Tähenduse teejuhid

Saatekülalised Ahto Lobjakas ja Siiri Sisask. Saatejuht Hardo Pajula. Saade Uku Masingust.

“Mis mind tema [Uku Masingu, H.P.] juures eriti köitis või paelus?” küsib Siiri Sisask endalt Postimehele antud intervjuus [1]. “Just seesama “kuristi kohal” mentaliteet,” saame kohe teada ka vastuse. Kuristist kujunes meie kolmekõne keskne kujund. “Kurist on seesama metafüüsiline Abgrund, millest räägib Heidegger,” haakus teemaga Ahto (18. minut). “See kurist on aga ka kogu lääne tsivilisatsioon. Masing räägib siin inimestest, kes tahaks kuristiku üle mõõta, panna paika koordinaadid, uurida, kas me saame paadiga teisele kaldale jne. See kurist, see lahutav osa, on võõras ja Masing tahab sellest üle, välja ja minema saada. Ta on võib-olla ainus eesti keelt kõnelev inimene, kes on vaadanud õhtumaisele tsivilisatsioonile ja metafüüsikale otse silma, uurinud seda, mis paneb lääne tiksuma. See on nagu tühjusesse vaatamine… Minu jaoks seisneb Masingu väärtus selles, et ta näeb seda kuristikku. Talle ei meeldi see. Siin on ta samal kaldal Heideggeriga, kes tahtis sealt ära hüpata, kes arvas, et need 2500 aastat Anaximandrosest kuni tänaseni on läbi tiksunud ja midagi head sellest enam ei tule.” Kuivõrd Ahto oli veidi varem (15. minut) teinud juttu Masingu luule šamanistlikust biidist, siis uurisin ma Siiri käest (21. minut), mida tema sellest mõttest arvab. “Oleneb muidugi sellest, mida me šamanismi all mõistame. Kuivõrd ta oli uurinud sumeri ajalugu ja keelt, indiaani ning polüneesia keeli, siis oli ta ennast ajaloo põhjamaastikku väga tugevalt sisse kujustanud,” vastas Siiri, “ja saanud sealt kätte selle, mis oli oma sünnihetkel õrn, hell ja hõrk. Ta oli sellega kokku puutunud, mida ta taga igatses. Ta ihkas seda, mis jäi teisele poole kuristit. Kohati laulab ta sellele lausa itkulaulu. See võib olla küll mingi šamanismi vorm. Vanad kultuurid elasid loodusega väga ehedalt koos, teisiti need asjad ei käinudki. Selles mõttes kandis ta muidugi seda mõttemeelt. Ma olen seda tundnud ka muusikas, see loits või mana on seal väga tugevalt sees.” Šamanistliku ja moodsa lääne elutunnetuse kõrvutus viis mu mõtted sõnadele, mida ma kuulsin “Tähenduse teejuhtide” 87. saates [2], kus mu vestluskaaslasteks olid Jaan Kivistik ja Piret Kuusk ning jutt käis nüüdisaegse filosoofia rajajast Réne Descartes’ist. “Uue teaduse alguses seisab Descartes oma maksiimiga “Cogito ergo sum”. Vahetu, antu on ainult mõistus ja ei mitte midagi muud, kõik muu on selle lähteolukorra suhtes teisejärguline. Niimoodi osutub uusaegne teadus Descartes’i nõelaotsast paisuvaks mulliks või mõtteloominguks,” selgitas Jaan (36. minut). Lääne filosoofia kartesiaanliku revolutsiooni kolmandaks elemendiks oli skeptitsismi ja matemaatika kõrval tõsikindlus teadvusel “mina” olemasolus. Pärast Descartes’i saab teadlikust “minast” meie kõikide teadmiste nurgakivi. Masingu arvates on see aga võrdlemisi kipakas. “Sellest lausest [Cogito ergo sum, H.P.] ei saa järgneda “mina” eksistentsi kohta rohkem kui, et see, kes mõtleb endast kui “minast”, sellel on see “mina”, see on see “mina”. Ei järgne eluilmaski, et “mina” füüsilispsüühhiline kandja, ta substraat eksisteeriks,” kirjutab Masing oma raamatus “Keelest ja meelest” [3]. Kui see nii oleks, arutleb ta samas edasi, siis järelduks sellest, et “need elusolendid, kes iial kuidagi ei lausu “mina mõtlen”, ei eksisteeri üldse” (või on nad teadvusetud masinad). Descartes’i teisest põhioletusest, mille järgi füüsiline universum kujutas endast atomistlikku süsteemi, mida valitses väike arv mehaanilisi seadusi, sai uusaja teaduse teenäitaja. Viimasel ajal on järjest sagedamini kuulda, et kriis, milles me end praegu leiame, on kõige sügavamal tasandil kartesiaanliku paradigma kriis. “Uusaja jätkudes liiguti tsivilisatsiooni, milles religiooni rolli võttis enda kanda teadus,” selgitab meie tupiku tagamaid USA kultuuriloolane Richard Tarnas [4], “mis muutus mingis mõttes uueks usuks; usuks moodsa inimese mõistusesse, mille sära võib tõusta maailma kohale ning mis valgustab kõike otsekui päike… Kuid see erakordne enesekindlus, see vägev valgustav usku moodsasse mõistusesse tõi kaasa varju, nii nagu see juhtub igasuguse valgusega, ja sedapuhku oli see vari kõrkus, liialdatud kindlustunne, ülalt alla vaatav hoiak ja suurelisus, mis lõikas end ära nendest teadmise allikatest, mida teised kultuurid ja teised ajastud olid ammutanud ja austanud, et nad saaksid reaalsusele ausalt otsa vaadata.” Me oleme kuristi kohal ja sedamööda, kuidas Masingu luule aitab meil seal orienteeruda, täidab ta vahest olulisematki rolli kui järjest kakofoonilisem ekspertide koor, kelle hoolde me oma elud oleme usaldanud. Head kuulamist!

Hardo

————

[1] https://kultuur.postimees.ee/3766257/laulja-karge-mottekaigu-nullkursil#

[2] https://www.youtube.com/watch?v=-eztWYMbBzU&t=7s

[3] https://www.rahvaraamat.ee/p/e-raamat-keelest-ja-meelest/100497/en?isbn=9789949473052

[4] https://www.youtube.com/watch?v=2qPInQWwGyY&list=PLhpEK-_b7mfHcnieHphuIr0G_cPk4ssFG&index=1

Saate külalised Jaan Kalda ja Rober Kitt. Saatejuht Hardo Pajula. Saade Tšernobõli tuumakatastroofist.

