Tähenduse teejuhid

Saatejuht Hardo Pajula. Külalised Aapo Pukk ja Meego Remmel. Saade Itaalia maalikunstniku Caravaggio maalist “Pöördumine teel Damaskussesse”.

Mõte teha saade Caravaggiost (1571–1610) oli mul juba pikka aega. Sel kevadel tuli idee kutsuda temast rääkima Aapo Pukk ja Meego Remmel. Palavikuaja tõttu lükkus vestlus mitu kuud edasi, kuid 3. juulil õnnestus see siiski viimaks salve saada. Mul on selle üle tõesti väga hea meel – see oli vähemalt minu jaoks väga huvitav ja hingekosutav jutuajamine. Kohe saate alul päris Aapo minult, miks Caravaggio mulle huvi pakub (4. minut). Ega ma ei osanudki muud teha kui ausalt vastata: mõned Caravaggio tööd on mind miskipärast väga puudutanud. Kõigepealt tuleb pähe “Iisaki ohverdamine” [1], “Narkissos” [2] oli mu ühe leheloo [3] lähtepunkt. Käesolev vestlus tõukus aga 1601. aastal maalitud teosest “Pöördumine teel Damaskusesse” [4] Nimetatud tööle juhtis 2018. märtsis Dostojevskist peetud loengus [5] tähelepanu Mihhail Lotman (50. minut). “Me oleme harjunud igasuguste asjadega ja 3D meid ei vapusta,” rääkis Mihhail, “tollal oli see aga täiesti rabav! Seda tehnikat nimetatakse tenebrismiks. Maal kasvab välja pimedusest, vaatajad kartsid, et see kukub raamist välja.” “On öeldud, et tänapäeva kinogeeniused kopeerivad Caravaggiot,” jätkas Mihhail mõtet rohkem kui kaks aastat hiljem Aapo, “[Martin Scorsese, H.P.] “Taxi Driver”-i valgus olevat Caravaggiolt laenatud. Kui Caravaggio meie hulgas täna ringi jalutaks, siis oleks ta ilmselt geniaalne filmirežissöör” (33. minut). “Minu arusaamist mööda ütlevad kunstikriitikud,” võttis siin sõnajärje üle Meego (34. minut), “et Caravaggio geniaalsus väljendubki just selles, et ta toob Pauluse ja hobuse meie ruumi, kirikuruumi. Hobune on ka koos oma tagumikuga sisuliselt seal kirikus. See on kunstniku kindel taotlus, et mina kohtaksin oma reaalsuses korraga Palulust ja tema pöördumist, sest see paneb mind küsima oma pöördumise kohta.” William Jamesi sõnul ei pea pöördumine – põhjalik muutus inimese hingelaadis – võtma üldse religioosset vormi. Uuestisünd võib sama hästi toimuda ka religioonist uskmatusesse. “Kõigil neil juhtudel on meil tegemist sama psühholoogilise protsessiga: hingelise tormi, stressi ja vastuolulisuse asemel jõutakse lõpuks hingelise kindluse, stabiilsuse ja tasakaalu seisundisse,” kirjutab James oma “Usulise kogemuse mitmekesisuses” [6], millele oli pühendatud “Tähenduse teejuhtide” 12. vestlusring “Ratio piirid” [7]. Jamesi arusaamas pöördumisest mängib võtmerolli tõdemus, et “inimese ideed, püüdlused ja eesmärgid moodustavad mitmesuguseid üksteisest suhteliselt sõltumatuid rühmi ja süsteeme… kui üks rühm on hõivanud kogu inimese tähelepanu, siis võivad teiste gruppidega seotud ideed olla inimese teadvusest üldse välja tõrjutud.” Seesugune ideede ja eesmärkide pidev vaheldumine on Jamesi sõnul eriti iseloomulik lõhestunud isikutele. Nii võib krooniline alkohoolik näiteks kuid kooripoissi mängida, kuid lõpuks on ta koon ikka liimine ehk mudane. Ometi võib aga ka lootusetus sõltlases mingil hetkel aset leida püsivamat laadi sihinihe. Sellest, mis kunagi oli tema “hinge jaoks praktiliselt ebareaalne objekt, on nüüd saanud sama hinge püsiasukas ning keskpunkt,” kirjutab James. Vahel kuumutab mõni eriti võimas tundepuhang lahti mõne seni tardunud ideede grupeeringu ja kui see siis viimaks jahtub, sunnib see teised rühmad enda ümber rekristalliseeruma. Kui uus ideeline keskpunkt kinnistub, moodustub uus stabiilne struktuur ning inimese karakter ongi läbi teinud põhjapaneva muutuse. Minu jaoks saabus üks vestluse kõrghetkedest 45. minutil, mil Aapo ütles: “Kui kuum higi seljale tuleb ja asi kinni jookseb, siis tuleb aru saada, et senised vahendid on ammutatud.” Meego tõstis oma järgneva arutluskäiguga pöördumise kontseptsiooni üksikisiku mängumaalt kogu kultuuri tasandile: “See ongi pöördumine… , see on see paradigma nihke koht, kus senine seletusviis ei tööta enam ja tuleb otsida perifeerne vaatenurk (või see ilmub ise), mis saab seejärel uueks maailma keskmeks. Thomas Kuhn on näidanud, kuidas see toimub teadusmaailmas [8]. Filosoofias, eetikas ja ka kristluses käib asi enam-vähem samamoodi. Religioonipsühholoog Tõnu Lehtsaar ütleb, et pöördumine on lihtsalt identiteedi muutus. Vastus küsimusele “Kes ma olen?” on korraga teistsugune.” Hiljemalt siin hakkas mulle koitma ka see, miks see konkreetne maal mulle nii korda läheb. Seal on juttu meie elust nii nagu see on, mitte nii, nagu seda üritatakse meile näidata mõnes kontorikeelses unenäos helgest homsest. Head päeva!

