Tähenduse teejuhid

Kordame saadet, mis oli Kuku eetris 2020. aasta 25. oktoobril. Vestlusringis osalesid Henri Laupmaa ja Toomas Trapido.

Selle vestluse lähtepunktiks on USA filosoofi Charles Eisensteini essee "Kroonimine". Mina kuulsin Charles Eisensteinist esimest korda 2020. aasta 11. aprillil, kui meediaplatvormi Rebel Wisdom eestvedaja David Fuller avaldas video „Kontrolli epideemia“, kus tuli jutuks Eisensteini äsja ilmunud artikkel. „Kroonimine“. Tänaseks on ilmunud samanimeline esseekogumik „The Coronation: Essays from the Covid Moment“. Raamat on pühendatud meie laste lastele (*to the children of our children*). „Üheski meie vastuses koroonaviirusele ei ole midagi uut, nad kõik kujutavad endast vaid varasemate trendide võimendatud vorme,“ ütles Eisenstein intervjuus Fulleriga. See lühike lause andis mulle koroonakaoses esialgse hädavajaliku jalgealuse.

Tänases saates räägime Peeter Espaki ja Siiri Sisaskiga sumeritest ja nende saladustest.

Tähenduse teejuhtide juubelisaate liikumalükkav teema oli paus muusikas, filmis ja elus üldse. Pealkirjas osundatud aineseni jõudsime jutuajamise lõpupoole. "Vaikus on mitmete religioonide lähtekoht," arutles filmikriitik Karlo Funk (99. minut), "et jõuda sügavama kogemuseni – ükskõik, kuidas me seda siis ka ei nimetaks. See on koht, kuhu loomingulised inimesed tahavad kasvõi korraks tagasi jõuda. Vaikusele saab vastandada väga mitmesuguseid helimaailmu. Wittgenstein pidas vaikuse vastandiks näiteks masinamüra. See oli see, mille eest ta tahtis igal juhul minema pääseda. Samuti on kõik mägierakud ja pühakud tõmbunud ühel hetkel eemale, et jõuda millegi muuni."

"Eelmine kord me rääkisime ka põgusalt Pythagorasest ja ülemhelidest ning muusikalise heli ja müra erinevusest. " sekundeeris Karlole helilooja Ardo Ran Varres, "Müras on puhtfüüsikaliselt esindatud erinevad sagedusalad ja -ribad. Muusikalises helis on seevastu väga selge korrapära. Pythagoras näitas, et seal valitsevad ilusad sümmeetriad ja suhtarvud. See arusaam moodustabki lääne kunstmuusika vundamendi. Mina olen sealt omakorda tuletanud sellise tunnetuse, et kui ei mingis filmis – olgu see näiteks tunnine dokfilm – ei mängita mitte ühtegi muusikalist heli, siis selles filmis puudub igasugune vertikaalne mõõde."

Viimasel pooltunnil palusin ma oma vestluskaaslatel soovitada jõuluajaks filme, kus vertikaalne mõõde on silmapaistvalt esindatud. Kirja said sellised linateosed: Andrei Tarkovski "Andrei Rubljov", Pier Paolo Pasolini "Matteuse evangeelium", Wim Wendersi "Taevas Berliini kohal", Bruno Dumonti "Jeanne d'Arc", Asghar Farhadi "Lahutus", Jessica Hausneri "Lourdes", Paweł Pawlikowski "Ida" jt.

Head uudistamist!

“Ameerika Ühendriikide teadlased tegid kindlaks, et kui panna inimene tuukriülikonnas õunapuu alla istuma, hakkab tal poole tunni pärast igav," nii kõlas paar aastakümmet tagasi kuuldud Rohke Debelaki libauudis. See vahepealsete aastatega järjest kõnekamaks muutunud nali meenus mulle vestluses Jonas Nahkori ja Martin Pendiga. Põhjuse kokkutulekuks andis Martini poolteist aastat tagasi Postimehes ilmunud artikkel "Eesti kool akadeemilise uhuu-teaduse tõmbetuultes". "Hoolimata tõrksusest seda tunnistada on haridusteadusest saanud põhimõtteliselt uhhuu-teadus, millele käib reaalsuse seletamine ja veel enam ennustamine kõrgelt ja kaugelt üle jõu," kirjutas Martin kõnealuses kirjatükis. See tuletas mulle meelde Tähenduse teejuhtide 12. numbris ilmunud intervjuu Aivar Halleriga ("Kool on kogukonna süda", 9.21). "Näete, siin on 104 üllitist. Nad on klassifitseeritud teadustöödena ja nende alusel on tehtud Eestis aastaid haridussüsteemi puudutavaid otsuseid. Kui teil pole olnud aega või tahtmist kõigi nendega tutvuda, aga kui te mind usaldate, siis ma võin teile kinnitada – mitte ükski nendest 104 tööst ei vasta eelnimetatud teaduslikkuse kriteeriumitele. Seetõttu on mul raske vältida järeldust, et kõige suurem pseudoteaduse kants on haridus- ja teadusministeerium," meenutas Aivar seal üht Reaalkoolis toimunud teaduskonverentsi.

Nendel teemadel me Tähenduse teejuhtide 249. vestlusringis rääkisimegi.

