Staadionijutud

Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates „Staadionijutud“ võtab Tallinna kesklinnas koduses Kodu tänava stuudios seekord istet Eesti parim teivashüppaja, Lõuna-Dakota ülikoolis esimese hooaja seljataha jätnud Eerik Haamer.

Tänavu Eesti kõigi aegade edetabelis Valeri Bukrejevi järel ja Erki Noole ees teisele kohale kerkinud tartlase areng on kulgenud justkui Tehvandi tõus, pidevalt ülesmäge: 2016. aastal oli tema rekord 4.32, 2017. aastal 4.72, 2018. aastal 5.15, 2019. aastal 5.40, 2020. aastal 5.42 ja 2021. aastal 5.61.

Hoolimata sellest, et Haameri näol on tegu saatesarja noorima külalisega, oskab ta juba praegu hinnata kõrgelt nii perekonna kui ka esimeste treenerite rolli oma kujunemisloos.

„Ma olen lihtsalt väga tänulik oma esimesele teivashüppetreenerile Hendrik Lindepuule. Olgugi et ta polnud ise teivast hüpanud, mõistis ta seda ala nii hästi. Minu arust on täiesti imekspandav, kuidas keegi võtab raamatu kätte ja õpib teivashüppe ära. See on minu arust väga huvitav ja äge tema puhul! Ma ei oleks siin temata,“ ütles Haamer legendaarse treeneri ja tõlkija kohta.

Haamer, kelle hüppestiili võib nimetada ühteaegu nii efektseks kui ka efektiivseks, peab end kahe viimase aja maailma valitseja ehk prantslase Renaud Lavillenie ja Mondo Duplantise hübriidiks. Ka prantslane ja rootslane on paistnud silma eelkõige hüppetunnetuse ja osavuse, mitte füüsiliste näitajatega.

„Füüsilist eelist pole mul kunagi vist kellegi ees olnud. Võib-olla kiirus teatud mõttes (on olnud eelis), aga pigem ikkagi on tehnika olnud minu x-faktor. See on mu eelis alati olnud. Ka TV 10 Olümpiastarti võistlustel oli nii. Mu kehaline koordinatsioon on piisavalt hea, et saada aru, mida ma teiba küljes teen. Suudan midagi välja voolida ka hüpetest, mis pole perfektsed.“

2024. aasta Pariisi olümpial loodab heledapäine spordimees heidelda medali eest, kuigi huvitavaid noori, kelle arengut ta nii spordisõbra kui ka konkurendina huviga jälgib, on esile kerkinud palju.

„Neid inimesi on nii palju, kes võiksid medaliheitlusesse sekkuda. Aga ütleme siis näiteks Mondo (Duplantis), äsja U23 EM-i võitnud Ethan Cormont ja mina,“ muheles Haamer, kes lisas, et on endale alati kõrgeid eesmärke seadnud.

Saates saab muuhulgas teada ka seda, millise maailmarekordiomanikuga Haamer hiljuti Tartus koos treenis, mida USA-s teistmoodi tehakse kui Eestis ja kuidas ta oma seni suurimast tagasilöögist spordipsühholoogi abiga välja tuli.

Saate lõpus esitatakse uus küsimus, mille vastused saavad kuulajad saata aadressile [email protected]. „Staadionijutud“ on suurematest platvormidest üleval nii Soundcloudis, Spotifys kui ka iTunesis. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates „Staadionijutud“ läheb sel nädalal eetrisse eriosa, mis keskendub ajaloo tegemisele ehk sellele, kuidas Tallinn, Kadrioru staadion ja Eesti kergejõustikuliit võõrustavad juulis järjestikustel nädalalõppudel U23 ja U20 vanuseklassi Euroopa meistrivõistlusi.

Julgest ettevõtmisest on Manta Maja stuudiosse saabunud rääkima võistluste peakorraldaja, endine sprinter ja paljude suurvõistluste läbiviimise juures olnud Taavi Esperk ning läbi ja lõhki kergejõustikuperest pärit Teele Treiel, kes tegutseb mõlemal võistlusel meediajuhina. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Muuhulgas tulevad jutuks järgmised teemad:

*Kuidas üldse juhtus nii, et Eesti korraldab kaks suurvõistlust järjest?

