, sest kuuekilose kuvaldaga tuleb poste maasse taguda. Ma usun, et jõusaali kõrvalt olen ka sealt natuke tugevust juurde saanud.“

Ilvese tänavune rekordhüpe tegi temast juba Euroopa tasemel sportlase, mis annab lootust, et järgmisel suvel võiksime teda esmakordselt näha ka täiskasvanute tiitlivõistlustel hüppamas.

„Annan endale aru, et 6.66 on selline tulemus, kus aasta jooksul enam 34 sentimeetriga rekordit ilmselt ei paranda. Samas usun, et mul jäi praegu selle 6.66-ga natuke varu sisse. Aga see ongi ehk hea, kuna on, mille poole püüelda. Näiteks mu jõunäitajad on praegu äärmiselt kehvad. Kui jõunäitajaid vaadata, siis ei ütleks iial, et ma nii kaugele olen hüpanud,“ pajatab Ilves.

Olümpiamängude ajal ei saa üle ega ümber ka Tokyos toimuvast. Ilves tunnistab, et Eesti epeenaiskonna kuldmedal pakkus emotsiooni, mida tihti kogeda ei saa.

„Nende finaali ajal oli selline pinge sees. Käed värisesid. Vahepeal panin padja silme ette, sest ei julgenud lihtsalt vaadata. Aga kui sai selgeks, et tulebki kuld ära, siis hakkasid pisarad voolama. See oli väga võimas emotsioon, mida nad pakkusid meile,“ rõõmustab Ilves.

Intervjuust kuuleb muuhulgas Ilvese lapsepõlvest ja vanemate kasvatusest, tõsiseimast vigastusest, konkurentsist õega, elust USA-s, eeskujudest ja paljudest muudest põnevatest teemadest. Saates esitatud küsimusele saab vastata aadressil [email protected]. Saadet juhib Karl Rinaldo.