Hardo

————–

[1] https://en.wikipedia.org/wiki/Sacrifice_of_Isaac_(Caravaggio)#/media/File:Sacrifice_of_Isaac-Caravaggio_(Uffizi).jpg

[2] https://et.wikipedia.org/wiki/Narkissos#/media/Fail:Michelangelo_Caravaggio_065.jpg

[3] https://arvamus.postimees.ee/4059841/hardo-pajula-nartsivad-nartsissid

[4] https://en.wikipedia.org/wiki/Conversion_on_the_Way_to_Damascus

[5] https://www.youtube.com/watch?v=pxozZcDQg4k

[6] https://www.youtube.com/watch?v=-GDmShNiWOI&t=1s

[7] https://www.youtube.com/watch?v=ZiOAuy-juhQ&t=1387s

[8] https://www.apollo.ee/teadusrevolutsioonide-struktuur.html

Külalised Kalevi Kull ja Toivo Maimets. Saatejuht Hardo Pajula. Saate pealkiri: "Bioloogia armuke".

Selle saate algtõuke sain ma Toivo Maimetsa möödunud talvel Vabas Akadeemias peetud loengust "Preformism ja epigenees" [1]. Sealtsamast pärineb ka saate pealkirja esimene pool. Nimelt olevat 20. sajandi üks kuulsamaid biolooge J. B. S. Haldane öelnud, et teleoloogia on justkui bioloogia armuke, "ta ei saa ilma selleta elada, aga ta ei taha ka, et neid avalikult koos nähakse." Käesoleva vestluse lähtekohaks oli aga teleoloogia asemel siiski pigem epigeneetika, s.o mittegeneetilist pärilikkust uuriv bioloogia haru. Veelgi konkreetsemalt oli tõukus meie jutuajamine 2014. aastal ajakirjas Nature ilmunud artiklist "Does evolutionary theory need a rethink?" [2]. Tegemist on kahest paralleelselt kulgevast alamartiklist koosneva kirjutisega, kus üks tiim väidab "Jah, tingimata" ja teine vastu, et "Ei, kõik on korras". "Selleks, et probleemist aru saada, läheksin ma tagasi peaaegu 100 aastat," selgitas Toivo (11. minut), "aega, kus darvinismile tuli loodusteaduses ja filosoofias juurde liita juurde vahepeal geneetika vallas tehtud avastused. 20. sajandi alguses olid taasavastatud Mendeli tööd, Thomas Hunt Morgan... pani aluse geneetika uurimisele molekulaarsete meetoditega. 1930-ndatel aastatel tekkis vajadus need kaks asja kokku panna." Niinimetatud neodarvinistliku sünteesi käigus visati kõigepealt Toivo sõnul darvinismist välja omandatud tunnuste pärilikkuse teooria (lamarkism). Teine oluline muutus puudutas looduslikku valikut, "selge oli see, et looduslik valik valib, aga mille vahel tal valida on," jätkas Toivo (14. minut), "kes katab laua?" Neodarvinism rajaneb Toivo sõnul kolmel postulaadil: 1) laua katavad juhuslikud geenimutatsioonid; 2) geneetiline pärandumisaine on DNA ja ainult DNA; 3) keskkonnaga kohastumise ainuke põhjus on looduslik valik. "Kui mina 1970-ndatel aastatel ülikoolis õppisin, siis oli kõik pagana lihtne – nii oligi... Nüüd on aga aastakümnete jooksul kogunenud palju eksperimentaalandmeid, mis ei mahu enam 80–90 aastat tagasi formuleeritud kontseptsiooni sängi ära." On selgunud, et pärilikkuse kandjaks võivad olla DNA kõrval ka teised ained, mis kujunevad elu jooksul teatud keskkonna mõjude tõttu. "Nii osaleb pärilikkuses kindlasti meie mikrobioom," rääkis Toivo (16. minut), "meil on umbes sama palju baktereid sees kui meie enda rakke... kui laps sünnib, siis saab ta oma emalt sünniteede läbimisel kaasa väga spetsiifilise mikroobide koosluse, mis on talle hädavajalik... ehk siis see seltskond, mis põlvest põlve geneetilist informatsiooni edasi kannab, on palju laiem kui DNA." "See suur sünteesi periood 1930-ndatel aastatel on tegelikult väga vahva ja huvitav aeg," võttis siinkohal (18. minut) sõnajärje üle Kalevi, "siis pandi kokku sellised bioloogia valdkonnad ja vaateviisid, mida ei suudetud omavahel varem ühendada: geneetika, evolutsiooniõpetus, populatsioonibioloogia. Selle kõrval oli teiseks tähtsaks suundumuseks bioloogia matematiseerumine... 1930-ndatel aastatel valmivad evolutsiooni matemaatilised mudelid. Sellega puhastati bioloogiast välja väga palju uude raamistikku mittesobivat kvalitatiivset materjali... Kuna sellest sünteesist sündinud neodarvinism on teooriana nii täpselt ja hästi sõnastatud, siis on sellega ka loogika pinna parem vaielda." Pealkirja teise pooleni jõudsime vestluse 41. minutil, kui jutt kaldus eelviidatud Nature artikli laiemale kontekstile. "Samal aastal [2014., H. P.] moodustus seltskond, mida nimetatakse "The Third Way of Evolution" [3]," selgitas Kalevi. Kolmas tee viitab siinkohal pikka aega eriti USA-s toimunud ilmavaatelisele debatile neodarvinistide ja kreatsionistide vahel. "Neodarvinism on täiesti elimineerinud igasuguse teleoloogia," jätkas Kalevi (42. minut), "sõna "teleoloogia" on sama hull kui "vitalism" (elujõud), see ei kuulu endast lugupidava bioloogi sõnavarasse." Religiooniringkonnad ei taha samal ajal eesmärgipärasusest kuidagi loobuda. Selles on veendunud ka osad bioloogid, "eesmärgipärasus on aga alati kuidagi seotud intellekti, teadvuse või vaimuga, olgu see siis jumalik või mitte... see neodarvinismi ja kreatsionismi väga polariseeritud ja ideoloogiline vaidlus surus teaduslikus bioloogias maha neodarvinismi kriitika. Kuivõrd tegemist on binaarse vastandusega, siis kehtib põhimõte: kui sa pole neodarvinist, siis oled sa kreatsionist. See kolmas tee ongi nimetatud kolmandaks teeks seetõttu, et see ei taha olla ei neodarvinismi ega kreatsionismi poolt. See ei ole päri neodarvinismiga, küll aga mitmes mõttes Darwiniga ja toob seetõttu sisse epigeneetilisest pärandumisest tulenevad teoreetilised järeldused" (44. minut). Head kuulamist!