*Mida tähendab ühe lisavõistluse võtmine korraldajatele?

*Esperki elavamad mälestused seoses kergejõustikuvõistluste korraldamisega ehk Justin Gatlini comebackist kuni „Sovetski Mondoni“.

*Mis juhtus tänase maailma parima odaviskaja Johannes Vetteriga Tallinnas 2011. aasta EM-il?

*Mida uut ja huvitavat näeb Eesti spordisõber seoses EM-iga Kadrioru staadionil?

*Kui suure tulu toob kahe võistluse korraldamine Eesti turismisektorile?

*Milliste piirangutega peavad võistlejad ja publik arvestama?

*Milline saab olema võistlustel maskott Tormi roll?

*Võistluste puhuks on valminud NOËP-ilt uus laul, mida saates ka kuulata saab.

*Kes on Eesti koondise liidrid saabuvatel võistlustel ja kui suure delegatsiooniga me kodustel jõuproovidel välja läheme?

*Kes on Tallinnas võistlustulle asuvatest sportlastest kõige kuulsamad?

Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates „Staadionijutud“ on seekord külalise rollis Ateena olümpiamängude pronksmedalist, armastatud kettaheitja Aleksander Tammert. Teemadering ei piirdu kettaheite spetsiifikaga, sest juttu tuleb ka spordi populaarsuse kasvatamisest, raha rollist tippspordis, Kalevi staadioni rekonstrueerimisest ja paljust muust.

2006. aastal heidetud tulemusega 70.82 maailma kõigi aegade edetabelis 18. kohta hoidev Tammert pole viimastel aastatel enam sportlase ega treenerina tippspordiga seotud olnud ja jälgib toimuvat huviga kõrvaltvaataja pilgu läbi. Olgugi et meie hiljutised tipud ehk Tammert ise ja Gerd Kanter ning ala muul moel populariseerinud Raul Rebane ja Mati Lilliallik tegid kettaheitest 10-15 aastat tagasi Eestis menuka ala, on parandamisruumigi omajagu.

„Kindlasti on Eesti spordisõber tänu meile, aga ka pidevale jälgimise traditsioonile keskmisest arusaavam publik. Aga üldiselt on kettaheidet päris raske jälgida. Selleks, et kõigest aru saada, peab olema tasemel kommentaator ja abimees tema kõrval. Olen nüüd ka kõrvalt juba pikalt tiitlivõistlusi vaadanud ja võib-olla endal ala tundva inimesena jääb puudu detailidest. Tavaline kommentaator ei oska seletada, mida ja miks sportlane ringis teeb, miks ketas laperdama läheb ja kas tuul kannab või mitte. Oleks jube tore, kui sellistesse ülekannetesse kaasataks ala proffe, kes aitaksid seda kõike vaatajatele huvitavamaks teha,“ sõnab Tammert.

Kettaheite juurde jõudis tulevane tippheitlja paljuski tänu oma isale, legendaarsele kuulitõukajale, treenerile ja spordientusiastile Aleksander Tammert seeniorile, kes 2006. aasta sügisel, mõned kuud pärast poja medalivõitu Göteborgi EM-il, meie seast lahkus.

„Aasta läks pärast isa lahkumist spordis raisku. 2008. aastal leidsin küll uue hingamise ja too aasta algas veel päris hästi, aga kõik minu medalivõidud ja isiklikud rekordid nägi ta ära. Isa lahkumisest jäi tühimik treeningutesse sisse. Isa tahtis alati minu treeninguid vaatamas käia, isegi kui ma lihtsalt soojendust tegin või venitasin. Ta oli kõigi ihukarvadega alati asja juures. Ja ta oli sellist tüüpi inimene, kellele ei meeldinud eriti üksinda olla. Tohutu spordifännina meeldis talle vaadata iga minu liigutust ja vahel kasvõi tagantjärele targana öelda, et, näe, sinna need kolm või viis sentimeetrit läksid. Aga see oli väga hea analüüs, sest ise ma alati näiteks lihtsamatel treeningutel sügavalt kaasa ei mõeldnud. Isa aga oli see, kes kõik täpselt meelde jättis ja ka statistika poolel silma peal hoidis,“ meenutab 48-aastane Tammert.