"1938. aastal ilmusid Nõukogude Liidus kolm romaani, milles kujutati, kuidas Moskvat külastab üleloomulik olevus," kõneleb oma väga põnevas loengus "Meistrist ja Margaritast" vene poeet ja kirjanduskriitik Dmitri Bõkov [1]. Esimeseks nendest oli muidugi Bulgakovi "Meister ja Margarita" ise. Ülejäänud kaks olid Leonid Leonovi "Püramiid" ja Lazar Lagini "Vanake Hottabõtš". Bõkovi sõnul püüavad kõik kolm eelnimetatud teost mõtestada stalinliku terrori irratsionaalset alget. "Stalinlikke repressioone ei ole võimalik loogiliselt põhjendada," räägib Bõkov. Tema sõnul oli 1937. aasta terroripuhang elektrilöök, mis hävitas juba eos igasuguse vastupanu režiimile, veelgi olulisem on aga see, et "repressioonid sundisid hüsteerikasse aetud inimesi sammu pidama industrialiseerimiskampaania hullumeelse tempoga". Maa elas sõja ootuses ning see keeras üleüldisele neuroosile veel paar vinti peale. "Stalinlik terror viib elanikkonna erilisse ioniseeritud seisundisse," selgitab Bõkov. Hüsteeriasse aetud inimesed nõuavad mahalaskmisi, peavad katkematult koosolekuid, valivad esindajaid, koostavad pöördumisi, ja mis põhiline: töötavad palavikuliselt režiimi hüvanguks. "See on väga plastne ühiskond, sellest võib voolida peaaegu ükskõik mida," räägib Bõkov. Asi on aga selles, et ükski ühiskond ei püsi selles seisundis väga kaua, ühel hetkel saab jõud otsa, emotsioonid kuhtuvad. "Selline irratsionaalne olukord vajab põhjendust ning seetõttu külastavadki Moskvat 1938. aastal kolm üleloomulikku olevust," jätkab Bõkov. Jaani ja Robertiga salvestatud jutuajamise lähtepunktiks ei olnud aga mitte "Vanake Hottabõtš", vaid 2015. aasta Nobeli kirjandusauhinna laureaadi Svetlana Aleksijevitši raamat "Tšernobõli palve" [2]. 1997. aastal ilmunud teosel on muret tekitav alapealkiri: "Tuleviku kroonika". "Nüüd ei suuda me enam Tšehhovi kangelaste kombel uskuda, et saja aasta pärast on inimene kaunis ja et elu on siis ilus," ütleb autor selgituseks. Vestluse viimase veerandi alguses meenus mulle eelpool mainitud Bõkovi loeng. Jaan oli nimelt saate alguses (3. minut) öelnud, et tema Kurtšatovi instituudis kirjutatud doktoritöö oli plasmafüüsikast. Plasma on sõnaraamatu andmetel ioniseerunud gaas ja nii see sild siis tekkiski. Vestluse 89. minutil küsisin ma oma jutukaaslastelt, kas nemad nägid ka meie koroonakevades elanikkonna ioniseerimise elemente. "Keemilised reaktsioonid jagunevad kolmeks," alustas Jaan kaugelt pihta, "monomolekulaarsed, bimolekulaarsed ja trimolekulaarsed." Valdavalt olevat kõik keemilised reaktsioonid oma olemuselt bimolekulaarsed. Miks nii? "Vastus on lihtne," selgitas Jaan (92. minut), "kõik õhus liikuvad molekulid on väikesed ja nende vahel on suur vahemaa, mistõttu neil on raske üksteisele pihta saada." Tõenäosus, et ühes kohas saavad korraga kokku kolm molekuli on veel väiksem. Praktikas esinevad trimolekulaarsed reaktsioonid kujutavat endast seetõttu mitmesuguseid rekombineerumisi. "Tuleleegis tekivad näiteks vabad radikaalid," selgitas Jaan, "huumlahenduslambis, kus on ka ioniseeritud gaas, tekib kiirgus sellest, et kaks iooni saavad kokku ja selle käigus eraldub energia. Siin on probleem selles, et kaks iooni saavad kokku, aga nad ei saa oma energiat kuhugi visata... Seetõttu on neil sinna lisaks vaja kolmandat neutraalset aatomit, kellele kokkusaamisel eralduv energia ära anda." Edasi arutles Jaan selle üle, kuidas näeks analoogiline protsesse välja inimühiskonnas (95. minut). "Kui kaks ärevil ja ergastatud inimest saavad kokku, siis viskavad nad oma energia kolmandale, nii et see lahkub sealt samasuguses seisundis." "See ei pruugi olla iseenesest tingimata negatiivne," võttis siin sõnajärje üle Robert, "laulva revolutsiooni ajal oli olukord enam-vähem samasugune." Paralleel laulva revolutsiooniga viis mu mõtted omakorda Charles Eisensteini [3] suurepärasele artiklile "Kroonimine" [4]. Eisensteini sõnul rajaneb meie ülemaailmne varisemisohus tsivilisatsioon teaduslikust revolutsioonist alguse saanud kontrolli-ideoloogial, mille vundamendiks on eraldatuse müüt [5]. "Hirm koos sõltuvuse, depressiooni ja hulga füüsiliste hädadega õitseb eraldatuse ja trauma maastikul," kirjutab ta, "hirm üksiolemise eest on ürgne ning kaasaegne ühiskond on meie üksindust üha enam suurendanud. Kuid käes on taasühinemise aeg." Koroonakriis kui inimsoo laulev revolutsioon? See on üks võimalus, kuidas õuest toimuvast aru saada. Igasugusest revolutsioonist – olgu see kasvõi laulev – terve nahaga läbitulekuks on vaja imet, ent vähemalt ühest oleme meie siin juba osa saanud.

H.

-------------------------

[1] https://www.youtube.com/watch?v=IMK6E0VMprI&t=470s

[2] https://www.apollo.ee/tsernoboli-palve.html

[3] https://www.youtube.com/watch?v=5VCBxtrS0_Y&list=PLhpEK-_b7mfHBFSgRIwNOgPtZNzjHZmFx&index=2 [4] https://charleseisenstein.org/essays/the-coronation/

[5] https://epl.delfi.ee/arvamus/hardo-pajula-ukski-ismi-opik-meid-praegusest-puntrast-ei-paasta?id=90393403

Saate külalised Jaan Kalda ja Rober Kitt. Saatejuht Hardo Pajula. Saade Tšernobõli tuumakatastroofist.