H.

[1] https://www.youtube.com/watch?v=9A5GjCfdzgI&t=7s

[2] https://www.nature.com/news/does-evolutionary-theory-need-a-rethink-1.16080#:~:text=Hoekstra%20and%20colleagues-,Does%20evolutionary%20theory%20need%20a,Yes%2C%20urgently&text=Charles%20Darwin%20conceived%20of%20evolution,processes%20that%20change%20gene%20frequencies.

[3] https://www.thethirdwayofevolution.com/

Külalised Kalevi Kull ja Toivo Maimets. Saatejuht Hardo Pajula. Saate pealkiri: “Bioloogia armuke”.

Selle saate algtõuke sain ma Toivo Maimetsa möödunud talvel Vabas Akadeemias peetud loengust “Preformism ja epigenees” [1]. Sealtsamast pärineb ka saate pealkirja esimene pool. Nimelt olevat 20. sajandi üks kuulsamaid biolooge J. B. S. Haldane öelnud, et teleoloogia on justkui bioloogia armuke, “ta ei saa ilma selleta elada, aga ta ei taha ka, et neid avalikult koos nähakse.” Käesoleva vestluse lähtekohaks oli aga teleoloogia asemel siiski pigem epigeneetika, s.o mittegeneetilist pärilikkust uuriv bioloogia haru. Veelgi konkreetsemalt oli tõukus meie jutuajamine 2014. aastal ajakirjas Nature ilmunud artiklist “Does evolutionary theory need a rethink?” [2]. Tegemist on kahest paralleelselt kulgevast alamartiklist koosneva kirjutisega, kus üks tiim väidab “Jah, tingimata” ja teine vastu, et “Ei, kõik on korras”. “Selleks, et probleemist aru saada, läheksin ma tagasi peaaegu 100 aastat,” selgitas Toivo (11. minut), “aega, kus darvinismile tuli loodusteaduses ja filosoofias juurde liita juurde vahepeal geneetika vallas tehtud avastused. 20. sajandi alguses olid taasavastatud Mendeli tööd, Thomas Hunt Morgan… pani aluse geneetika uurimisele molekulaarsete meetoditega. 1930-ndatel aastatel tekkis vajadus need kaks asja kokku panna.” Niinimetatud neodarvinistliku sünteesi käigus visati kõigepealt Toivo sõnul darvinismist välja omandatud tunnuste pärilikkuse teooria (lamarkism). Teine oluline muutus puudutas looduslikku valikut, “selge oli see, et looduslik valik valib, aga mille vahel tal valida on,” jätkas Toivo (14. minut), “kes katab laua?” Neodarvinism rajaneb Toivo sõnul kolmel postulaadil: 1) laua katavad juhuslikud geenimutatsioonid; 2) geneetiline pärandumisaine on DNA ja ainult DNA; 3) keskkonnaga kohastumise ainuke põhjus on looduslik valik. “Kui mina 1970-ndatel aastatel ülikoolis õppisin, siis oli kõik pagana lihtne – nii oligi… Nüüd on aga aastakümnete jooksul kogunenud palju eksperimentaalandmeid, mis ei mahu enam 80–90 aastat tagasi formuleeritud kontseptsiooni sängi ära.” On selgunud, et pärilikkuse kandjaks võivad olla DNA kõrval ka teised ained, mis kujunevad elu jooksul teatud keskkonna mõjude tõttu. “Nii osaleb pärilikkuses kindlasti meie mikrobioom,” rääkis Toivo (16. minut), “meil on umbes sama palju baktereid sees kui meie enda rakke… kui