Staadionijutud

Staadionijutud

By StaadionijutudSports
Download on the App Store

Staadionijutud episodes

  • "Staadionijutud" | Karl Lumi: tänapäeva inimene võib ka 40-aastasena väga kõrgele hüpata
    Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate "Staadionijutud" seekordne külaline on äsja 20. korda kõrgushüppes Eesti meistriks kroonitud Karl Lumi.
    35-aastane ettevõtjast spordifanatt kuulub kahtlemata Eesti kergejõustikupere huvitavamate persoonide hulka, kelle isa Vello Lumi absoluutne tippmark on tänaseni ei vähem ega rohkem kui ühe sentimeetri võrra pojast parem (vastavalt 2.23 ja 2.22). Karl Lumi on olnud läbi karjääri tuntud kui väga tihti ja stabiilselt võistlev sportlane, kes on alistanud kõrguse 2.10 tänaseks juba 18 (!) järjestikusel aastal. 
    "Tahaks saada kokku sellise arvu Eesti meistrivõistluste medaleid, mida mitte keegi kunagi üle lüüa ei suudaks," muigab Lumi. "Mulle lihtsalt väga meeldib kõrgushüpe. Vahet pole, kas ma olen valmis või mitte, võistlus on ikkagi täielik nauding. Selle nimel ma sporti teengi, et saaksin võistelda ja end proovile panna. Võistlus on ka hea trenni eest, sest suudan end seal paremini kokku võtta. Pealegi on jube mõnus, kui kohtunikud sinu eest latti tõstavad - ei pea ise seda tegema."
    Hiljuti koduõuele kõrgushüppesektori ehitada lasknud Lumi toob saates välja mitmeid huvitavaid nüansse, mis on aidanud tal spordis kaugemale ja kõrgemale jõuda. Muuhulgas käib ta alati - ka suvel - enne etteasteid solaariumis ja võtab mõne lonksu veini, et võistluseelset närvi vähendada.
    "Paljud ei tea seda, aga isegi võistlushobused käivad solaariumis. Ja ma ei tea, et nad tahaksid pruuniks saada. On teadlikult tõestatud, et väikeses koguses UVA või UVB-kiirgust toniseerib lihaseid ja teeb need soojaks. Miks muidu lõunamaalased nii head ja kiired on - päike mõjutab omal määral. Inimesed vaatavad ka, et ma olen pooletoobine, kui käin suvel Pärnus enne õhtust võistlust solaariumis, kuigi väljas on 30 kraadi. Kui päev läbi rannas päikese käes vedeleks, siis oleks efekt vastupidine - see teeks uimaseks," põhjendab Lumi.
    "Kui inimene on lapsepõlvest saati teinud sporti, hoiab elustiili heal tasemel ja toitub korralikult, võib ka 40-aastasena hüpata väga kõrgele. Hea näide on Saint-Kitts ja Nevise sprinter Kim Collins, kes tegi 40-aastasena 60 meetris elu kiiremad jooksud. Tänapäeva inimene ei vanane nii kiiresti, kuigi, jah, meil pole plahvatuslikel aladel väga palju näiteid nendest, kes oleksid väga kaua sporti teinud. Üritan seda müüti murda," lisab Lumi.
    Saates tuleb muuhulgas juttu sellest, miks Lumi juba 2005. aastal 20-aastase noorukina Helsingis kergejõustiku MM-iga seonduvalt Soome meediale intervjuusid käis andmas, millise loogika alusel usub ta olevat võimeline praegu kaks korda nädalas tõsiselt treenides veel enda ja isa rekordit murdma, kui palju muutis tema elu tütre sünd ning mis teeb kõrgushüppe sedavõrd nauditavaks spordialaks.
    Saate lõpus kuuleb eelmises osas esitatud küsimuse õiget vastust ning selgub seekordne võitja. Saadet juhib Karl Rinaldo.
    1 hr 53 min
  • "Staadionijutud" | Maicel Uibo: Eesti meedia võiks olla sportlaste suhtes grammi võrra positiivsem
    Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates "Staadionijutud" võtab seekord Manta Maja stuudios istet kümnevõistluse Eesti kõigi aegade edetabelis Erki Noole järel teisel kohal paiknev Maicel Uibo.
    2018. aasta Birminghami sise-MM-i pronks seitsmevõistluses ja 2019. aasta Doha MM-i hõbe kümnevõistluses pole üleliia palju pikki intervjuusid elu jooksul andnud, mistõttu saab saate esimeses osas just meediaga suhtlemise teemale keskendutud.