Täna spordiselts Kalevi tegevjuhina töötavat Tammertit tuntakse kui meeletult hea tehnilise tunnetusega kettaheitjat, kes suutis heidetele pea alati tänu tuule tabamisele lisameetreid koguda.

„Üks asi on tehnika, teine on ketta planeerima panemise oskus. Ma arvan, et tehnika arendamisele aitas kaasa treeneri käe all väga suure koguse imitatsiooniharjutuste tegemine. Igal treeningul olid kettaheite juurdeviivad harjutused osa minu soojendusest. Ehk siis selleks ajaks, kui ma hakkasin treeningul otseselt heitma, oli mul 40-50 mõtestatud imitatsiooniharjutust all. Ja ma ei hakanud ka seejärel kohe alati lahmima, vaid lasin kõigepealt umbes kümme heidet 60 meetri juurde ja alles seejärel tõstsin tasapisi tempot. Läbi korduste arvu on võimalik muutuda ringis robotiks. Aastatel 2004-2006 ei pidanud ma ringi minnes millelegi pikalt mõtlema, sest läksin sooritama justkui tükitööd,“ selgitab tartlane.

Pikas intervjuus räägib Tammert veel 1990ndatel aastatel USA-sse ülikooli minemisest, mitmekeelsest perekonnast, konkurentsist Gerd Kanteriga ja poolelijäänud koostööst Martin Kupperiga. Muuhulgas saame teada, kas Tammert plaanib ka sel suvel veel ringi tulla. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate „Staadionijutud“ seekordses osas on stuudiokülaliseks Eesti kõigi aegade teine 400 meetri tõkkejooksja, otsekohese ja analüütilise jutuga Jaak-Heinrich Jagor.

Alles 24-aastasena Eesti spordimaastikul suurüllatajana esile kerkinud ja esmakordselt tiitlivõistlustel osalenud Jagor on täna, 31-aastasena, üks Eesti viimaste aegade tihedamaid tiitlivõistlustel osalejaid. Rasmus Mägi kõrval tõkkejooksu Eestis suurde pilti tuua aidanud pärnakas on osalenud mitmel EM-il ja MM-il ning Rio olümpialgi.

„Ma ei ütleks, et kui algab treeningperiood, siis Rasmuse olemasolu mind meeletult utsitaks. Sean eesmärke ikkagi iseendast lähtuvalt. Samas ei saa muidugi tema olemasolu Eesti spordis ja minu arengus alahinnata. Arvan, et nii mõnelgi superjooksul, mis ma aastate jooksul teinud olen, on Rasmusel oma osa. Olen paljud oma parematest aegadest jooksnud siis, kui Rasmus on olnud mu kõrvalrajal,“ tunnustab Jagor kodust konkurenti.

2016. aasta Euroopa meistrivõistlustel 13. koha ja Londoni maailmameistrivõistlustel 19. koha teeninud Jagor oskab tunda rõõmu selle üle, et treeningutele antud aeg on realiseerunud ka tulemustena.

„Isegi kui näiteks Eesti suusataja saab maailmas 33. koha, siis mina võtan küll mütsi maha, sest neid mehi, kes näevad väga kõvasti vaeva, aga ei jõua kunagi Eesti meistrivõistlustelgi kümne parema hulka, on ju ka väga palju,“ ütleb ta.

Mõnda aega tagasi tööelus kannapöörde teinud ning treeneritöö digiturunduse vastu vahetanud Jagori sõnul muutis teda palju 11-kuuline kaitseväe-teenistus. Loomult otsekoheseks on ta jäänud aga tänaseni.