“1938. aastal ilmusid Nõukogude Liidus kolm romaani, milles kujutati, kuidas Moskvat külastab üleloomulik olevus,” kõneleb oma väga põnevas loengus “Meistrist ja Margaritast” vene poeet ja kirjanduskriitik Dmitri Bõkov [1]. Esimeseks nendest oli muidugi Bulgakovi “Meister ja Margarita” ise. Ülejäänud kaks olid Leonid Leonovi “Püramiid” ja Lazar Lagini “Vanake Hottabõtš”. Bõkovi sõnul püüavad kõik kolm eelnimetatud teost mõtestada stalinliku terrori irratsionaalset alget. “Stalinlikke repressioone ei ole võimalik loogiliselt põhjendada,” räägib Bõkov. Tema sõnul oli 1937. aasta terroripuhang elektrilöök, mis hävitas juba eos igasuguse vastupanu režiimile, veelgi olulisem on aga see, et “repressioonid sundisid hüsteerikasse aetud inimesi sammu pidama industrialiseerimiskampaania hullumeelse tempoga”. Maa elas sõja ootuses ning see keeras üleüldisele neuroosile veel paar vinti peale. “Stalinlik terror viib elanikkonna erilisse ioniseeritud seisundisse,” selgitab Bõkov. Hüsteeriasse aetud inimesed nõuavad mahalaskmisi, peavad katkematult koosolekuid, valivad esindajaid, koostavad pöördumisi, ja mis põhiline: töötavad palavikuliselt režiimi hüvanguks. “See on väga plastne ühiskond, sellest võib voolida peaaegu ükskõik mida,” räägib Bõkov. Asi on aga selles, et ükski ühiskond ei püsi selles seisundis väga kaua, ühel hetkel saab jõud otsa, emotsioonid kuhtuvad. “Selline irratsionaalne olukord vajab põhjendust ning seetõttu külastavadki Moskvat 1938. aastal kolm üleloomulikku olevust,” jätkab Bõkov. Jaani ja Robertiga salvestatud jutuajamise lähtepunktiks ei olnud aga mitte “Vanake Hottabõtš”, vaid 2015. aasta Nobeli kirjandusauhinna laureaadi Svetlana Aleksijevitši raamat “Tšernobõli palve” [2]. 1997. aastal ilmunud teosel on muret tekitav alapealkiri: “Tuleviku kroonika”. “Nüüd ei suuda me enam Tšehhovi kangelaste kombel uskuda, et saja aasta pärast on inimene kaunis ja et elu on siis ilus,” ütleb autor selgituseks. Vestluse viimase veerandi alguses meenus mulle eelpool mainitud Bõkovi loeng. Jaan oli nimelt saate alguses (3. minut) öelnud, et tema Kurtšatovi instituudis kirjutatud doktoritöö oli plasmafüüsikast. Plasma on sõnaraamatu andmetel ioniseerunud gaas ja nii see sild siis tekkiski. Vestluse 89. minutil küsisin ma oma jutukaaslastelt, kas nemad nägid ka meie koroonakevades elanikkonna ioniseerimise elemente. “Keemilised reaktsioonid jagunevad kolmeks,” alustas Jaan kaugelt pihta, “monomolekulaarsed, bimolekulaarsed ja trimolekulaarsed.” Valdavalt olevat kõik keemilised reaktsioonid oma olemuselt bimolekulaarsed. Miks nii? “Vastus on lihtne,” selgitas Jaan (92. minut), “kõik õhus liikuvad molekulid on väikesed ja nende vahel on suur vahemaa, mistõttu neil on raske üksteisele pihta saada.” Tõenäosus, et ühes kohas saavad korraga kokku kolm molekuli on veel väiksem. Praktikas esinevad trimolekulaarsed reaktsioonid kujutavat endast seetõttu mitmesuguseid rekombineerumisi. “Tuleleegis tekivad näiteks vabad radikaalid,” selgitas Jaan, “huumlahenduslambis, kus on ka ioniseeritud gaas, tekib kiirgus sellest, et kaks iooni saavad kokku ja selle käigus eraldub energia. Siin on probleem selles, et kaks iooni saavad kokku, aga nad ei saa oma energiat kuhugi visata… Seetõttu on neil sinna lisaks vaja kolmandat neutraalset aatomit, kellele kokkusaamisel eralduv energia ära anda.” Edasi arutles Jaan selle üle, kuidas näeks analoogiline protsesse välja inimühiskonnas (95. minut). “Kui kaks ärevil ja ergastatud inimest saavad kokku, siis viskavad nad oma energia kolmandale, nii et see lahkub sealt samasuguses seisundis.” “See ei pruugi olla iseenesest tingimata negatiivne,” võttis siin sõnajärje üle Robert, “laulva revolutsiooni ajal oli olukord enam-vähem samasugune.” Paralleel laulva revolutsiooniga viis mu mõtted omakorda Charles Eisensteini [3] suurepärasele artiklile “Kroonimine” [4]. Eisensteini sõnul rajaneb meie ülemaailmne varisemisohus tsivilisatsioon teaduslikust revolutsioonist alguse saanud kontrolli-ideoloogial, mille vundamendiks on eraldatuse müüt [5]. “Hirm koos sõltuvuse, depressiooni ja hulga füüsiliste hädadega õitseb eraldatuse ja trauma maastikul,” kirjutab ta, “hirm üksiolemise eest on ürgne ning kaasaegne ühiskond on meie üksindust üha enam suurendanud. Kuid käes on taasühinemise aeg.” Koroonakriis kui inimsoo laulev revolutsioon? See on üks võimalus, kuidas õuest toimuvast aru saada. Igasugusest revolutsioonist – olgu see kasvõi laulev – terve nahaga läbitulekuks on vaja imet, ent vähemalt ühest oleme meie siin juba osa saanud.

H.

————————-

[1] https://www.youtube.com/watch?v=IMK6E0VMprI&t=470s

[2] https://www.apollo.ee/tsernoboli-palve.html

[3] https://www.youtube.com/watch?v=5VCBxtrS0_Y&list=PLhpEK-_b7mfHBFSgRIwNOgPtZNzjHZmFx&index=2 [4] https://charleseisenstein.org/essays/the-coronation/

[5] https://epl.delfi.ee/arvamus/hardo-pajula-ukski-ismi-opik-meid-praegusest-puntrast-ei-paasta?id=90393403

Saatekülalised Jaan Kivistik ja Piret Kuusk. Saatejuht on Hardo Pajula.

Selle saate lähtekohaks oli E. A. Burtti 1924. aastal ilmunud raamat "Moodsa teaduse metafüüsilised alused" [1]. Nagu ikka osutus ka see teos pigem hüppelauaks vestlusesse, mille kõige meeldejäävamad kohad on minu jaoks seotud nüüdisaegse filosoofia rajaja René Descartes'iga. Burttini jõudsin ma Rupert Sheldrake'i "Dogmadeta teaduse" vahendusel. Viimati nimetatud raamatule oli pühendatud "Tähenduse teejuhtide" 55. vestlusring [2] "Kaasaegne ketser", kus mu stuudiokülalisteks olid Toomas Paul ja Tarmo Soomere. Burtt kirjutab kohe alguses: "Teemaderingi, millega see raamat tegeleb, tutvustan ma piisava põhjalikkusega esimeses peatükis. Olgu siinkohal vaid lisatud, et ma pöörasin oma tähelepanu nendele põhjapanevatele probleemidele pärast seda, kui ma olin võtnud endale vastutuse lugeda Columbia ülikoolis edasijõudnutele kursust Briti filosoofia ajaloost. Kui ma olin mõnda aega klassikaliste inglise mõtlejatega intensiivselt tegelenud, jõudsin ma järeldusele, et keegi ei saa nende teoste alusmotiividest aru enne, kui ta on igakülgselt tundma õppinud selle mõtleja filosoofiat, kelle mõjuvõimu uusajale võib võrrelda üksnes Aristotelese omaga hiliskeskajal – ma räägin siin Sir Isaac Newtonist." Ma uurisingi kõigepealt Piretilt, kas ta nõustub Burtti hinnanguga Newtonile. "Jah, kindlasti," vastas ta (21. minut), "Aristotelese mõju kestis umbes 4. sajandist eKr kuni 16. sajandini pKr –peaaegu 2000 aastat oli Aristoteles see, kelle füüsikaloenguid loeti ja kasutati, nii palju, kui neid tollal üldse oli vaja kasutada. Aristotelese füüsika käsitles niisuguseid teemasid, mis nende 2000 aasta jooksul ei olnud mõtlemise keskpunktis – need olid aeg, ruum ja liikumine. Mõteteringis, millega eelmainitud 2000 aasta jooksul tegeleti, ei olnud need teemad eriti olulised. Tollal mõeldi pigem sellest, mismoodi maailm suhestub Jumalaga. Kuivõrd Jumal ei näidanud aga aja, ruumi ja liikumise vastu suuremat huvi, siis puudus see huvi ka inimestel. See oli üks põhjus, miks Aristotelese füüsika nii kaua vastu pidas. Mis puutub Newtonisse, siis tema teemad on täpselt samad, mis Aristotelese füüsikas – aeg, ruum ja liikumine –, nüüd hakati neid aga juba katseliselt ja vaatluslikult kasutama... Tulid kahurikuulid, mille liikumist sõjamehed väga tahtsid ette arvutada. Newtoni füüsika muutus praktiliselt kasutatavaks ja kuna see oli oma praktilistel kasutusaladel väga edukas, siis loomulikult seda loeti, tudeeriti, täiendati ja kontrolliti. Kõik see kestis kuni eelmise sajandini. Pärast seda on aga füüsika palju muutunud, mistõttu öelda, et tänapäeva füüsika põhineb endistviisi Newtonil, on anakronism. Tänapäeval kasutavad Newtoni füüsika kategooriaid pigem argimõtlemine ja argiteadvus. Sel lihtsal põhjusel, et Newtoni füüsika meie tavamaailma ju kirjeldabki." "Minu meelest on see väga täpne," võttis siinkohal (25. minut) üle sõnajärje Jaan, "aga selles mõttes täpne, et nii nagu Aristoteles ei teinud keskaega, ei teinud ka Newton uusaega... Asjad, mis teevad uusajast teadusrevolutsiooni ajastu olid selleks ajaks juba tehtud. Peasüüdlased olid Galilei ja Descartes. Selleks ajaks, kui Newton sündis, oli Descartes oma unenäod juba näinud. Newton sündis mingis mõttes juba valmis keskkonda, aga sinna sobis ta sama hästi, nagu sobis Thomase kohandatud Aristoteles 13. sajandi kristlikusse maailmapilti." Descartesi'i unenägudest rääkisime Pireti ja Roomet Jakapiga pikemalt "Tähenduse teejuhtide" 61. vestlusrigis "Globaalne kahtleja" [3]. Kui ma vestluse teise pooltunni algusel viisin jutu epistemoloogiale, jõudsime ringiga jälle Descartes'i juurde tagasi. "Uue teaduse alguses seisab Descartes oma maksiimiga "Cogito ergo sum"", selgitas Jaan (36. minut), "vahetu, antu on ainult mõistus ja ei mitte midagi muud, kõik muu on selle lähteolukorra suhtes teisejärguline. Niimoodi osutub uusaegne teadus Descartes'i nõelaotsast paisuvaks mulliks või mõtteloominguks." Meie tänase epistemoloogilise kriisi taustal on eriti oluline, Descartes kerkib esile laias laastus samasuguses olukorras. "Usuline kriis muidugi oli," rääkis Piret (59. minut), "kirik oli lagunenud, vaateid oli palju, kõiki ketsereid polnud enam võimalik tuleriidale saata." Briti ajaloolane Niall Ferguson väidab, et personaalarvuti ja internet on muutnud avalikku sfääri sama murranguliselt kui Gutenbergi leiutis reformatsiooni eelõhtul. "Enamik meist alahindab seda muutust, eriti need, kes ammutavad informatsiooni vanadest allikatest, eriti paberile trükitud ajalehtedest" [4]. Sellega olen ma väga nõus.