laps sünnib, siis saab ta oma emalt sünniteede läbimisel kaasa väga spetsiifilise mikroobide koosluse, mis on talle hädavajalik… ehk siis see seltskond, mis põlvest põlve geneetilist informatsiooni edasi kannab, on palju laiem kui DNA.” “See suur sünteesi periood 1930-ndatel aastatel on tegelikult väga vahva ja huvitav aeg,” võttis siinkohal (18. minut) sõnajärje üle Kalevi, “siis pandi kokku sellised bioloogia valdkonnad ja vaateviisid, mida ei suudetud omavahel varem ühendada: geneetika, evolutsiooniõpetus, populatsioonibioloogia. Selle kõrval oli teiseks tähtsaks suundumuseks bioloogia matematiseerumine… 1930-ndatel aastatel valmivad evolutsiooni matemaatilised mudelid. Sellega puhastati bioloogiast välja väga palju uude raamistikku mittesobivat kvalitatiivset materjali… Kuna sellest sünteesist sündinud neodarvinism on teooriana nii täpselt ja hästi sõnastatud, siis on sellega ka loogika pinna parem vaielda.” Pealkirja teise pooleni jõudsime vestluse 41. minutil, kui jutt kaldus eelviidatud Nature artikli laiemale kontekstile. “Samal aastal [2014., H. P.] moodustus seltskond, mida nimetatakse “The Third Way of Evolution” [3],” selgitas Kalevi. Kolmas tee viitab siinkohal pikka aega eriti USA-s toimunud ilmavaatelisele debatile neodarvinistide ja kreatsionistide vahel. “Neodarvinism on täiesti elimineerinud igasuguse teleoloogia,” jätkas Kalevi (42. minut), “sõna “teleoloogia” on sama hull kui “vitalism” (elujõud), see ei kuulu endast lugupidava bioloogi sõnavarasse.” Religiooniringkonnad ei taha samal ajal eesmärgipärasusest kuidagi loobuda. Selles on veendunud ka osad bioloogid, “eesmärgipärasus on aga alati kuidagi seotud intellekti, teadvuse või vaimuga, olgu see siis jumalik või mitte… see neodarvinismi ja kreatsionismi väga polariseeritud ja ideoloogiline vaidlus surus teaduslikus bioloogias maha neodarvinismi kriitika. Kuivõrd tegemist on binaarse vastandusega, siis kehtib põhimõte: kui sa pole neodarvinist, siis oled sa kreatsionist. See kolmas tee ongi nimetatud kolmandaks teeks seetõttu, et see ei taha olla ei neodarvinismi ega kreatsionismi poolt. See ei ole päri neodarvinismiga, küll aga mitmes mõttes Darwiniga ja toob seetõttu sisse epigeneetilisest pärandumisest tulenevad teoreetilised järeldused” (44. minut). Head kuulamist!

H.

[1] https://www.youtube.com/watch?v=9A5GjCfdzgI&t=7s

[2] https://www.nature.com/news/does-evolutionary-theory-need-a-rethink-1.16080#:~:text=Hoekstra%20and%20colleagues-,Does%20evolutionary%20theory%20need%20a,Yes%2C%20urgently&text=Charles%20Darwin%20conceived%20of%20evolution,processes%20that%20change%20gene%20frequencies.

[3] https://www.thethirdwayofevolution.com/

Saate külalised on Mercedes Merimaa ja Toomas Trapido. Saatejuht Hardo Pajula. Saade Johann Wolfgang von Goethest.