    "Oma inimesed on oma inimesed. Seal saad olla sina ise. Aga kui on võõras rahvas, siis eks ikka valin rohkem sõnu. Päris kõike, mis pähe tuleb, avalikkuses välja ei ütle. Mina arvates võiks Eestis grammi positiivsema nurga alt olla uudised tehtud. Ebaõnnestumisi tuleb spordis ikka ette, ka teiste riikide sportlastel. Võib-olla kümnevõistlusest on isegi kõige parem näiteid tuua. Vanasti sai tiitlivõistlusel peale 36 kümnevõistlejat, kellest lõpuni jõudis 19-21, vahepeal isegi ainult 16-17 sportlast. Seal on neid äralangemisi, vigastusi ja nullide saamisi nii palju, et kogu aeg suure tõenäosusega midagi juhtub. Ja kui antud võistlusel juhtub midagi muuhulgas ka Eesti poistega, siis nii lihtsalt on. Seejärel küsitaksegi tihti, et mis see ebaõnnestumise põhjus siis oli? No aga ei tea ju, sest kui teaks, siis ei teeks vigu," ütleb 28-aastane Uibo, kellel on siiski meeles ka üks konkreetne näide, kus Eesti meedia asus teda kaitsma.
    Saates tuleb teemaks ka 188-sentimeetrise Uibo lapsepõlv Põlva linnas. Nagu selgub, olid kümnevõistleja tunnistusel kuni kuuenda klassini vaid "viied". "Kooliga polnud kunagi probleeme, jah. Polnud raske ja polnud ka hinded halvad. Ma arvan, et kui oleks väga üritanud, oleks puhtad "viied" püsinud kauemgi, aga nii palju ma sellest ei hoolinud. "Kolmesid" polnud tunnistusel vist gümnaasiumi lõpuni," meenutab Uibo, kellele meeldisid kõige rohkem inglise keel ja matemaatika.
    Suurte ja silmapaistvate tulemuste kõrval on Uibo sportlaskarjääri mahtunud ka mitmeid tõsisemaid vigastusi, mis pole lasknud pikemat aega treenida. Uibo toob välja abikaasa, olümpiavõitja Shaunae Miller-Uibo perekonna toe. "2016-2017 oli kõige raskem periood minu jaoks. 2018. aasta sise-MM-il sai see mõõn läbi lõpuks, aga seejärel tekkis kohe kannavigastus, millega käisin sama aasta lõpus operatsioonil. Ega selline aeg lihtne polnud. Siiani on olnud aga alati motivatsioon varasemast paremana tagasi tulla. Abikaasa ja pere on kõvasti abiks olnud nendel aegadel, mil ka (rahaline) toetus oli nullilähedane. Shaunae pere võttis mind 2017. aastal oma tiiva alla Bahamal. Elasin ja tegin seal trenni ju mitte millegi eest. Suur tänu neile, sest ilma nende toeta poleks see kõik võimalik olnud," sõnab Uibo.
    Saates meenutab Uibo oma esimest treenerit, hiljuti meie seast lahkunud Sulver Arundit, samuti annab ta põhjaliku ülevaate oma üksikalade hetkeseisust ja treeningute ülesehitusest ning räägib erinevates riikides treenimisest ja elamisest.
    Saate lõpus saab taas vastuse eelmise korra küsimus ja loositakse välja "Staadionijuttude" erilahendusega spordisärk ja Uibo pühendusega kaart. Saadet juhib Karl Rinaldo.
    2 hr 3 min
  • "Staadionijutud" | Keiso Pedriks: olin spordile käega löömas, aga lähedased innustasid jätkama
    Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate "Staadionijutud" 24. osas võtab Manta Maja stuudios koha sisse Keiso Pedriks (26), äsja 60 meetri tõkkejooksus Eesti rekordit korranud pärnakas.
    Suvepealinnas Eva Kuningase õpetussõnade järgi spordimeheks sirgunud ning täisikka jõudmisest saati Tallinnas Andrei Nazarovi käe all treeniv Pedriks on näinud sportlaskarjääris nii kõrgeid tõuse kui ka sügavaid mõõnu. Enne eelmisel talvel nii sees kui ka väljas tõkkesprindis isikliku rekordi parandamist oli Pedriksil jäänud seljataha kolm pikka vigastuste ja ebaõnnetumistega seotud hooaega.
    "Kõik algas Achilleuse kõõluse rebestamisest. Mingist hetkest hakkas see kõik ka peas mängima rolli. Kõõluse purunemisel tekkinud "plaks" oli veel meeles ja tekkis ka hetk, kus ma ei tahtnud üldse enam tõkkeid joosta. Jätsin võistlusi pooleli ja ajad polnud ka sellised, nagu tahtnuks. Olin juba vaikselt spordile käega löömas, aga vanemad ja sõbrad-tuttavad innustasid ikkagi jätkama. Ju nad nägid, et minus on veel midagi sees," meenutab Pedriks möödunut tänutundega.