„Jah, eks ma olen pigem otsekohese ja toorema sõnapruugiga mees. Mõned üksikud korrad on olnud, kui on imelikult vaadatud. Olen näiteks intervjuu pärast võistlust andnud ja näiteks ema on öelnud, et veidi labane oli. Mina aga ise arvan, et kõik sai korrektselt öelnud,“ jätkab Mehis Viru hoolealune.

Jagori isiklik rekord 49,37 pärineb kuue aasta tagant. Tõkkejooksja tunnistab, et treeningutel tehtu põhjal tulnuks tippmark juba ammu üle luua, ent erinevad tervisemured pole lubanud seda tänini täide viia.

„Vastutus tuleb ju võtta. Väga aus vastus on see, et treeningutel on enda ja treeneri otsuste summa-summaarumina üle treenitud. Aga tekivad ka sellised vigastused – need on kõige hullemad -, mille tekke kohta pole näha ühtegi märki. Ka minu praegune kubemelihase piirkonnaga seotud vigastus tekkis kiirenduse järel hoogu maha võttes, kui kõik lihased olid lõdvad. Kui sellised vigastused tekivad, siis läheb väga tähtis aeg ettevalmistusperioodil kaduma ja tekivad mured,“ ütleb Jagor.

Jagor on tegelenud elus mitmete erinevate spordialadega, ent õppinud ka klaverimängu ja käinud laulupeol esinemas.

„See oli üheksanda ja kümnenda klassi vaheline suvi. Vaatasin mingil arusaamatul põhjusel kodus üksinda laulupidu, kui esitamisele tuli „Ta lendab mesipuu poole“. See emotsioon, mis isegi läbi teleri vahenduse tuli, oli nii paganama ilus, et juhtus midagi müstilist. Ma hakkasin enam-vähem nutma. Sel hetkel tekkis meeletu soov ise ka sama kohapeal kogeda. Nii läksingi 10. klassis lauluõpetaja juurde ja küsisin, kas meie koolis ka laulupeole oleks võmalik minna. Punt pandigi kokku ja meie segakooris oli lõpuks 24 inimest. Ja see kõik õigustas ennast. Tunne, mille laulukaare all olles tekkis, oli täiesti kosmus. Ma tean inimesi, kes pole n-ö tõupuhtad eestlased, aga on rohkem Eesti patrioodid kui mina. aga mis puudutab laulupidu, siis see on minu selline Eesti armastuse vundament,“ meenutab Jagor.

Pikas intervjuus räägib Jagor paljudel huvitavatel teemadel, muuhulgas mahukate treeningute kannatamisest, enda ja Rasmus Mägi võrdlemisest, meediaga suhtlemisest ning Karsten Warholmist ja maailmarekordist. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate "Staadionijutud" 31. osas räägib sportlaste tervisest, aga ka psühholoogiast ja paljust muust Eesti koondise pikaaegne füsioterapeut Risto Jamnes.

Juunis 40. sünnipäeva tähistav Jamnes pajatab, kuidas üks noor mees, kes soovis saada kümnevõistlejaks ja tegi selle nimel Tõnu Kaukise käe all Eesti spordigümnaasiumis kõvasti trenni, jõudis lõpuks hoopis füsioteraapia valdkonda. Sekka kuuleme ka mitmeid huvitavaid juhtumisi Eesti sportlastega.

Saates tuleb juttu muuhulgas järgnevatel teemadel:

*Miks inimesed füsioterapeudi poole pöörduvad?

*Milline füsioterapeudi tööpäev Risto näitel välja näeb?

*Mida huvitavat ütles Risto Ksenija Balta sünnipäeval?

*Kas harrastussportlane peab käima massaažis?

*Kuidas Risto ühel Eesti maratoonaril järgmisel päeval joosta ei lubanud, aga...

*Hoolealuste seas tuntud tsitaat: “Mina ei tee haiget, sul on lihtsalt valus."

*Endise Eesti tippsportlase näitel sellest, kuivõrd kurnav võib massaaž olla.