See saade on seotud otseselt minu viimase aasta ühe peamise tegevusliiniga, milleks oli Rupert Sheldrake'i raamatu "Teadus ja vaimne praktika" eestindamine ja tutvustamine kohalikule lugejaskonnale*. Nimetatud teose sissejuhatuses kirjutab Sheldrake: "Minult kui lootustandvalt mehhanitsistlikult bioloogilt eeldati usku mehaanilisse universumisse, kus puudub viimne eesmärk ja jumal ning kus meie vaim ei kujuta endast mitte midagi enamat kui ajutegevus. See kõik oli minu jaoks küsitav, eriti pärast seda, kui ma armusin. Mul oli imeilus tüdruk ja selles tunnete keerises käisin füsioloogialoengutes, kus räägiti hormoonidest. Ma kuulsin testosteroonist, progesteroonist ja östrogeenidest, ning sellest, kuidas nad mõjutasid meeste ja naiste erinevaid kehaosi. Kuid armumiskogemuse ja õpitud keemiliste valemite vahel laiutas tohutu kuristik. Ma avastasin veel teisegi süviku, selle, mis lahutas mu esialgset liikumapanevat tõuget – huvi elavate taimede ja loomade vastu – sedasorti bioloogiast, mida meile õpetati. Selle vahel, kuidas ma loomi ja taimi vahetult kogesin, ja selle vahel, mida ma neist õppisin, puudus pea igasugune seos. Oma laboritundides me tapsime kõigepealt need organismid, mida me uurisime, lahkasime neid ning lõikusime nad siis väiksemateks ja väiksemateks osadeks, kuni jõudsime lõpuks välja molekulaartasandile. Ma tundsin, et kogu selles asjas on midagi päris valesti, ent ei suutnud probleemi sõnastada. Kord laenas aga üks mu sõber, kes õppis kirjandust, mulle raamatu saksa filosoofiast, milles oli essee Johann Wolfgang von Goethe kirjatöödest. Ma avastasin, et Goethel oli üheksateistkümnenda sajandi alul teadusest hoopis teistsugune arusaam – tema holistlik teadus ühendas omavahel vahetu kogemuse ja mõistmise. See ei näinud ette kõige tükkideks lõikamist ning omaenese meeleandmetest möödavaatamist" (lk 11). See raamat saksa filosoofiast, millele Sheldrake eelpool viitab, on Erich Helleri "The Disinherited Mind: Essays in Modern German Literature and Thought"**. Essees pealkirjaga "Goethe ja teaduslik tõde", ütleb Heller: „Goethe teadus ei ole viimase paarisaja aasta jooksul teaduslikku progressi midagi olulist lisanud, see ei ole meil üldse aidanud arendada looduse alistamiseks ja ekspluateerimiseks kasutatavaid tehnoloogiaid, kuid vastuseisus oma kaasaegsele teadusele tõi ta silmapaistva läbinägelikkusega päevavalgele sellesama kriisi ja revolutsiooni juured, milles 20. sajandi teadlased ennast praegu leiavad. Teaduse ajaloos Newtonist Einsteinini mängib teadlane Goethe Tuhkatriinu osa, kes toob esile nii oma rikaste sugulaste edukuse ja hiilguse kui ka nende püüdlustes peituva potentsiaalse hubris’e. Ükskord võib koita veel päev, mil ka see Tuhkatriinu lugu leiab sarnastele muinasjuttudele omase lõpu – kuid tõenäoliselt juhtub see alles siis, kui uus tehnoloogiakirik on jõudnud oma triumfi tippu ning seganud kokku jääkülmadest matemaatilistest abstraktsioonidest ja palavast võimuihast koosneva plahvatusliku massi.“ Nende sõnadega juhatasin ma sisse tänase keskustelu, kus minu vestluskaaslasteks olid Mercedes Merimaa ja Toomas Trapido***. Vestluse põhiteemani jõudsime 21. minutil, kui jutt läks Goethe teadusliku meetodi neljale astmele ("Ma olen seda ise tudengitega katsetanud ja see töötab päris huvitavalt," selgitas Toomas): 1) täpne ja keskendunud vaatlus (soovitavalt koos joonistamisega); 2) kujutlusvõime sisselülitamine; 3) uurimisobjekti isiklik tajumine; 4) uurimisobjektiga samastumine. Sellise meetodi abil võib loodusuurija jõuda arhetüüpide või ürgvormide tajumise või taipamiseni. Eesmärgiks on saavutada võimalikult sügav maailmataju," jätkas Toomas. Sealt jätkus juttu veel ligi pooleteiseks tunniks. 90. minutil jõudsime klipini, mis sobib hästi keskustelu kokkuvõtteks ("Richard Tarnas: "Meie põhiülesanne on välja kannatada ranguse ja kujutlusvõime vaheline pinge."")**** "Kui nüüd valgustus ja romantism – mis kujutavad endast uusaegse tunnetuse päikest ja kuud – liiguvad edasi, siis nad mõjutavad teineteist. Kuna nad avavad inimese teadvusele niivõrd erinevad horisondid, siis suunavad nad uusaega komplekssema tunnetuse poole," räägib Tarnas, "need on ida ja lääs (nagu seda just alguses peamiselt mõisteti) või romantism ja valgustus või ka põhi ja lõuna. Üldisemalt, akadeemilisemas võtmes ütleksin praegu: rangus ja kujutlusvõime – meie ülesanne on see pinge välja kannatada." Sellega võibki saatesõnale punkti panna. Head kuulamist ja vaatamist!

H.

* https://www.youtube.com/watch?v=8zEPI...

** https://www.amazon.com/Disinherited-M...

*** https://www.youtube.com/watch?v=015sN...

**** https://www.youtube.com/watch?v=u8qmy...

Saate külalised on Mercedes Merimaa ja Toomas Trapido. Saatejuht Hardo Pajula. Saade Johann Wolfgang von Goethest.