    60 meetri tõkkejooksus on Pedriks viinud tänaseks isikliku tippmargi, nagu juba öeldud, Eesti rekordit kordava 7,76 sekundini. Väljas on ta oma mulluse tippmargi 13,83-ga Eesti kõigi aegade edetabelis teisel kohal, tagapool vaid Tarmo Jallaist (13,62).
    "Kui on valida, kas jooksen 2,4-meetrise vastutuulega või 2,4-meetrise taganttuulega, siis pigem jookseksin vastuulega," avaldab Pedriks huvitava nüansi. "Tugev taganttuul võib tähendada seda, et hakkan liiga tõkke alla jooksma ja võin seejärel ka tõkkesse sisse joosta."
    Talvise Toruni sise-EM'i norm on Pedriksil alistatud, ent kas ta julgeb ka Tokyo olümpiast unistada? Olümpianorm on kõrgest klassist 13,30, millega võiks tiitlivõistlustel ka kõrgesse mängu sekkuda. "Eks ma ikka olen mõelnud olümpia peale, aga norm tundub praegu natuke utoopiline. Õnneks on võimalus ka edetabelipunktidega olümpiale pääseda, aga selleks tuleb samuti hakata praegusest kiiremini jooksma."
    Pedriks räägib saates muuhulgas oma lähedasest suhtest ema ja isaga, põnevatest duellidest hea sõbra Karl Erik Nazaroviga, treeneritest-abilistest Andrei Nazarovist ja Ksenija Baltast, ent ka naljamehe-staatusest, kooli ajal tegemata jäänud asjadest ja kogutud õppetundidest.
    Saate lõpus selgub järjekordse küsimusmängu võitja ja esitatakse uus küsimus. Saadet juhib Karl Rinaldo.
    1 hr 19 min
  • "Staadionijutud", 23. osa | Karl Robert Saluri: ema abita poleks ma olümpiale jõudnud
    Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates "Staadionijutud" on seekord külaliseks Ameerika Ühendriikides treeniv kümnevõistleja, Eesti kõigi aegade 12. tulemuse autor, Londoni MM-i 13. mees ja olümpialane Karl Robert Saluri.
    "Seda võin ma ausalt öelda, et emata poleks ma olümpiale jõudnud. Tema oli see, kes mind Kose spordikooli viis. Tema sai aru, et see poiss tahab sporti teha. See oli number üks. Kogu see tee, mis me koos oleme läbinud... Ema on nii emotsionaalselt kui ka materiaalselt mind väga palju aidanud," räägib Saluri, kelle ema Iris on kasvatanud üksinda üles neli last ja pidanud poja sportlaskarjääri ajal populaarset blogi "Kuimetsa kuld".
    "Meie perekond on hoidnud alati tugevalt kokku," jätkab Saluri. "Kui vanemal vennal tekkis natukene parem rahaline seis, siis ta hakkas mind toetama. Mäletan, et ta andis mulle 500 eurot, et ma saaksin laagrisse minna. Teadsin, et tal pole nii palju raha, et visata 500 eurot siia ja sinna, aga ta tegi seda, sest teadis, et see on seda väärt."
    Eelmisel kevadel planeeris Saluri karjääri lõpetada ja sügisest teisel pool ookeani treeneritööle keskenduda, ent koroonaviirusega seotud eriolukorra tõttu ei õnnestunud Kuimetsast pärit spordimehel tööviisat saada. Nii tekkis tal hoopis võimalus tõsiselt sporditegemist jätkata.
    "Janek Õiglase Ameerikasse tulekul oli ka oluline roll (minu jätkamises). Oleme Janekuga koos võistelnud ja see oli lahe. Ma tahtsin temaga treenimise võimalust kogeda. Tahan sel viisil aidata kaasa Eesti spordile, et olla talle treeningutel toeks ja teda õpetada nii palju, kui oskan. Ma loodan, et Eesti kümnevõistluse niigi kõva tase muutub sedasi veelgi kõvemaks," ütleb 27-aastane Saluri, kes hindab treeningkaaslastest eriti kõrgelt Karel Tilga talenti. "Olen näinud Tilgat USA-s trennis. Tema tegemisi on väga huvitav jälgida. Ma ütleksin, et ta näeb välja justkui Kalevipoeg, sest ta on nagu koljat. Ta lihtsalt läheb ja teeb kõike, mis tahab. Võimed on nii head!"
    Lisaks Salurile, Õiglasele ja Tilgale treenib täna Georgia osariigis Petros Kyprianou käe all veel Johannes Erm. Lisaks käib vahel Athensis harjutamas ka meie hetke parim mitmevõistleja, Georgia ülikooli vilistlane Maicel Uibo. Saluri sõnul harjutavad kõik Eesti kümnevõistlejad USA-s sarnase treeningkava järgi.