*Mis on andekus?

*Koostööst Põhjamaiste aeglaste "Tori hobustega".

*Miks Ristost ei saanud kümnevõistlejat?

*Füsioterapeut kui psühholoog. Kui palju ja mida sportlased massaažilaual räägivad?

*Kuidas suurvõistlustel käies end häälestada seoses sportlaste võimalike vigastustega.

*Humoorikas lugu Janek Õiglasest ja sellest, kuidas ta oda kaugele viskas.

*Kas Eesti parematel kergejõustiklastel on taastumise osas sarnased võimalused käepärast nagu suurriikide tippudel?

*Töö Team Estonia projektiga. Millised on plusspooled ja millised miinuspooled?

*Milline on Maicel Uibo seis enne Götzise kümnevõistlust?

*Millistes olukordades tegi Erki Nool oma paremad tulemused?

*Kas ka füsioterapeut võib saada oma tööd tehes vigastada?

*Millised koolkonnad on Euroopas välja kujunenud seoses füsioteraapiaga?

"Staadionijutud" | Erich Teigamägi: peame plaani, kuidas Eesti 10-võistlejatele kodupubliku ees meeldejääv võistlust korraldada

Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate "Staadionijutud" 30. osas tutvustab Eesti kergejõustiku köögipoolt äsja uueks nelja-aastaseks perioodiks ametisse valitud alaliidu president Erich Teigamägi.

Saaremaalt pärit Teigamägi asus Eesti kergejõustikku juhtima 2006. aastal, 35-aastase mehena, mil oli enda sõnutsi ettevõtluses läbinud ühe etapi ning otsis elus uusi ja huvitavaid väljakutseid. Et tugev kergejõustikupisik oli temas maast-madalast sees ja huvi meelisalale midagi tagasi anda samuti, otsustas ta end proovile panna. Täna, 15 aastat hiljem, on Teigamägi üks kõige kauem suure alaliidu presidendina ametis püsinud inimesi.

Pea kahetunnises usutluses avalikustab Teigamägi muuhulgas mitmeid huvitavaid mõtteid ja plaane seoses eelseisvate aastatega Eesti kergejõustikus. "Hea oleks, kui me suudaksime oma praegused tippmehed kümnevõistluses koondada korra ühele staadionile ja võistlusele. Võib-olla teha umbes selline maavõistlus nagu 1975. aastal, kus osalesid Nõukogude liidu, Lääne-Saksamaa ja USA kümnevõistlejad. Toona muidugi oli võistlusi vähem ja iga taoline väljund võeti paremini vastu. Tänavu on aga igal aastal tiitlivõistlus, lisaks näiteks Götzis. Aga see on miski, mille nimel me praegu tööd teeme," ütleb Teigamägi.

Saate lõpus võetakse ette aga taas kuulajate küsimusmäng, millele saab vastuseid saata aadressile [email protected]. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Saates tuleb muuhulgas jutuks:

*Kas Teigamägi soovinuks, et tal olnuks tänavustel valimistel ka vastaskandidaat?

*Milliseid vigu on alaliit viimastel aastatel teinud?

*Kuidas Teigamägi noorena Saaremaal spordiga tutvust tegi?

*Kuidas tulevane alaliidu president 1990ndatel aastatel ettevõtlusega tegelema hakkas ja mis tõi edu?

*Millised tiitlivõistlused on jätnud Teigamägile kõige sügavama jälje?

*Milliste Eesti sportlaste elulooraamatud väärivad esiletoomist?

*Kuidas kergejõustikuliidul täna toetajate otsimine edeneb ja mida potentsiaalsetele sponsoritele väljundina pakutakse?

*Tiitlivõistluste teleülekannetest minevikus, olevikus ja tulevikus.

*Millist täiskasvanute tiitlivõistlust Eesti korraldada sooviks?

*Kas Kalevi staadionil hakatakse pärast renoveerimistööde lõpule viimist korraldama ka suuri kergejõustikuvõistlusi?