Head kuulamist!

Hardo

-------------------

[1] https://www.amazon.com/Metaphysical-Foundations-Modern-Science-ebook/dp/B00A73FD20/ref=sr_1_3?dchild=1&keywords=E.+A.+Burtt&qid=1595400709&sr=8-3

[2] https://www.youtube.com/watch?v=N8WBeR7hu94&list=PLhpEK-_b7mfEI9S7xzq5iP4AkAs9XPLeN&index=38 [3] https://www.youtube.com/watch?v=xBBTcDxK0PE&list=PLhpEK-_b7mfEjYZ7H7p-TL3bxIdoeLUdB&index=6

[4] https://www.youtube.com/watch?v=yLiPPtxKRAA&t=196s

Saatekülalised Jaan Kivistik ja Piret Kuusk. Saatejuht on Hardo Pajula.

Selle saate lähtekohaks oli E. A. Burtti 1924. aastal ilmunud raamat “Moodsa teaduse metafüüsilised alused” [1]. Nagu ikka osutus ka see teos pigem hüppelauaks vestlusesse, mille kõige meeldejäävamad kohad on minu jaoks seotud nüüdisaegse filosoofia rajaja René Descartes’iga. Burttini jõudsin ma Rupert Sheldrake’i “Dogmadeta teaduse” vahendusel. Viimati nimetatud raamatule oli pühendatud “Tähenduse teejuhtide” 55. vestlusring [2] “Kaasaegne ketser”, kus mu stuudiokülalisteks olid Toomas Paul ja Tarmo Soomere. Burtt kirjutab kohe alguses: “Teemaderingi, millega see raamat tegeleb, tutvustan ma piisava põhjalikkusega esimeses peatükis. Olgu siinkohal vaid lisatud, et ma pöörasin oma tähelepanu nendele põhjapanevatele probleemidele pärast seda, kui ma olin võtnud endale vastutuse lugeda Columbia ülikoolis edasijõudnutele kursust Briti filosoofia ajaloost. Kui ma olin mõnda aega klassikaliste inglise mõtlejatega intensiivselt tegelenud, jõudsin ma järeldusele, et keegi ei saa nende teoste alusmotiividest aru enne, kui ta on igakülgselt tundma õppinud selle mõtleja filosoofiat, kelle mõjuvõimu uusajale võib võrrelda üksnes Aristotelese omaga hiliskeskajal – ma räägin siin Sir Isaac Newtonist.” Ma uurisingi kõigepealt Piretilt, kas ta nõustub Burtti hinnanguga Newtonile. “Jah, kindlasti,” vastas ta (21. minut), “Aristotelese mõju kestis umbes 4. sajandist eKr kuni 16. sajandini pKr –peaaegu 2000 aastat oli Aristoteles see, kelle füüsikaloenguid loeti ja kasutati, nii palju, kui neid tollal üldse oli vaja kasutada. Aristotelese füüsika käsitles niisuguseid teemasid, mis nende 2000 aasta jooksul ei olnud mõtlemise keskpunktis – need olid aeg, ruum ja liikumine. Mõteteringis, millega eelmainitud 2000 aasta jooksul tegeleti, ei olnud need teemad eriti olulised. Tollal mõeldi pigem sellest, mismoodi maailm suhestub Jumalaga. Kuivõrd Jumal ei näidanud aga aja, ruumi ja liikumise vastu suuremat huvi, siis puudus see huvi ka inimestel. See oli üks põhjus, miks Aristotelese füüsika nii kaua vastu pidas. Mis puutub Newtonisse, siis tema teemad on täpselt samad, mis Aristotelese füüsikas – aeg, ruum ja liikumine –, nüüd hakati neid aga juba katseliselt ja vaatluslikult kasutama… Tulid kahurikuulid, mille liikumist sõjamehed väga tahtsid ette arvutada. Newtoni füüsika muutus praktiliselt kasutatavaks ja kuna see oli oma praktilistel kasutusaladel väga edukas, siis loomulikult seda loeti, tudeeriti, täiendati ja kontrolliti. Kõik see kestis kuni eelmise sajandini. Pärast seda on aga füüsika palju muutunud, mistõttu öelda, et tänapäeva füüsika põhineb endistviisi Newtonil, on anakronism. Tänapäeval kasutavad Newtoni füüsika kategooriaid pigem argimõtlemine ja argiteadvus. Sel lihtsal põhjusel, et Newtoni füüsika meie tavamaailma ju kirjeldabki.” “Minu meelest on see väga täpne,” võttis siinkohal (25. minut) üle sõnajärje Jaan, “aga selles mõttes täpne, et nii nagu Aristoteles ei teinud keskaega, ei teinud ka Newton uusaega… Asjad, mis teevad uusajast teadusrevolutsiooni ajastu olid selleks ajaks juba tehtud. Peasüüdlased olid Galilei ja Descartes. Selleks ajaks, kui Newton sündis, oli Descartes oma unenäod juba näinud. Newton sündis mingis mõttes juba valmis keskkonda, aga sinna sobis ta sama hästi, nagu sobis Thomase kohandatud Aristoteles 13. sajandi kristlikusse maailmapilti.” Descartesi’i unenägudest rääkisime Pireti ja Roomet Jakapiga pikemalt “Tähenduse teejuhtide” 61. vestlusrigis “Globaalne kahtleja” [3]. Kui ma vestluse teise pooltunni algusel viisin jutu epistemoloogiale, jõudsime ringiga jälle Descartes’i juurde tagasi. “Uue teaduse alguses seisab Descartes oma maksiimiga “Cogito ergo sum””, selgitas Jaan (36. minut), “vahetu, antu on ainult mõistus ja ei mitte midagi muud, kõik muu on selle lähteolukorra suhtes teisejärguline. Niimoodi osutub uusaegne teadus Descartes’i nõelaotsast paisuvaks mulliks või mõtteloominguks.” Meie tänase epistemoloogilise kriisi taustal on eriti oluline, Descartes kerkib esile laias laastus samasuguses olukorras. “Usuline kriis muidugi oli,” rääkis Piret (59. minut), “kirik oli lagunenud, vaateid oli palju, kõiki ketsereid polnud enam võimalik tuleriidale saata.” Briti ajaloolane Niall Ferguson väidab, et personaalarvuti ja internet on muutnud avalikku sfääri sama murranguliselt kui Gutenbergi leiutis reformatsiooni eelõhtul. “Enamik meist alahindab seda muutust, eriti need, kes ammutavad informatsiooni vanadest allikatest, eriti paberile trükitud ajalehtedest” [4]. Sellega olen ma väga nõus.