    "Meil võib olla sama plaan, aga see ei tähenda, et me teeme kõike sama palju. Võib juhtuda, et näiteks Johannes (Erm) teeb kolm hüpet ja talle sellest piisab, aga minul on vaja teha antud trennis seitset hüpet. Sealt tuleb vahe. Aga lõigutrennides ei loe vahel see, mis aeg meile treeningplaani on kirjutatud. Seal läheb üksteisele ärapanemiseks," muigab Saluri, kelle sõnul on 400 meetri jooks Kyprianou treeningmudeli üks olulisemaid alasid.
    Saluri lähedaseim sõber on tänaseni Uibo, kellega tekkis hea läbisaamine kümmekond aastat tagasi Audentese spordigümnaasiumis õppides ja treenides. Esimene mälestus Uibost pärineb Saluril aga varasemastki ajast, mil kumbki polnud veel kümnevõistlejana suurt edu saavutanud.
    "Olin vaatamas üht kõrgushüppevõistlust, kus võistles Gerret Kivirand, keda ma tundsin. Tema oli pärit Kanepist ehk sarnaselt Maicelile Põlvamaalt.
    Mäletan, et Maicel tegi vist Gerretile napilt ära. Tal olid toona pikad juuksed ja ta tundus tõeline metsamees. See on esimene mälestus Maicelist. Suhtlus ja sõprus algas aga Audentesest. Tegime kooli ajal kõike koos. Isegi suvel tegime kõike koos, mitte ei läinud oma kodukanti," meenutab Eesti kõigi aegade kiiremate meeste hulka kuuluv Saluri.
    Põhjalikus usutluses räägib Saluri siiralt muuhulgas oma ema olulisest rollist nii tema kasvamise kui ka sporditegemise teel, elu raskeimast aastast, sprinditehnika õppimisest ja muutmisest, pisara silma toonud rekordist, raskustest kõrgushüppes, seljaprobleemile lahenduse otsimisest, ideest Eesti kümnevõistluse osas ja 2021. aasta plaanidest. Saadet juhib Karl Rinaldo.
    1 hr 37 min
  • "Staadionijutud", 22. osa | Kergejõustikuaasta suur kokkuvõte Noole, Väädi ja Teigamäega
    "Staadionijutud" | Kergejõustikuaasta suur kokkuvõte Noole, Väädi ja Teigamäega
    Kergejõustikuteemaline taskuhäälingusaade "Staadionijutud" läheb aasta eelviimasel päeval eetrisse oma 22. osaga, mis keskendub viimase 12 kuu põhitegijatele Eesti ja maailma kergejõustikus, ent võtab luubi alla ka ala suuremad valupunktid nii siin- kui ka sealpool riigipiire.
    Saates lööb tavapärase kahe asemel kaasa neli inimest, sest saatejuht Karl Rinaldo kõrval saavad sõna olümpiavõitjast treener ja omanimelise kergejõustikukooli vedaja Erki Nool, endine odaviskaja ja nüüdne treener Heiko Väät ning Eesti kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi.
    Saates tuleb muuhulgas jutuks:
    *Millisel kergejõustikualal näitas Nool tänavu oluliselt paremat minekut kui mullu?
    *Kas maailma kergejõustikule tekkis tänavu sarnase suurusjärgu täht, nagu oli seda Usain Bolt?
    *Millest ja kellest sõltub mitmevõistluse populaarsus maailmas?
    *Kes on täna tuntuim Eesti kergejõustiklane maailmas?
    *Miks katsetab rahvusvaheline kergejõustikuliit Teemantliigas täiesti arulagedat võistlussüsteemi?
    *Mida tuleks maailma kergejõustikus muuta, et ala nii sportlastele kui ka pealtvaatajatele paremaks muutuks?
    *Kas Eesti kergejõustiku uued tipud tekivad tänu laiapõhjalisele süsteemile või üksikutele fanattidele?
    *Kas Eesti kergejõustikuliidu prioriteet on tippsport või harrastussport?
    *Millised lahendused aitaksid suuremal protsendil edukatest noorsportlastest jätkata tippu pürgimist ka pärast keskkooli lõpetamist?
    *Audentese spordigümnaasiumis vahetati selle õppeaasta eel treenereid ja muudeti suunda. Miks palgati kolm mitmevõistluse treenerit ja kas selline mudel on põhjendatud?
    *Kes on täna Eesti spordisüsteemis selgelt paremas seisus - kas noored kehalise kasvatuse õpetajad või treenerid?
    *2020. aasta säravamad tulemused Eesti kergejõustikus, alustades Kati Ojaloost, Tiidrek Nurmest ja Rasmus Mägist ning lõpetades noorte rekorditüdrukutega.
    *Eesti kümnevõistluse uskumatult kõva hetketase. Kaheksa 8000 punkti meest on juba olemas, üheksaski koputab uksele.
    *Millised Eesti kümnevõistlejad on võimelised alistama OM-normi 8350 punkti ja kes pretendeerib Tokyos medalile?