*Alaliit peab plaani, kuidas Eesti paremad kümnevõistlejad mõne aasta pärast kodupubliku ette võistlema tuua.

Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate „Staadionijutud“ 29. osas räägib pikamaajooksu võludest ja valudest Tokyo olümpiapiletit sihtiv maratoonar Jekaterina Patjuk.

Äsja 38. sünnipäeva tähistanud Patjuki näol on tegu Eesti 3000 meetri takistusjooksu rekordiomanikuga, ent viimased aastad on ta keskendunud just kõige pikemale tiitlivõistlustel kavas olevale jooksudistantsile. Detsembris läbis ta Valencias maratoni Eesti kõigi aegade kolmanda aja 2:34.34’ga, millest võib ehk isegi piisata, et pääseda tänavu Tokyo olümpiamängudel starti. Üks maraton on Patjuki siiski veel kevadel Kopenhaagenis ees ootamas, et olümpianormile 2:29.30 lähemale jõuda.

„Kui ma alustasin maratonijooksu treeningutega, siis sain aru, kui väike on Tallinn,“ naerab Patjuk, kes vuhab pealinna tänavatel tavalistest harrastusjooksjatest mitu korda kiiremas tempos. „Isegi üks rattur kiitis kord, et jooksen kiiresti. Jooksin temast mööda ja sain aru, et tal endal oli parasjagu päris raske.“

Tallinnas venekeelses keskkonnas üles kasvanud, ent täna vabalt ka eesti keelt kõnelev Patjuk tunnistab, et sporti tehakse küll eelkõige iseenda jaoks, kuid lähedaste inimesteta oleks rasketel treeningutel ja võistlustel vastu pidamine keeruline. Tempotrennides aitab teda näiteks jalgrattaga kõrval sõitev elukaaslane, aga abistajaid on teisigi.

„Treener Harri (Lemberg) võtab väga rahulikult kõike, mis minuga juhtub. Vahepeal võin nutta, aga tema ütleb ikka: jah, trenn oli raske, aga see on normaalne. Ta on vist harjunud lihtsalt sellega, et minuga kogu aeg midagi juhtub. Teine inimene on ema, kes kogu aeg küsib, kuidas mul läheb. Ta ei tea üldse midagi tehnikast ega spordist, aga kui ta vaatab mu võistlust, siis näeb ära, kas mul oli seekord kerge või raske joosta. Ta tunneb ja saab aru kuidagi seda,“ ütleb Patjuk, kelle valjuhäälsemad kaasaelajad on õelapsed.

Patjuk räägib saates muuhulgas sellestki, kuidas vigastuspaus võib osutuda teatud olukorras äärmiselt vajalikuks ja positiivse mõjuga sündmuseks, samuti tuleb juttu maratonijooksu spetsiifikast, sponsoritest, harrastajate treenimisest ja enesearengust. Nagu ikka, võetakse seegi kord ette küsimusmäng. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates "Staadionijutud" on seekord stuudiokülalise rollis mees nagu orkester, noor kümnevõistleja Siim Liblik.

"Kui ärkan hommikul üles ja kuskilt on valus, siis on väga hea tunne, sest järelikult olen veel elus," avaldab 41-aastane Liblik oma elu moto.

Liblik pole ammu üksikaladel isiklikke rekordeid uuendanud, kuid on veendunud, et koostöö Mikk Pahapilliga toob Kärts Magneesiumi klubi uhkele esindajale viimaks oodatud arenguhüppe. Liblik möönab, et pole õigesti treenima lihtsalt saanud veel hakata, sest enne tuleb valesti treenimine ära lõpetada.

28. märtsil Siimu sünnipäeval sündinud saadet juhib Karl Rinaldo. Nagu "Staadionijuttudes" kombeks, tuleb ka seekord saate lõpus ettelugemisele kuulajaküsimus.

Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate "Staadionijutud" 28. osas on külalise rollis endine Eesti teivashüppe rekordimees Rein Sokk, keda spordisõbrad teavad hästi ka kui Erki Noole pikaaegset treenerit ja spordikommentaatorit.