Head kuulamist!

Hardo

——————-

[1] https://www.amazon.com/Metaphysical-Foundations-Modern-Science-ebook/dp/B00A73FD20/ref=sr_1_3?dchild=1&keywords=E.+A.+Burtt&qid=1595400709&sr=8-3

[2] https://www.youtube.com/watch?v=N8WBeR7hu94&list=PLhpEK-_b7mfEI9S7xzq5iP4AkAs9XPLeN&index=38 [3] https://www.youtube.com/watch?v=xBBTcDxK0PE&list=PLhpEK-_b7mfEjYZ7H7p-TL3bxIdoeLUdB&index=6

[4] https://www.youtube.com/watch?v=yLiPPtxKRAA&t=196s

Saate külalised Arne Hiob ja Rainis Toomemaa. Saatejuht Hardo Pajula. Saade vene kirjanikust Lev Tolstoist.

"Üht teadmistevaldkonda küsitledes sain ma lõputu hulga täpseid vastuseid küsimustele, mida ma polnud esitanud: sain teada taevatähtede keemilise koostise, Päikese liikumistee Heraklese tähtkuju suhtes, liikide ja inimese tekkeloo, eetri lõpmata väikeste, kaalutute osakeste kuju, kuid minu küsimusele "Mis on elu mõte?" oli sellel teadmistevaldkonnal üksainus vastus: "Sa oled see, mida sa nimetad oma eluks; oled aineosakeste ajutine, juhuslik kooslus. Nende osakeste vastastikune toime ning nende muutused kutsuvadki sinus esile selle, mida sa nimetad oma eluks. Mõni aeg püsib see osakeste hulk koos, siis lakkab nende vastastikune toime ja lõpeb see, mida sa nimetad eluks, lõpevad ka kõik sinu küsimised. Sa oled mingite osakeste juhuslikult liitunud kämp. See kämp käärib. Ja seda käärimist nimetab kämp oma eluks. Kämp laguneb – käärimine lakkab ja kõik küsimused lakkavad olemast." Nõnda vastavad täppisteadused, ning oma põhimõtteid rangelt järgides ei saagi nad midagi muud öelda." See lõik on pärit Lev Tolstoi "Pihtimusest" [1], mille ta kirjutas oma 50-ndate eluaastate alguses. ""Pihtimus" on filosoofilise proosa meistriteos," kirjutab eestikeelse tõlke saatesõnas Hans Luik (1927–2017), "Tolstoi kirjeldab siin haaravalt oma vaimset kujunemiskäiku, tunnistab armutu avameelsusega, millistele umbteedele eksirännakud teda on viinud, kirjeldab värvikalt, kuidas ta koos "kuldse noorusega" lõbujanuselt ellu sööstis, keskeas aga seiklustest, kuulsusest ja rikkusest tüdinenuna äärepealt oleks eluga lõpparve teinud. Kauakestnud vaevarohkete hingeheitluste tulemusena leidis ta "neetud" küsimustele – "mis minust saab?", "milleks ma elan?", "milles on üldse inimelu mõte?" viimaks omaenda vastuse, mis andis talle tagasi elujulguse ja elutahte." "Tähenduse teejuhtide" 86. saates vestlesingi ma koos Arne Hiobi ja Rainis Toomemaaga Lev Tolstoist. Saade sündis Rainise initsiatiivil, kes on tõlkinud teose "Elada praegust hetke" [2] ja kellele vene suurkirjanik ilmselgelt väga korda läheb. "Kuidas mina Tolstoi leidsin?" meenutab Rainis (12. minut). "Ma mäletan, et see sai ka alguse sellestsamast raamatust – "Pihtimusest". See oli gümnaasiumi päevil, sattusin seda lugema täiesti juhuslikult... ja ütleme siis niimoodi, et vaim jäi sellesse kinni... Kogu minu edasine huvi vaimsuse teemade vastu saigi alguse Lev Tolstoist ja selles mõttes on ta minu isiklikus biograafias väga tähtsal kohal. Ma mäletan, et sa küsisid saates, kus jutt käis Dostojevskist [3], Juku-Kalle Raidilt huvitava küsimuse: kui palju Dostojevski on tema elu ära rikkunud? Ta vastas, et ei ole ära rikkunud, sest ta ei ole Dostojevskit kunagi liiga tõsisel võtnud. Sellest tõukuvalt tahaksin mina nüüd öelda, et mina olen Tolstoid võtnud ikka täiega tõsiselt ja selles mõttes on ta ka minu elu paljuski ära rikkunud" (15. minut). 82. minutiks olime jõudnud Kantini. "Jumal kui praktilise mõistuse postulaat," selgitas Arne, "kirjeldab asju natuke teisiti – tee, mis sa tahad, Jumal võib olla tingmärk, aga tema taga on midagi, mitte tühjus. Kui me ütleme, et tema taga on tühjus, siis me peame hakkama tühjust defineerima. Ma alles täna hommikul lugesin, et aatomis pidi olema 99,9999% tühjust. Mis asi see aatom siis on? Seal ei ole mateeriat. See on samasugune tingmärk nagu Jumal. Paar päeva tagasi tõi Enn Kasak ilusti väja Aafrika mali laste rahvausu: jumal on nähtamatu ja lähedal, kättesaamatu, aga ometi igal pool olemas. Jumalale oled sa lähedal seal, kus sa palvetad ja ohverdad, kaugel oled sa temast seal, kus sa seda ei tee, siis oled sa temast valgusaastate kaugusel. Kui Jumal on väljaspool ruumi, siis saab ta olla igas ruumipunktis sada protsenti, sest ruum teda ei piira. Nii ütleb Luther, nii ütlesid juba varasemad müstikud. Samal ajal, kui Jumal on väljapool ruumi, siis kaugus või lähedus Jumalast ei tähenda ruumilist kaugust – see ongi oluline! –, vaid sarnasuslikku kaugust. See läheb väga hästi Tolstoiga kokku." Minu kõige tähtsam järeldus sellest saatest oli see, et Tolstoi oli vägev müstik. Selliseid on ka vaja. On ju päris selge, et pidev bürokraatlik plära jätkusuutlikkusest ja innovatsioonist hävitab lõpuks igasuguse elujõu ja leidlikkuse.