    *Kas Hans-Christian Hausenbergist võib saada veel edukas kümnevõistleja?
    *Rõõmustavad uudises seoses Magnus Kirdi ettevalmistusega olümpiaks.
    1 hr 50 min
  • "Staadionijutud", 21. osa | Roman Fosti: Eesti koondis sekkuks EM-il Kivistikuga medalikonkurentsi
    Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate "Staadionijutud" 21. osas on külaliseks endine keskmaajooksja ja praegune maratoonar, pärnakas Roman Fosti.
    Mullu Valencia maratonil joostud aeg 2:12.49 annab Fostile Eesti kõigi aegade edetabelis Pavel Loskutovi (2:08.53) ja Tiidrek Nurme (2:10.02) järel kõrge kolmanda koha. Tänavuse Valencia maratoni lõpetas Fosti aga mullusest viis sekundit kehvema ajaga, mis tähendab ühtlasi seda, et viimane võimalus Tokyo olümpianorm 2:11.30 alistada tekib tal kevadel.
    "Eks ma olen seda jooksu saanud nüüd üle nädala analüüsida. Miks see norm täitmata jäi? Ilmselt ikkagi peamiselt koroonaviiruse tõttu. Pääsesin liiga hilja Keeniast tulema. Sain hea tunde küll lühikeste võistlustega kätte, aga kuna keskendusin sügisel esialgu poolmaratoni MM-iks, siis ei saanud pikemaid distantse ehk üle 35-kilomeetriseid jookse treeningutesse panna. Tundub, et sellest jäi vajaka. Teine asi oli see, et Valencia maratonist kujunes minu jaoks omamoodi fartlek - tempo oli kiire, aeglane, kiire, aeglane. Pärast 20 kilomeetrit kuhjus laktaat. Jooksmises pole teatavasti laktaati ka nii kerge alla saada nagu näiteks suusatamises laskumistel või rattaspordis kellegi tuules sõites. Eks ma praegu nuputan, kuidas uut perioodi üles ehitada, et anaeroobset läve veelgi paremaks saada ja tempo kõikumine ei mõjutaks tulemust. Motivatsioon on kõrge," ütleb 37-aastane Fosti.
    Fosti suurimaks koduseks konkurendiks, aga ühtlasi toredaks võistluskamraadiks on saanud aastate jooksul Tiidrek Nurme, kellega seekordne saatekülaline on pidanud nii staadionil kui ka maratonirajal maha lugematu arvu põnevaid võistlusi.
    "Tiidrek on jooksjana väga võiduhimuline. Tema on kindlasti veel võiduhimulisem kui mina, sest kui ta kaotab, siis ta väljendab seda, kui paha ta enda peale on. Aga see on edasiviiv jõud. Olen temalt seda õppinud. Samuti olen õppinud Tiidrekult, kui professionaalne ja detailidesse süvenev peab üks sportlane olema. Tiidrek on musternäide profisportlasest," kiidab Fosti.
    Olgugi et kahel viimasel EM-il on maratonijooksus pronksmedal võidetud 2 tunni ja 12 minutiga, mis märgib ühtlasi Fosti rekordit - tõsi, tiitlivõistlustel reeglina superaegu ei joosta -, ütleb "Romka", et individuaalset suurvõistluste medalit pole ta eesmärgiks veel võtnud.
    "Konkurents on nii tugevaks läinud, et ega ma pole julgenud medali peale mõelda. Küll aga olen mõelnud sellele, et kui Kaur Kivistik söandaks takistusjooksu asemel maratonile keskenduda, siis meil oleks Eesti koondisega võimalik EM-il medal võita. Oleksime kolmekesi täiesti medalikonkurentsis, kui suudaksime kõik joosta aja alla 2:20.00," usub Fosti.
    Saates keskendume pikemalt Fosti treeningutele ja Keenia jooksukultuurile, aga räägime muuhulgas ka tema sportlaskarjääri raskematest ja kergematest hetkedest ning poeg Ramonist.
    Saate lõpus esitame kuulajatele uue küsimuse ning avalikustame ühtlasi eelmise küsimuse õige vastuse ja loosime välja auhinnavõitja. Saadet juhib Manta Maja stuudios Karl Rinaldo.
    1 hr 29 min
  • "Staadionijutud", 20. osa | Grit Šadeiko: 6280 pole punktisumma, mis peaks minu nime taga olema
    Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates "Staadionijutud" on seekord saatekülalise rollis Eesti läbi aegade parim seitsmevõistleja, mitmekordne noorte tiitlivõistluste medalist ja nii olümpiamängudel, maailmameistrivõistlustel kui ka Euroopa meistrivõistlustel korduvalt osalenud Grit Šadeiko.