See saade on seotud otseselt minu viimase aasta ühe peamise tegevusliiniga, milleks oli Rupert Sheldrake’i raamatu “Teadus ja vaimne praktika” eestindamine ja tutvustamine kohalikule lugejaskonnale*. Nimetatud teose sissejuhatuses kirjutab Sheldrake: “Minult kui lootustandvalt mehhanitsistlikult bioloogilt eeldati usku mehaanilisse universumisse, kus puudub viimne eesmärk ja jumal ning kus meie vaim ei kujuta endast mitte midagi enamat kui ajutegevus. See kõik oli minu jaoks küsitav, eriti pärast seda, kui ma armusin. Mul oli imeilus tüdruk ja selles tunnete keerises käisin füsioloogialoengutes, kus räägiti hormoonidest. Ma kuulsin testosteroonist, progesteroonist ja östrogeenidest, ning sellest, kuidas nad mõjutasid meeste ja naiste erinevaid kehaosi. Kuid armumiskogemuse ja õpitud keemiliste valemite vahel laiutas tohutu kuristik. Ma avastasin veel teisegi süviku, selle, mis lahutas mu esialgset liikumapanevat tõuget – huvi elavate taimede ja loomade vastu – sedasorti bioloogiast, mida meile õpetati. Selle vahel, kuidas ma loomi ja taimi vahetult kogesin, ja selle vahel, mida ma neist õppisin, puudus pea igasugune seos. Oma laboritundides me tapsime kõigepealt need organismid, mida me uurisime, lahkasime neid ning lõikusime nad siis väiksemateks ja väiksemateks osadeks, kuni jõudsime lõpuks välja molekulaartasandile. Ma tundsin, et kogu selles asjas on midagi päris valesti, ent ei suutnud probleemi sõnastada. Kord laenas aga üks mu sõber, kes õppis kirjandust, mulle raamatu saksa filosoofiast, milles oli essee Johann Wolfgang von Goethe kirjatöödest. Ma avastasin, et Goethel oli üheksateistkümnenda sajandi alul teadusest hoopis teistsugune arusaam – tema holistlik teadus ühendas omavahel vahetu kogemuse ja mõistmise. See ei näinud ette kõige tükkideks lõikamist ning omaenese meeleandmetest möödavaatamist” (lk 11). See raamat saksa filosoofiast, millele Sheldrake eelpool viitab, on Erich Helleri “The Disinherited Mind: Essays in Modern German Literature and Thought”**. Essees pealkirjaga “Goethe ja teaduslik tõde”, ütleb Heller: „Goethe teadus ei ole viimase paarisaja aasta jooksul teaduslikku progressi midagi olulist lisanud, see ei ole meil üldse aidanud arendada looduse alistamiseks ja ekspluateerimiseks kasutatavaid tehnoloogiaid, kuid vastuseisus oma kaasaegsele teadusele tõi ta silmapaistva läbinägelikkusega päevavalgele sellesama kriisi ja revolutsiooni juured, milles 20. sajandi teadlased ennast praegu leiavad. Teaduse ajaloos Newtonist Einsteinini mängib teadlane Goethe Tuhkatriinu osa, kes toob esile nii oma rikaste sugulaste edukuse ja hiilguse kui ka nende püüdlustes peituva potentsiaalse hubris’e. Ükskord võib koita veel päev, mil ka see Tuhkatriinu lugu leiab sarnastele muinasjuttudele omase lõpu – kuid tõenäoliselt juhtub see alles siis, kui uus tehnoloogiakirik on jõudnud oma triumfi tippu ning seganud kokku jääkülmadest matemaatilistest abstraktsioonidest ja palavast võimuihast koosneva plahvatusliku massi.“ Nende sõnadega juhatasin ma sisse tänase keskustelu, kus minu vestluskaaslasteks olid Mercedes Merimaa ja Toomas Trapido***. Vestluse põhiteemani jõudsime 21. minutil, kui jutt läks Goethe teadusliku meetodi neljale astmele (“Ma olen seda ise tudengitega katsetanud ja see töötab päris huvitavalt,” selgitas Toomas): 1) täpne ja keskendunud vaatlus (soovitavalt koos joonistamisega); 2) kujutlusvõime sisselülitamine; 3) uurimisobjekti isiklik tajumine; 4) uurimisobjektiga samastumine. Sellise meetodi abil võib loodusuurija jõuda arhetüüpide või ürgvormide tajumise või taipamiseni. Eesmärgiks on saavutada võimalikult sügav maailmataju,” jätkas Toomas. Sealt jätkus juttu veel ligi pooleteiseks tunniks. 90. minutil jõudsime klipini, mis sobib hästi keskustelu kokkuvõtteks (“Richard Tarnas: “Meie põhiülesanne on välja kannatada ranguse ja kujutlusvõime vaheline pinge.””)**** “Kui nüüd valgustus ja romantism – mis kujutavad endast uusaegse tunnetuse päikest ja kuud – liiguvad edasi, siis nad mõjutavad teineteist. Kuna nad avavad inimese teadvusele niivõrd erinevad horisondid, siis suunavad nad uusaega komplekssema tunnetuse poole,” räägib Tarnas, “need on ida ja lääs (nagu seda just alguses peamiselt mõisteti) või romantism ja valgustus või ka põhi ja lõuna. Üldisemalt, akadeemilisemas võtmes ütleksin praegu: rangus ja kujutlusvõime – meie ülesanne on see pinge välja kannatada.” Sellega võibki saatesõnale punkti panna. Head kuulamist ja vaatamist!

H.

* https://www.youtube.com/watch?v=8zEPI…

** https://www.amazon.com/Disinherited-M…

*** https://www.youtube.com/watch?v=015sN…

**** https://www.youtube.com/watch?v=u8qmy…

Saade Herman Melville’i raamatust “Moby Dick”. Saatekülalised David Ilmar Beecher ja Mihkel Kunnus. Saatejuht Hardo Pajula.