Head kuulamist!

H.

-------------------------------

[1] https://www.vanaraamat.ee/Lev_Tolstoi_Pihtimus_Kuldsulg_1996_15550-2.htm

[2] https://www.rahvaraamat.ee/p/elada-praegust-hetke-p%C3%A4evikud-1909-1910/1162730/en?isbn=9789949509263

[3] https://www.youtube.com/watch?v=j7OEF83fLoM&list=PLhpEK-_b7mfEI9S7xzq5iP4AkAs9XPLeN&index=4

Saate külalised Arne Hiob ja Rainis Toomemaa. Saatejuht Hardo Pajula. Saade vene kirjanikust Lev Tolstoist.

“Üht teadmistevaldkonda küsitledes sain ma lõputu hulga täpseid vastuseid küsimustele, mida ma polnud esitanud: sain teada taevatähtede keemilise koostise, Päikese liikumistee Heraklese tähtkuju suhtes, liikide ja inimese tekkeloo, eetri lõpmata väikeste, kaalutute osakeste kuju, kuid minu küsimusele “Mis on elu mõte?” oli sellel teadmistevaldkonnal üksainus vastus: “Sa oled see, mida sa nimetad oma eluks; oled aineosakeste ajutine, juhuslik kooslus. Nende osakeste vastastikune toime ning nende muutused kutsuvadki sinus esile selle, mida sa nimetad oma eluks. Mõni aeg püsib see osakeste hulk koos, siis lakkab nende vastastikune toime ja lõpeb see, mida sa nimetad eluks, lõpevad ka kõik sinu küsimised. Sa oled mingite osakeste juhuslikult liitunud kämp. See kämp käärib. Ja seda käärimist nimetab kämp oma eluks. Kämp laguneb – käärimine lakkab ja kõik küsimused lakkavad olemast.” Nõnda vastavad täppisteadused, ning oma põhimõtteid rangelt järgides ei saagi nad midagi muud öelda.” See lõik on pärit Lev Tolstoi “Pihtimusest” [1], mille ta kirjutas oma 50-ndate eluaastate alguses. “”Pihtimus” on filosoofilise proosa meistriteos,” kirjutab eestikeelse tõlke saatesõnas Hans Luik (1927–2017), “Tolstoi kirjeldab siin haaravalt oma vaimset kujunemiskäiku, tunnistab armutu avameelsusega, millistele umbteedele eksirännakud teda on viinud, kirjeldab värvikalt, kuidas ta koos “kuldse noorusega” lõbujanuselt ellu sööstis, keskeas aga seiklustest, kuulsusest ja rikkusest tüdinenuna äärepealt oleks eluga lõpparve teinud. Kauakestnud vaevarohkete hingeheitluste tulemusena leidis ta “neetud” küsimustele – “mis minust saab?”, “milleks ma elan?”, “milles on üldse inimelu mõte?” viimaks omaenda vastuse, mis andis talle tagasi elujulguse ja elutahte.” “Tähenduse teejuhtide” 86. saates vestlesingi ma koos Arne Hiobi ja Rainis Toomemaaga Lev Tolstoist. Saade sündis Rainise initsiatiivil, kes on tõlkinud teose “Elada praegust hetke” [2] ja kellele vene suurkirjanik ilmselgelt väga korda läheb. “Kuidas mina Tolstoi leidsin?” meenutab Rainis (12. minut). “Ma mäletan, et see sai ka alguse sellestsamast raamatust – “Pihtimusest”. See oli gümnaasiumi päevil, sattusin seda lugema täiesti juhuslikult… ja ütleme siis niimoodi, et vaim jäi sellesse kinni… Kogu minu edasine huvi vaimsuse teemade vastu saigi alguse Lev Tolstoist ja selles mõttes on ta minu isiklikus biograafias väga tähtsal kohal. Ma mäletan, et sa küsisid saates, kus jutt käis Dostojevskist [3], Juku-Kalle Raidilt huvitava küsimuse: kui palju Dostojevski on tema elu ära rikkunud? Ta vastas, et ei ole ära rikkunud, sest ta ei ole Dostojevskit kunagi liiga tõsisel võtnud. Sellest tõukuvalt tahaksin mina nüüd öelda, et mina olen Tolstoid võtnud ikka täiega tõsiselt ja selles mõttes on ta ka minu elu paljuski ära rikkunud” (15. minut). 82. minutiks olime jõudnud Kantini. “Jumal kui praktilise mõistuse postulaat,” selgitas Arne, “kirjeldab asju natuke teisiti – tee, mis sa tahad, Jumal võib olla tingmärk, aga tema taga on midagi, mitte tühjus. Kui me ütleme, et tema taga on tühjus, siis me peame hakkama tühjust defineerima. Ma alles täna hommikul lugesin, et aatomis pidi olema 99,9999% tühjust. Mis asi see aatom siis on? Seal ei ole mateeriat. See on samasugune tingmärk nagu Jumal. Paar päeva tagasi tõi Enn Kasak ilusti väja Aafrika mali laste rahvausu: jumal on nähtamatu ja lähedal, kättesaamatu, aga ometi igal pool olemas. Jumalale oled sa lähedal seal, kus sa palvetad ja ohverdad, kaugel oled sa temast seal, kus sa seda ei tee, siis oled sa temast valgusaastate kaugusel. Kui Jumal on väljaspool ruumi, siis saab ta olla igas ruumipunktis sada protsenti, sest ruum teda ei piira. Nii ütleb Luther, nii ütlesid juba varasemad müstikud. Samal ajal, kui Jumal on väljapool ruumi, siis kaugus või lähedus Jumalast ei tähenda ruumilist kaugust – see ongi oluline! –, vaid sarnasuslikku kaugust. See läheb väga hästi Tolstoiga kokku.” Minu kõige tähtsam järeldus sellest saatest oli see, et Tolstoi oli vägev müstik. Selliseid on ka vaja. On ju päris selge, et pidev bürokraatlik plära jätkusuutlikkusest ja innovatsioonist hävitab lõpuks igasuguse elujõu ja leidlikkuse.

Head kuulamist!

H.

——————————-

[1] https://www.vanaraamat.ee/Lev_Tolstoi_Pihtimus_Kuldsulg_1996_15550-2.htm

[2] https://www.rahvaraamat.ee/p/elada-praegust-hetke-p%C3%A4evikud-1909-1910/1162730/en?isbn=9789949509263

[3] https://www.youtube.com/watch?v=j7OEF83fLoM&list=PLhpEK-_b7mfEI9S7xzq5iP4AkAs9XPLeN&index=4

Saatejuht Hardo Pajula. Külalised Juku-Kalle Raid ja Jürgen Rooste. 2003. aasta juunis ilmus mul Keskussis intervjuu oma sõbra Andres Vanapaga. Juku-Kalle pani usutluse pealkirjaks "Kaval-Hardo ja Vanapagan". Reedel kutsusin ma Juku-Kalle koos Jürgeniga EBS-i stuudiosse, et Vanapaganat veelkord hea sõnaga meenutada.