    Türilt pikkade sporditraditsioonidega perest pärit Šadeiko käis suvel põlvelõikusel, ent on tänaseks juba mõnda aega taas tõsiselt treenida saanud ja loodab 2021. aastal, kui olukord Eestis ja maailmas lubab, teha mitmevõistlust üle pikkade aastate nii sise- kui ka välishooajal.
    "Üks asi, miks ma pole oma sportlaskarjääri lõpetanud, on see, et 6280 (Šadeiko nimele kuuluv 7-võistluse Eesti rekord - toim.) pole punktisumma, mis peaks olema minu nime taga. Tunnen, et ma pole suutnud oma võistlust veel kokku panna. Mis mulle motivatsiooni annab, on viimaste aastate tulemused üksikaladel, mida ma olen väga kaua lihvinud. Just mu nõrgemate alade rekordid on paranenud. Samamoodi pole mu tugevamad alad ära kadunud. Parandasin näiteks alles 2019. aastal oma tõkkesprindi rekordit," ütleb 31-aastane Šadeiko, kes tunnistab, et on kaalunud ka tõkkejooksule spetsialiseerumist.
    Šadeikost voolis Järvamaal kergejõustiklase legendaarne Leonhard Soom, sisuliselt kogu oma täiskasvanuelu on ta aga treeninud Tartus Anne ja Taivo Mägi käe all. Erandiks kujunes viie aasta tagune talv, kui Šadeiko liitus Ameerika Ühendriikides Harry Marra treeninggrupiga, et harjutada igapäevaselt tolle hetke maailma tippude, karjääri viimaseks hooajaks valmistunud kanadalannast seitsmevõistleja Brianne Theisen-Eatoni ja endise kümnevõistluse maailmarekordimehe, ameeriklase Ashton Eatoniga.
    "See oli väga põnev kogemus - näha tolle hetke absoluutseid maailma tippe treenimas ja teha seda nendega koos. Kui öeldakse, et Ashton Eaton on täielik imeinimene, siis ma ei saa siiani väita vastupidist. See, kuidas tema uusi harjutusi ja asju nipsust suutis aru saada ja teha... Sel hetkel sain ma aru, miks Brianne soovis enda kõrvale kedagi veel treenima, sest see Ashtoni meeletu talent ajas teda marru juba," naerab Šadeiko.
    Grit Šadeiko räägib saates muuhulgas oma sportlikest õdedest Gretest (27) ja Jadest (20), noorpõlvest, karjääri raskeimaks perioodiks kujunenud 2019. aastast, kriitilistest kaasmaalastest, imelisest kuulitõukekatsest, enim rõõmu pakkunud võistlustest ning treeningute ülesehitusest.
    Saatesarja 20. osa lõpus avaldame eelmise küsimusmängu õige vastuse, loosime välja võitja ja esitame uue küsimuse, millele saab vastata aadressil [email protected]. Saadet juhib Karl Rinaldo.
    1 hr 20 min
  • "Staadionijutud", 19. osa | Jaanus Uudmäe: raskel hetkel on treeneri ja perekonna tugi ülivajalik
    Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate "Staadionijutud" 19. osas vaatab Manta Maja stuudios oma sportlaskarjäärile tagasi olümpiavõitjast isa Jaak Uudmäe kõrval teise eestlasena 17 meetrit kolmikut hüpanud Jaanus Uudmäe.
    "Jäin oma karjääriga igal juhul rahule, kuigi, jah, kindlasti saanuks ka paremini minna. Alati on need jutud, et mingid napilt üleastutud katsed olid väga head, aga see on spordi osa. Ma arvan, et kokkuvõttes tuli mul suhteliselt hästi välja ja oma tulemuse tegin ma ära," ütleb viimati poolteist aastat tagasi Eesti meistrivõistlustel kolmikut hüpanud ja ka kuldmedali võitnud Uudmäe.
    Eesti meistriks on kolmikhüppes tulnud suisa neli Uudmäe pere liiget: lisaks Jaagule ja Jaanusele ka noorim tütar Merilyn Uudmäe (29) ja noorim poeg Jaak Joonas Uudmäe (26), kes tegelevad spordiga tõsiselt tänaseni. Kuivõrd sarnane või erinev on olnud aga Jaagu ja Maie Uudmäe laste tehnika? "Me oleme kõik natuke omamoodi tehnikaga. Võib-olla siis, kui paneks meist kolmest kokku ühe sportlase, saaks väga hea hüppaja. Või kui paneks meie halvad osad kokku, siis saaks väga halva hüppaja," naerab Jaanus Uudmäe.
    Uudmäede suur pere hoiab tänaseni tugevalt kokku ning seetõttu pole harvad juhud, kus mõne sündmuse tähistamiseks tulevad nende Otepää koju, kus Jaanus üles kasvas, kokku kõik Jaagu ja Maie lapsed ja lapselapsed.