Homme 62. sünnipäeva tähistav Sokk, kes valiti 1995., 1996. ja 1997. aastal Eesti parimaks treeneriks, töötas pikki aastaid Nike spordipoe juhatajana ja jagas jooksusõpradele jalatsite osas väärt infot, ent nimetatud kauplus pandi kinni ja tänaseks on spordipedagoogi paberitega mees jõudnud viimaks erialasele tööle.

"Poisid, kellele Vanalinna Hariduskolleegiumis tunde annan, on väga toredad. See on ka minu jaoks suur kogemus, sest kuigi ma olen õppinud õpetajaks, siis hakkasin koolis õpetajana tööle alles kolm aastat tagasi," ütleb Sokk, kes näeb pedagoogina töötades ka omajagu imelikuna tuntduvaid asju. "Käin oma õpilastega vahel jõusaalis üldfüüsist tegemas. Näen seal vahel inimesi, kes tulevad ilusa ilmaga jõusaali, mobiil käes, jalutama. Ma ei saa neist hästi aru. Jalutada võiks väljas - teha oma tunnine ring. See on kõige odavam, lisaks saab nautida päikest ja loodust. Aga olla umbses jõusaalis, käes mobiil, mille võiks korra päevas tunniks ajaks käest ära panna - seda on kurb vaadata."

Soku tippmargiks jäi teivashüppes 5.33, millega ta hoiab täna Eesti kõigi aegade väliedetabelis seitsmendat kohta. "Sporditee lõpetamise otsus tuli mul päris kiiresti. See oli vist 1986. aastal. Tegelesin spordikoolis Erki ja teiste poiste treenimisega. Kui poiste trenn sai läbi ja nad siirdusid kooli, võtsin koti ja läksin kilehalli teivast hüppama. Ühtegi inimest kilehallis peale minu polnud. Tegin soojenduse ära ja võtsin teiba välja, kui üks hetk küsis miski minus - miks ma seda teen? Panin teiba tagasi ja läksin oma ühikasse. Võtsin treeningpäeviku, mida olin 17 aastat pidanud, ja kirjutasin: tänasest päevast lõpetan aktiivse sporditegemise - oli tore, aitäh! Kergendus tuli peale pärast seda otsust."

Koostöö Erki Noolega sai alguse siis, kui tulevane olümpiavõitja pidi minema keskkooli. Nool oli ise öelnud, et sooviks treenida Soku käe all, kuid tema TSIK-is jätkamine rippus tagasihoidlike tulemuste tõttu juukseharva otsas.

"Ma ütleksin, et Tiiu Jurkatamm tegi Erki Noolest olümpiavõitja. Tiiu, kes oli TSIK-is noorteprogrammi juht, tuli minu juurde ja ütles, et kaks 15-aastast poissi ehk Erki ja Meelis tahavad minu juurde tulla. Ma vastasin talle, et need on kaks kõige õnnetumat poissi, pealegi on mu grupp täis. Seepeale hakkas Tiiu nutma, et kui mina neid ei võta, siis saadetakse poisid koju (Nool oli selleks ajaks juba mitu aastat TSIK-is õppinud - toim.). Poleks tema seal nutnud ja mina tema pisarate pärast Erkit oma punti võtnud, poleks Erkist ilmselt olümpiavõitjat saanud," meenutab Sokk värvikat seika.

Soku ja Noole pikka aega kestnud koostöö lõppes paar aastat enne Sydney olümpiamänge, kus võrukas kuldmedali võitis. Olgugi et treeneri ja sportlase lahkuminek polnud kerge, elas Sokk Tallinnast ETV stuudiost Tiit Rääguga koos võistlust jälgides Noolele kõvasti kaasa.