2003. aasta juunis ilmus mul Keskussis intervjuu oma sõbra Andres Vanapaga [1]. Juku-Kalle pani usutluse pealkirjaks "Kaval-Hardo ja Vanapagan" [2]. Reedel kutsusin ma Juku-Kalle koos Jürgeniga EBS-i stuudiosse, et Vanapaganat veelkord hea sõnaga meenutada. Mina kohtusin Vanapaganaga esimest korda Kuku klubis – üllatus, üllatus! – millalgi 2000. aasta alguses, arvan ma. Mul meie esimestest kohtumistest meeles kaks Vanapagana deklameeritud värssi: 1. "Ja sünnitakse kuigi tuleb surra, / ja armutakse pettumuste trotsiks. / Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba / hing leiab ilma, et ta üldse otsiks." (Artur Alliksaar, "Neli etüüdi") 2. "Kustu, küünal, kustu! / Me elu on vaid kõndiv vari, arg näitleja / kes laval tunni veiderdab ja veikleb / ja kuulmatult siis kaob, just nagu jutt / mis vestnud hull, täis hälinat ja raevu, / ei mingit tähendust." (William Shakespeare, "Macbeth"). Kuni Vanapagana surmani 2004. aasta oktoobris oli mul õnn vestelda temaga tundide kaupa luulest, proosast, ajaloost ja elust. See on kindlasti üks minu elu vormivamaid tutvusi. Jürgen võttis Vanapagana matustel pärast kirstu mulda sängitamist üles laulu "Meil aiaäärne tänavas". See olevat olnud Vanapagana enda soov. Jürgeni laul andis sellele kurvale sündmusele mingi helguse – see on mul ka siiani meeles. "Tähenduse teejuhtide" 85. vestlusringi pealkiri pärineb samuti Jürgenilt (85. minut), kui me arutasime Jose Luis Borgese tsitaadi üle, mille Vanapagan oli valinud oma 1994. aastal avaldatud romaani "Riiulid" epigraafiks ("Pole olemas vaimuharjutust, mis lõpuks ei osutuks tarbetuks. Kirjanduses on see lõplik kaduvus veelgi selgemini märgatav.") : "Hardo, kanna see nüüd üle kogu inimese maailmanägemisele ja eneseteadvusele [Juku-Kalle oli just äsja rääkinud, et üks inimene jõuab elu jooksul läbi lugeda vaid kaduvväikse osa kõikidest kirjutatud raamatutest, H.]. Kui me räägime mitte raamatutest, vaid üldse sellest, mis toimub, siis me näeme, et suuremal osal inimestest on eksisteerimise kuubi või kera ruumala koletult väike. Kui me ei saa aru, et Vanapagan lähtub Borgesest ja et see on mängule ehitatud mäng, siis ei juhtu ju iseenesest veel midagi, me ei sure selle kätte ära. Meie eluruumil – olgu see siis kuubi- või kerakujuline – on maailmaga tohutult kokkupuutepunkte ja kui see pindala on väga pisike, siis meil on tunne, et me teame väga, väga palju. Mul on tunne, et Vanapagan teeb väga tihti nalja selle üle, et me oleme nii väikesed ja nii rumalad, et meie teekond on nagu oma ukse juurest välipeldikuni. Ja me arvame ometi, et me tunneme siis kogu maailma." Jürgeni mõte mängule ehitatud mängust tõi mulle meelde lausejupi Petersoni Prahas peetud kõnest [3]: "Sama tähtis on olla tänulik oma eelkäijatele, kelle toodud ohvritest sai alguse seesama ainulaadne mäng, mille viljadest me praegu osa saame". Head kuulamist!

H.

--------------------

[1] https://vikerraadio.err.ee/786681/uks-lugu-andres-vanapa

[2] http://kes-kus.ee/kaval-hardo-ja-vanapagan-estonian-business-schooli-oppejoud-hardo-pajula-puhus-viinalauajuttu-oma-sobra-ja-luuletaja-andres-vanapaga/

[3] https://www.youtube.com/watch?v=ECKBPkIFY5Q&list=PLhpEK-_b7mfEZewcMIkmOIw58GLLPo65l&index=20

Saatejuht Hardo Pajula. Külalised Juku-Kalle Raid ja Jürgen Rooste. 2003. aasta juunis ilmus mul Keskussis intervjuu oma sõbra Andres Vanapaga. Juku-Kalle pani usutluse pealkirjaks “Kaval-Hardo ja Vanapagan”. Reedel kutsusin ma Juku-Kalle koos Jürgeniga EBS-i stuudiosse, et Vanapaganat veelkord hea sõnaga meenutada.

2003. aasta juunis ilmus mul Keskussis intervjuu oma sõbra Andres Vanapaga [1]. Juku-Kalle pani usutluse pealkirjaks “Kaval-Hardo ja Vanapagan” [2]. Reedel kutsusin ma Juku-Kalle koos Jürgeniga EBS-i stuudiosse, et Vanapaganat veelkord hea sõnaga meenutada. Mina kohtusin Vanapaganaga esimest korda Kuku klubis – üllatus, üllatus! – millalgi 2000. aasta alguses, arvan ma. Mul meie esimestest kohtumistest meeles kaks Vanapagana deklameeritud värssi: 1. “Ja sünnitakse kuigi tuleb surra, / ja armutakse pettumuste trotsiks. / Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba / hing leiab ilma, et ta üldse otsiks.” (Artur Alliksaar, “Neli etüüdi”) 2. “Kustu, küünal, kustu! / Me elu on vaid kõndiv vari, arg näitleja / kes laval tunni veiderdab ja veikleb / ja kuulmatult siis kaob, just nagu jutt / mis vestnud hull, täis hälinat ja raevu, / ei mingit tähendust.” (William Shakespeare, “Macbeth”). Kuni Vanapagana surmani 2004. aasta oktoobris oli mul õnn vestelda temaga tundide kaupa luulest, proosast, ajaloost ja elust. See on kindlasti üks minu elu vormivamaid tutvusi. Jürgen võttis Vanapagana matustel pärast kirstu mulda sängitamist üles laulu “Meil aiaäärne tänavas”. See olevat olnud Vanapagana enda soov. Jürgeni laul andis sellele kurvale sündmusele mingi helguse – see on mul ka siiani meeles. “Tähenduse teejuhtide” 85. vestlusringi pealkiri pärineb samuti Jürgenilt (85. minut), kui me arutasime Jose Luis Borgese tsitaadi üle, mille Vanapagan oli valinud oma 1994. aastal avaldatud romaani “Riiulid” epigraafiks (“Pole olemas vaimuharjutust, mis lõpuks ei osutuks tarbetuks. Kirjanduses on see lõplik kaduvus veelgi selgemini märgatav.”) : “Hardo, kanna see nüüd üle kogu inimese maailmanägemisele ja eneseteadvusele [Juku-Kalle oli just äsja rääkinud, et üks inimene jõuab elu jooksul läbi lugeda vaid kaduvväikse osa kõikidest kirjutatud raamatutest, H.]. Kui me räägime mitte raamatutest, vaid üldse sellest, mis toimub, siis me näeme, et suuremal osal inimestest on eksisteerimise kuubi või kera ruumala koletult väike. Kui me ei saa aru, et Vanapagan lähtub Borgesest ja et see on mängule ehitatud mäng, siis ei juhtu ju iseenesest veel midagi, me ei sure selle kätte ära. Meie eluruumil – olgu see siis kuubi- või kerakujuline – on maailmaga tohutult kokkupuutepunkte ja kui see pindala on väga pisike, siis meil on tunne, et me teame väga, väga palju. Mul on tunne, et Vanapagan teeb väga tihti nalja selle üle, et me oleme nii väikesed ja nii rumalad, et meie teekond on nagu oma ukse juurest välipeldikuni. Ja me arvame ometi, et me tunneme siis kogu maailma.” Jürgeni mõte mängule ehitatud mängust tõi mulle meelde lausejupi Petersoni Prahas peetud kõnest [3]: “Sama tähtis on olla tänulik oma eelkäijatele, kelle toodud ohvritest sai alguse seesama ainulaadne mäng, mille viljadest me praegu osa saame”. Head kuulamist!