    "Sportlasena tuleb paratamatult ette hetki, kus sa lööd kõhklema või on raske. Teed, mis tahad, aga trennis asjad ei õnnestu. Sellistel momentidel on treeneri ja perekonna tugi ülivajalik. Samuti on see oluline võistlustel, kus sa oled võistlusareenil tähtsal hetkel üksinda teistega konkureerimas. Kui sellisel hetkel on silmside publikus kellegagi, kes sind toetab, tekitab see hea ja mõnusa tunde, et sa pole üksinda. Abikaasa tunnustuseks pean ma ütlema, et tema toetas mind 100 protsenti. Ta oli mu suurim fänn. Selliseid jutuajamisi meil ette ei tulnud, et ma peaksin rohkem kodus olema. Lõpuks, mil arengut enam näha ei olnud ja vanus tuli peale, tekkis endal halb tunne, et nii palju kodust eemal olen. See oli märk, et on aeg lõpetada ja perele rohkem aega pühendada," sõnab Uudmäe.
    Detsembris 40. sünnipäeva tähistav kolme lapse isa sai karjääri jooksul omal nahal tunda, kuivõrd oluline on sportlase jaoks tervis. "Taastumine on spordis väga tähtis. Vaadates, kui palju oli mul vigastusi, oli taastumine ilmselt miski, mida oleksin pidanud veel paremini tegema. Treenida oskab ju tegelikult igaüks. Harjutused pole mingi saladus - neid on ju näha ja nendest kirjutatakse. Aga et teha harjutusi parajal määral, mitte sedasi, et need su ära lõhuks - see on kunst," teab Uudmäe.
    Saates tuleb juttu veel Jaanuse maailmakuulsatest treeningkaaslastest, tema karjääri kahest tähtsamast võistlusest, tehnilistest nüanssidest, kergejõustikuhallide ülerahvastatusest, võistlusrajale naasmise võimalikkusest ja paljust muust. Saate lõpus avaldame eelmise küsimusmängu õige vastuse, loosime välja võitja ja esitame uue küsimuse, millele saab vastata aadressil [email protected]. Saadet juhib Karl Rinaldo.
    1 hr 22 min
  • "Staadionijutud", 18 osa | Aivar Karotamm: maksin Eestis võistluste korraldamiseks kolm miljonit
    Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates „Staadionijutud“ on seekord külalise rollis Eesti staažikaim mänedžer Aivar Karotamm.
    Tatjana Lebedeva, Juri Sedõhh, Jüri Tamm, Bohdan Bondarenko, Virgilijus Alekna, Aleksander Tammert, Erki Nool, Andrus Värnik, Magnus Kirt, Rasmus Mägi - need on vaid mõned nimed Karotamme tiitlivõistlustel medaleid võitnud sportlaste nimekirjast.
    „Ma ei tea, kui suur on minu roll nende sportlaste karjääris olnud. Mänedžer on üks osa taustajõududest. Mina olen teinud treenerite ja sportlastega koostööd. Me teeme koos hooaegade eel plaanid ja otsime võistlused, arvestades seda, mida sportlastel vaja on,“ ütleb Karotamm, kes tegeles ise nooruses kümnevõistluse ja odaviskega.
    63-aastase Karotamme sõnul leiab maailmast täna paarkümmend igapäevaselt kergejõustiku mänedžerina töötavat inimest. „Üldiselt aetakse mänedžeride seas asju viisakalt, aga eks ka meil toimub võitlusi nagu igal teisel ärialal. Näiteks ülerääkimised. Ühe kuulusa Hollandi mänedžeri, ka Haile Gebrselassiega koostööd teinud Jos Hermensi hüüdnimi on „Snake“ (tõlge: uss). Tema on käinud teiste mänedžeride sportlastega rääkimas jutuga, et tal on pakkuda paremad tingimused. Aga see pole eetiline ja viisakas,“ räägib Karotamm.
    Karotamm aitas Eestis korraldada aastate jooksul palju erinevaid kõrgetasemelisi kommertsvõistlusi. Tihe toetajate otsimine tegi selle töö tema hinnangul mänedžeriametist keerulisemakski.
    „Ma ei ole ühtegi penni nende võistluste korraldamise eest saanud. Maksin peale kokku umbes kolm miljonit krooni, et Eestis õhtumiitinguid korraldada. Ja oma sportlastele ütlesin alati, et tulge võistlema ja aidake. Nad said vahel ainult boonust, muud midagi. Me ei leidnud kunagi nii palju sponsoreid, et suurt võistlust teha. Kui kutsusime võistlema Stefan Holmi, siis pidime ju ka konkurendid talle tooma. Samamoodi pidi Marko Aleksejevil konkurente olema, et ta ei peaks üksi hüppama enne Holmi ja teisi. Võistlust pidi tervikuna vaatama,“ selgitab Karotamm.