"Tõkkejooks oli ära. Pakkusin, et kui tuleb aeg 14,50, siis on hästi - Erki jooksis 14,49. Ütlesin, et kui ta heidab nüüd ketast veel 41-42 meetrit, siis on (olümpiavõidu osas) asi lahendatud. Aga kui tuli kettaheide ja esialgu otsus, et ka kolmas katse ei lähe mõõtmisele, siis ma võtsin klapid peast ära ja ütlesin, et mulle aitab küll. Sõitsin autoga kodu poole - meeletu udu oli -, kui mulle helistas Jüri Tiitus Erki fännklubist. Ta ütles, et "me võitleme veel". Protest oli sisse antud. Sain vist kodus tund aega magada, kui tuli uus kõne, et Erki tulemus pandi ikkagi kirja ja võistlus jätkub," meenutab Sokk. Millise meeldiva üllatusega Soku jaoks kogu lugu lõppes, seda saab kuulata juba saatest.

Kahetunnises vestluses räägib Sokk veel palju huvitavat Noolest, ent peatub ka oma teivashüppekarjääril, Sergei Bubka alistamisel, teivashüppe õpetamisel, jooksupoe pidamisel, telekommentaatori tööl ja muul. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemaline taskuhäälingusaade "Staadionijutud" läheb seekord eetrisse erisaatega, kus äsja lõppenud Toruni sise-EM'i võtavad kokku kolm kiirjooksjast debütanti Karl Erik Nazarov, Keiso Pedriks ja Kreete Verlin.

Nagu Eesti meedias juba on kirjutatud, kujunes lõppenud suurvõistlus Eesti viimase kümnendi edukaimaks sise-EM'iks, sest kaheksa parema hulka jõudsid nii mitmevõistleja Risto Lillemets kui ka sprinterina Eesti spordiajalugu teinud Karl Erik Nazarov. Lisaks läksid seekordsed Euroopa meistrivõistlused meie kergejõustikulukku faktiga, et seitsmest sportlasest kuue jaoks oli tegu tiitlivõistluste debüüdiga. Ükski debütantidest ei jooksnud ka lati alt läbi, sõna otseses mõttes tõestas seda meie koondise pesamuna, kõrgushüppes isiklikku rekordit korranud Lilian Turban.

EM-ile vaatavad tagasi tõkkejooksus isikliku rekordi lähedaseid aegu näidanud 26-aastane Pedriks ja 24-aastane Verlin ning sprindis tänu suurepärasele kiirusele, emotsionaalsusele ja vuntsidele ka paljudele teiste riikide spordisõpradele meelde jäänud 21-aastane Nazarov.

Saates tuleb muuhulgas juttu järgnevatel teemadel:

*Kuidas meie debütandid reageerisid, kui esmakordselt koha tiitlivõistlustele lunastasid?

*Kui palju said Karl Erik, Keiso ja Kreete sõpradelt/toetajatelt sõnumeid pärast võistlust?

*Milliste sõnadega saatsid Liivi Eerik ja Andrei Nazarov oma sportlased EM-ile?

*Kas tiitlivõistlustel on ka oma Peeter Randaru?

*Mis üllatas konkurentide soojenduse puhul nii Karl Erikut, Keisot kui ka Kreetet?

*Mida ütles Keiso tõkkesprindis kulla võitnud britile?

*Kas Karl Eriku poolfinaalis joostud Eesti rekord 6,62 oli perfektne sooritus?

*Millised nägid välja trio viimased päevad enne EM-i?

*Kas tänapäeva reeglid, mis ei luba sprinteril ühtegi valestarti teha, tekitavad sportlastes kõva närvipinge?

*Karl Erik ja Keiso hindavad üksteise tõkkesprindi tehnikat ja ootavad huviga suviseid duelle.

*Kreete on saanud treeneritelt seoses tõkkejooksu tehnikaga väga erinevaid nõuandeid.

*Võistlusareeni eripärad. Kas tiitlivõistluste rada oli "kiirem" kui Lasnamäe kergejõustikuhallis?

*Milline roll oli EM-il Eesti koondise taustajõududel?

*Mida õppisid Karl Erik, Keiso ja Kreete EM-ilt ja mida ootavad nad eelolevalt suvelt?