H.

——————–

[1] https://vikerraadio.err.ee/786681/uks-lugu-andres-vanapa

[2] http://kes-kus.ee/kaval-hardo-ja-vanapagan-estonian-business-schooli-oppejoud-hardo-pajula-puhus-viinalauajuttu-oma-sobra-ja-luuletaja-andres-vanapaga/

[3] https://www.youtube.com/watch?v=ECKBPkIFY5Q&list=PLhpEK-_b7mfEZewcMIkmOIw58GLLPo65l&index=20

Saatejuht Hardo Pajula. Külalised Aapo Pukk ja Meego Remmel. Saade Itaalia maalikunstniku Caravaggio maalist "Pöördumine teel Damaskussesse".

Mõte teha saade Caravaggiost (1571–1610) oli mul juba pikka aega. Sel kevadel tuli idee kutsuda temast rääkima Aapo Pukk ja Meego Remmel. Palavikuaja tõttu lükkus vestlus mitu kuud edasi, kuid 3. juulil õnnestus see siiski viimaks salve saada. Mul on selle üle tõesti väga hea meel – see oli vähemalt minu jaoks väga huvitav ja hingekosutav jutuajamine. Kohe saate alul päris Aapo minult, miks Caravaggio mulle huvi pakub (4. minut). Ega ma ei osanudki muud teha kui ausalt vastata: mõned Caravaggio tööd on mind miskipärast väga puudutanud. Kõigepealt tuleb pähe "Iisaki ohverdamine" [1], "Narkissos" [2] oli mu ühe leheloo [3] lähtepunkt. Käesolev vestlus tõukus aga 1601. aastal maalitud teosest "Pöördumine teel Damaskusesse" [4] Nimetatud tööle juhtis 2018. märtsis Dostojevskist peetud loengus [5] tähelepanu Mihhail Lotman (50. minut). "Me oleme harjunud igasuguste asjadega ja 3D meid ei vapusta," rääkis Mihhail, "tollal oli see aga täiesti rabav! Seda tehnikat nimetatakse tenebrismiks. Maal kasvab välja pimedusest, vaatajad kartsid, et see kukub raamist välja." "On öeldud, et tänapäeva kinogeeniused kopeerivad Caravaggiot," jätkas Mihhail mõtet rohkem kui kaks aastat hiljem Aapo, "[Martin Scorsese, H.P.] "Taxi Driver"-i valgus olevat Caravaggiolt laenatud. Kui Caravaggio meie hulgas täna ringi jalutaks, siis oleks ta ilmselt geniaalne filmirežissöör" (33. minut). "Minu arusaamist mööda ütlevad kunstikriitikud," võttis siin sõnajärje üle Meego (34. minut), "et Caravaggio geniaalsus väljendubki just selles, et ta toob Pauluse ja hobuse meie ruumi, kirikuruumi. Hobune on ka koos oma tagumikuga sisuliselt seal kirikus. See on kunstniku kindel taotlus, et mina kohtaksin oma reaalsuses korraga Palulust ja tema pöördumist, sest see paneb mind küsima oma pöördumise kohta." William Jamesi sõnul ei pea pöördumine – põhjalik muutus inimese hingelaadis – võtma üldse religioosset vormi. Uuestisünd võib sama hästi toimuda ka religioonist uskmatusesse. "Kõigil neil juhtudel on meil tegemist sama psühholoogilise protsessiga: hingelise tormi, stressi ja vastuolulisuse asemel jõutakse lõpuks hingelise kindluse, stabiilsuse ja tasakaalu seisundisse," kirjutab James oma "Usulise kogemuse mitmekesisuses" [6], millele oli pühendatud "Tähenduse teejuhtide" 12. vestlusring "Ratio piirid" [7]. Jamesi arusaamas pöördumisest mängib võtmerolli tõdemus, et "inimese ideed, püüdlused ja eesmärgid moodustavad mitmesuguseid üksteisest suhteliselt sõltumatuid rühmi ja süsteeme... kui üks rühm on hõivanud kogu inimese tähelepanu, siis võivad teiste gruppidega seotud ideed olla inimese teadvusest üldse välja tõrjutud." Seesugune ideede ja eesmärkide pidev vaheldumine on Jamesi sõnul eriti iseloomulik lõhestunud isikutele. Nii võib krooniline alkohoolik näiteks kuid kooripoissi mängida, kuid lõpuks on ta koon ikka liimine ehk mudane. Ometi võib aga ka lootusetus sõltlases mingil hetkel aset leida püsivamat laadi sihinihe. Sellest, mis kunagi oli tema "hinge jaoks praktiliselt ebareaalne objekt, on nüüd saanud sama hinge püsiasukas ning keskpunkt," kirjutab James. Vahel kuumutab mõni eriti võimas tundepuhang lahti mõne seni tardunud ideede grupeeringu ja kui see siis viimaks jahtub, sunnib see teised rühmad enda ümber rekristalliseeruma. Kui uus ideeline keskpunkt kinnistub, moodustub uus stabiilne struktuur ning inimese karakter ongi läbi teinud põhjapaneva muutuse. Minu jaoks saabus üks vestluse kõrghetkedest 45. minutil, mil Aapo ütles: "Kui kuum higi seljale tuleb ja asi kinni jookseb, siis tuleb aru saada, et senised vahendid on ammutatud." Meego tõstis oma järgneva arutluskäiguga pöördumise kontseptsiooni üksikisiku mängumaalt kogu kultuuri tasandile: "See ongi pöördumine... , see on see paradigma nihke koht, kus senine seletusviis ei tööta enam ja tuleb otsida perifeerne vaatenurk (või see ilmub ise), mis saab seejärel uueks maailma keskmeks. Thomas Kuhn on näidanud, kuidas see toimub teadusmaailmas [8]. Filosoofias, eetikas ja ka kristluses käib asi enam-vähem samamoodi. Religioonipsühholoog Tõnu Lehtsaar ütleb, et pöördumine on lihtsalt identiteedi muutus. Vastus küsimusele "Kes ma olen?" on korraga teistsugune." Hiljemalt siin hakkas mulle koitma ka see, miks see konkreetne maal mulle nii korda läheb. Seal on juttu meie elust nii nagu see on, mitte nii, nagu seda üritatakse meile näidata mõnes kontorikeelses unenäos helgest homsest. Head päeva!

Hardo

--------------

[1] https://en.wikipedia.org/wiki/Sacrifice_of_Isaac_(Caravaggio)#/media/File:Sacrifice_of_Isaac-Caravaggio_(Uffizi).jpg

[2] https://et.wikipedia.org/wiki/Narkissos#/media/Fail:Michelangelo_Caravaggio_065.jpg

[3] https://arvamus.postimees.ee/4059841/hardo-pajula-nartsivad-nartsissid

[4] https://en.wikipedia.org/wiki/Conversion_on_the_Way_to_Damascus

[5] https://www.youtube.com/watch?v=pxozZcDQg4k

[6] https://www.youtube.com/watch?v=-GDmShNiWOI&t=1s

[7] https://www.youtube.com/watch?v=ZiOAuy-juhQ&t=1387s

[8] https://www.apollo.ee/teadusrevolutsioonide-struktuur.html