    Viimastel aastatel pole Eestis enam kõrgel tasemel kommertsvõistlusi toimunud. Kas head ajad võiksid selles osas veel tagasi tulla? „Ma ei oska öelda. Oleme Mati Lilliallikuga arutanud, et Jumping Galat võiks uuesti korraldada. Idee oli isegi Saku suurhallis seda kunagi teha, aga juba üksnes vastava põranda maha panemine oleks maksnud miljon krooni. Oleme arutanud seda võistluste teemat, sest igas riigis peaks olema aastas vähemalt üks mõnus rahvusvaheline sise- ja välivõistlus. See oleks alale puhas reklaam,“ arvab Karotamm.
    Saates tuleb muuhulgas juttu ka Karotamme tuntumatest hoolealustest, teiste seas Magnus Kirdist ja Rasmus Mägist, mänedžeritöö ülesannetest, suhtlusest võistluste korraldajatega, stardirahadest, maailma kergejõustiku hetkeseisust, närvidest ja armastusest spordi vastu.
    Saate lõpus selgub eelmise küsimusmängu võitja ja paneme uue küsimusega auhinnaks välja taas „Staadionijuttude“ erilahendusega spordisärgi. Saadet juhib Karl Rinaldo.
    1 hr 14 min
  • "Staadionijutud", 17. osa | Legendaarne Tõnu Lepik EM-tiitlist, "sajandi hüppest" ja Eesti tippudest
    Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates "Staadionijutud" on sedapuhku külas kaugushüppelegend Tõnu Lepik, kes võitis tiitlivõistlustel kolm medalit ja tuli ajaloolisel Mehhiko olümpia finaalvõistlusel viiendaks.
    Üheks saate põhiteemaks kujunebki just too 1968. aasta olümpia, kus ameeriklane, Lepiku eakaaslane Bob Beamon parandas maailmarekordit uskumatuna näiva 55 sentimeetri võrra. Küsime Lepikult, mis tegi "sajandi hüppe" autorist erilise mehe ja kas tema õhulend ikka kindlasti sedavõrd pikk oli.
    "Juba visuaalselt oli näha, et see hüpe oli väga pikk. Kui käisime sama aasta talvel USA-s võistlemas, astus ta napilt sama pika hüppe üle. Beamon oli looduslaps. Kui võrrelda mind ja teda, siis ta oli minust pea kakskümmend kilo kergem. Tema reielihas oli sama suur nagu minu säärelihas. Aga ta oli äärmiselt kerge ja plahvatuslik," meenutab 74-aastane Lepik.
    Lepiku enda Mehhikos hüpatud 8.09 püsis Eesti rekordina kauem kui Beamoni maailmarekord, ent lõpuks sai seegi Erki Noole poolt ühe sentimeetriga löödud. Lepiku siserekord 8.05, mis tõi talle 1970. aasta esimestel Euroopa sisemeistrivõistlustel kulla, on aga tänaseni vanim Eesti siserekord.
    "Kaugushüpe tundub kõige lihtsam ala kergejõustikus ja osalejaid on sel alal tõesti tihti kordades rohkem kui pikamaajooksus. Tegelikult on see aga väga peen ja tunnetuslik ala. Hoojooks, rütm, viimased sammud, õhulend - kõik peab paigas olema. Minu 100 meetri jooksu rekord oli käsiajaga 11,2, aga viimased neli sammu olid mul sama kiired nagu 10,4 meestel. Just minu viimased sammud - neid loeti maailma parimaks. Ma pole siiani näinud kedagi, kes nii hästi suudaks hüppest välja lennata. Kehaasend, väljalend, võimas pöiatöö ja rütmitunnetus - need olid minu trumbid," ütleb Lepik.
    Äsja armastatud spordiarsti Muza Lepikuga 51. pulma-aastapäeva tähistanud Tõnu Lepik räägib saates muuhulgas, millise nüansi lihvimisega ta nägi tippsportlasena enim vaeva, kuidas õnnestus elu pikimad hüpped teha just tiitlivõistlustel, miks Nõukogude Liidu treenerid teda alati hea meelega koondisse võtsid ning mida arvab ta maailma ja Eesti parematest hüppajatest. Seejuures ütleb Lepik välja nime, kes peaks tema hinnangul juba eeloleval talvel olema võimeline Eesti siserekordi 8.05 ületama.
    Saate lõpus esitame kuulajatele taas küsimuse, mille vastuseid ootame aadressile [email protected]. Saadet juhib Karl Rinaldo.
    1 hr 15 min

About Staadionijutud

From the publisher's feed

Esimene eestikeelne kergejõustiku taskuhäälingusaade keskendub põhjalikult meie meelisalale, võttes spordiala võlud ja valud lahti koos sportlaste, treenerite ja muude asjaosalistega.