16. märtsil oli Kuku Raadio Tartu stuudio juba kinni pandud, nii et "Tähenduse teejuhtide" 81. vestlusringi salvestasime Mihkli haritlaskorteris (see jutuajamine on meil praeguse seisuga ka viimane). Nagu ma kohe saate alguses mainin, on mul alates 2018. aasta sügisest Estonian Business Schoolis "Oluliste raamatute" kursusesari [1]. Esimesel kursusel oli fookuses Thomas Manni "Võlumägi", teisel George Orwelli "1984", kolmandal Henri Bergsoni "Loov evolutsioon" ja sel kevadel siis Johann Wolfgang von Goethe "Faust". Eriti just kahel viimasel kursusel on Bergsoni ja Goethe raamatud olnud pigem embleemiks, sisuliselt üritasime nendel sotti saada lääne filosoofia arenguloost. Selles oli meile abiks Richard Tarnase suurepärane teos "The Passion of the Western Mind" [2]. Eeloleval sügisel on kavas keskenduda Ameerika majandusmudelile, sest seal tundub praegu pinna all ikka korralikult käärivat. Selle jutuajamise salvestamise ajal oli mul nimetatud eesmärgil plaanis siduda omavahel kokku Herman Melville'i "Moby Dick" ja William Jamesi "Usulise kogemuse mitmekesisus" [3]. Tänaseks on tulnud palju parem plaan: ma võtan Melville'i kõrval ja Jamesi asemel kursuse teiseks raamatuks siiski Alexis de Tocqueville'i "Tähelepanekuid Ameerika demokraatiast" [4]. Kursuse keskseks teoseks jääb aga igal juhul "Moby Dick" ja sellest raamatust me siis Mihkli juures 16. märtsil rääkisimegi. Vestluse pealkiri tuleb "Moby Dicki" samanimelisest peatükist, mille lõpus Melville kirjutab: "Kas asi on selles, et ta oma ebamäärasusega osutab universumi õudsele tühjusele ning mõõtmatusele, andes meile hävingumõtte näol selga noahoobi, kui süveneme linnutee valgete tühimike vaatlemisse. Või pole valevus oma olemuselt niipalju värvus kui värvuse nähtav puudumine ja samal ajal kõiki värvusi ühendav sideaine? Või põhjustab seda tunnet ääretul lumisel maastikul valitsev tähendusrikkalt vaikiv tühjus, värvitu ning kõigevärviline nagu ateism, millest me tagasi põrkame? Kui arvestame teist teooriat, mis kuulub natuurfilosoofidele ja mille järgi kõik õilsalt ning meeldivalt eretavad maised värvitoonid – olgu siis tegemist loojakuaegse taeva ja metsa kaunite varjude, liblikate kullendava sameti või tütarlaste õhetavate põskedega – on ainult peen pettus ega kuulu tegelikult esemetele endale, vaid on talle väljastpoolt antud, nii et kogu jumaldatud Loodus värvib ennast otsekui libu, kes võluva kesta alla peidab surnukambrit; ja kui me sõitu jätkame ning silmas peame, et see salapärane kosmeetikavahend, valguse võimas algollus, mis kõik värvitoonid loob, ise aga alati valgeks või värvituks jääb, langeb vahetult esemetele, puudutades oma olematu värvinguga kõike, ka tulpe ja roose – kui selle kõige üle järele mõelda, siis tundub nagu lamaks halvatud universum pidalitõbisena meie ees; nagu isekas rändur, kes Lapimaal keeldub värvilisi kaitseprille kandmast, nii jääb ka õnnetu uskumatu pimedaks, kui ta üksisilmi vahib majesteetlikku valget katet, mis ümberringi igasugu väljavaate suleb. Ja kõike seda sümboliseeris vaal-albiino. On siis ime, et teda nii raevukalt jälitati?" David Ilmar räägib romaani filosoofiliselt ühest filosoofiliselt kõige kaalukamast peatükist tunderõhuliselt ja meeldejäävalt saate teise kolmandiku alul (31.–35. minut). Head kuulamist! H.

[1] https://www.youtube.com/watch?v=gyNAFXE-spQ&t=2s [2] https://www.youtube.com/watch?v=PPLrTNLDPCw&list=PLhpEK-_b7mfHcnieHphuIr0G_cPk4ssFG&index=3 [3] https://www.youtube.com/watch?v=-GDmShNiWOI&list=PLhpEK-_b7mfEM3LsE740RRFKJuOC9WGog&index=14 [4] https://www.kriso.ee/tahelepanekuid-ameerika-demokraatiast-db-9789985902837.html

Saade Herman Melville’i raamatust “Moby Dick”. Saatekülalised David Ilmar Beecher ja Mihkel Kunnus. Saatejuht Hardo Pajula.

16. märtsil oli Kuku Raadio Tartu stuudio juba kinni pandud, nii et “Tähenduse teejuhtide” 81. vestlusringi salvestasime Mihkli haritlaskorteris (see jutuajamine on meil praeguse seisuga ka viimane). Nagu ma kohe saate alguses mainin, on mul alates 2018. aasta sügisest Estonian Business Schoolis “Oluliste raamatute” kursusesari [1]. Esimesel kursusel oli fookuses Thomas Manni “Võlumägi”, teisel George Orwelli “1984”, kolmandal Henri Bergsoni “Loov evolutsioon” ja sel kevadel siis Johann Wolfgang von Goethe “Faust”. Eriti just kahel viimasel kursusel on Bergsoni ja Goethe raamatud olnud pigem embleemiks, sisuliselt üritasime nendel sotti saada lääne filosoofia arenguloost. Selles oli meile abiks Richard Tarnase suurepärane teos “The Passion of the Western Mind” [2]. Eeloleval sügisel on kavas keskenduda Ameerika majandusmudelile, sest seal tundub praegu pinna all ikka korralikult käärivat. Selle jutuajamise salvestamise ajal oli mul nimetatud eesmärgil plaanis siduda omavahel kokku Herman Melville’i “Moby Dick” ja William Jamesi “Usulise kogemuse mitmekesisus” [3]. Tänaseks on tulnud palju parem plaan: ma võtan Melville’i kõrval ja Jamesi asemel kursuse teiseks raamatuks siiski Alexis de Tocqueville’i “Tähelepanekuid Ameerika demokraatiast” [4]. Kursuse keskseks teoseks jääb aga igal juhul “Moby Dick” ja sellest raamatust me siis Mihkli juures 16. märtsil rääkisimegi. Vestluse pealkiri tuleb “Moby Dicki” samanimelisest peatükist, mille lõpus Melville kirjutab: “Kas asi on selles, et ta oma ebamäärasusega osutab universumi õudsele tühjusele ning mõõtmatusele, andes meile hävingumõtte näol selga noahoobi, kui süveneme linnutee valgete tühimike vaatlemisse. Või pole valevus oma olemuselt niipalju värvus kui värvuse nähtav puudumine ja samal ajal kõiki värvusi ühendav sideaine? Või põhjustab seda tunnet ääretul lumisel maastikul valitsev tähendusrikkalt vaikiv tühjus, värvitu ning kõigevärviline nagu ateism, millest me tagasi põrkame? Kui arvestame teist teooriat, mis kuulub natuurfilosoofidele ja mille järgi kõik õilsalt ning meeldivalt eretavad maised värvitoonid – olgu siis tegemist loojakuaegse taeva ja metsa kaunite varjude, liblikate kullendava sameti või tütarlaste õhetavate põskedega – on ainult peen pettus ega kuulu tegelikult esemetele endale, vaid on talle väljastpoolt antud, nii et kogu jumaldatud Loodus värvib ennast otsekui libu, kes võluva kesta alla peidab surnukambrit; ja kui me sõitu jätkame ning silmas peame, et see salapärane kosmeetikavahend, valguse võimas algollus, mis kõik värvitoonid loob, ise aga alati valgeks või värvituks jääb, langeb vahetult esemetele, puudutades oma olematu värvinguga kõike, ka tulpe ja roose – kui selle kõige üle järele mõelda, siis tundub nagu lamaks halvatud universum pidalitõbisena meie ees; nagu isekas rändur, kes Lapimaal keeldub värvilisi kaitseprille kandmast, nii jääb ka õnnetu uskumatu pimedaks, kui ta üksisilmi vahib majesteetlikku valget katet, mis ümberringi igasugu väljavaate suleb. Ja kõike seda sümboliseeris vaal-albiino. On siis ime, et teda nii raevukalt jälitati?” David Ilmar räägib romaani filosoofiliselt ühest filosoofiliselt kõige kaalukamast peatükist tunderõhuliselt ja meeldejäävalt saate teise kolmandiku alul (31.–35. minut). Head kuulamist! H.

[1] https://www.youtube.com/watch?v=gyNAFXE-spQ&t=2s [2] https://www.youtube.com/watch?v=PPLrTNLDPCw&list=PLhpEK-_b7mfHcnieHphuIr0G_cPk4ssFG&index=3 [3] https://www.youtube.com/watch?v=-GDmShNiWOI&list=PLhpEK-_b7mfEM3LsE740RRFKJuOC9WGog&index=14 [4] https://www.kriso.ee/tahelepanekuid-ameerika-demokraatiast-db-9789985902837.html

Saatejuht Hardo Pajula. Saate külalised Anna Luik ja Miina Piir. Saade ühiskondlik meditsiinilisest nähtusest nimega koroonaviirus. Saates tuleb juttu hirmust, surmast ja kuidas selle kõigega täna indiviidi tasandil toime tulla.

Saatejuht Hardo Pajula. Saate külalised Anna Luik ja Miina Piir. Saade ühiskondlik meditsiinilisest nähtusest nimega koroonaviirus. Saates tuleb juttu hirmust, surmast ja kuidas selle kõigega täna indiviidi tasandil toime tulla.

Saatejuht Hardo Pajula. Saate külalised Leo Kunnas ja Aivo Andresson. Saade Leo Kunnase raamatust “Sõda 2023”. Leo Kunnas ühendab selles raamatus ulmekirjaniku kujutlusvõime, halastamatu realismi ja detailitäpsuse, professionaalse operatiivohvitseri teadmised-oskused ning humanisti sõjavastase vaate üheks tervikuks. „Sõda 2023” on teos, mille eesmärk on panna meid mõtlema, mida ja kuidas teeksime, kui sõda ühel päeval tõesti peaks puhkema.