"Kaasaegne eksperimentaalteadus on tuvastanud inimese tajuorganite võime hämmastavalt tundlike aistingute saamiseks. Näiteks ettevalmistatud tähelepanu ja pimeda ruumiga kohanenud inimsilm võib märgata lausa üksikut footonit (kvantmehaanilist valgusosakest). Ent väited joogide ülitajust lähevad sellistest täppisaistingutest kaugemale ning tõstatavad rea tunnetusteoreetilisi küsimusi, mille vastamisele pidid mõtlema kõik india klassikalise filosoofia koolkonnad," kirjutas füüsikateoreetik Laur Järv Tähenduse teejuhtide 40. numbris "India joogide ülitaju".

Samanimelise saatesarja 248. vestlusringis rääkis Laur Järv india joogide ülitajust koos religiooniuurija Erki Linnuga.

"Kõigi Bachi teoste lõpus seisab üks lahend: SDG, Soli Deo Gloria" ütles Tähenduse teejuhtide 247. vestlusringis muusik ja luuletaja Heili Meibaum, "see häälestus määrab tegelikult kõik muu." Kuivõrd Heili oli stuudios oma abikaasa Maiduga, kes on elukutselt klaverihäälestaja, olid jutuajamise lähtepunktiks häälestusprobleemid nii selle sõna kitsamas kui ka avaramas tähenduses. "Hea häälestuse eelduseks on ilma rooste ja niiskuskahjustuseta elastsed ja puhtad klaverikeeled. Kokku vajab häälestamist umbes 230 keelt! Seda on mõnevõrra rohkem kui viiulil või tšellol. Klaveri mehhanismi tipptasemel reguleerimine tähendab 16 tundi tööd. Et viia iga klahvi "liikumised" standardisse, tuleb 88 klahvi juures üle kontrollida umbers 16 seadistust," oli Mait kirjutanud Tähenduse teejuhtide 21. numbris ("Mitte ainult silmailu", 6.21).

Kõigepealt rääkisimegi erinevatest häälestussüsteemidest, võrdsest temperatsioonist ja kõlavärvidest. Edasi liikus jutt maalikunsti ja luuleni ning sealt juba häälestuseni meie endi eludes, seda nii isiklikus kui ka ühiskondlikus plaanis. Saatele pealkirja andnud tstitaat pärineb keskustelu lõpuosast (111. minut), kui pärisin selle järele, kuidas võis uusaegne muusikalise häälestussüsteemi muutus mõjutada meie üleüldist temperatsiooni.

"Šamaani tee" on raamat, mille on kirjutanud Ameerika antropoloog Michael Harner.

"Ma arvasin, et Harner saab ehk aru sellest, millega ma olin Küprosel kokku puutunud. Trepil kohtasin ma üht oma vana sõpra, kes töötas Uue Sotsiaaluurigute Kooli politoloogia õppejõuna. Ta uuris, mis mina seal teen. Vastasin, et tulin kohtuma Michael Harneriga. Ta uuris edasi, et miks ma Harnerit näha tahan. Ma küsisin temalt, et miks ta seda küsib. „Ma ei tea,“ vastas ta, „minu arvates on Harner üsna veider tüüp.“," meenutas Harnerit Tähenduse teejuhtide 30. numbrile antud intervjuus "Vaikuse mäe" autor Kyriacos Markides.

"Ma kohtusin Harneriga ja minu meelest ei olnud ta üldse veider. Harner uuris Amasoonias jivarosid, kes ütlesid talle: „Kui sa tahad meist aru saada, siis pead muutuma üheks meist. Oled sa selleks valmis?“ Selle peale andsid nad talle väga tugevat hallutsionogeenset segu, mis oleks ta peaaegu tapnud. Kui ta oleks seda omapead proovinud, oleks ta kindlasti surnud. Pärast seda tuli ta bona fide jivaro šamaanina Ühendriikidesse tagasi ja avas Connecticutis Šamanistlike Uuringute Keskuse. Harner oli väga toetav ja andis mu tööle Daskalosega akadeemilise õnnistuse. Ta pidas seda täiesti legitiimseks sotsiaalantropoloogiaks. Kui ma tema juures istusin, sai ta kõne, milles keegi kutsus teda televisiooni oma töö üle väitlema. Ta ütles, et on nõus, kui väljakutsuja tuleb enne seda tema šamaaniseminarile ja võtab kaasa trummi," jätkas Markides meie intervjuus.

"Eriti tennisemängus, aga samamoodi ka korvpallis käib mäng lainetena. Initsiatiiv, momentum, või kuidas me seda ka ei kutsuks, liigub lainetena. Ühel hetkel on momentum sinu poolel, kõik näib töötavat sinu kasuks ja vastase vastu," ütles Rauno Pehka Tähenduse teejuhtide 19. numbrile antud intervjuus "Mäng ja momentum". Samanimelise saatesarja 245. vestlusringis rääkisime sellest, kuidas on lood momentumiga jalgpallis ja hokis. Mu vestluspartneriteks olid nimetatud alaliitude juhid Rauno Parras ja Aivar Pohlak.

"Alateadvuse invasioon" oli EBS-i kursustesarja "Olulised raamatud" 2023. aasta kevadhooaja nimi. Sealt alates võttis ettevõtmine oluliselt rakenduslikuma suuna. 2018. aasta sügisel asutatud sari oli eelneval kümnel hooajal keskendunud peaasjalikult lääne mõtteloole. Seda eriti kolmandal ja neljandal kursusel, kui me tegelesime Henri Bergsoni "Loova evolutsiooni" ja Johann Wolfgang Goethe "Fausti" varjus [Richard Tarnase](https://www.youtube.com/watch?v=PPLrTNLDPCw&t=4s) "Õhtumaa vaimu passiooniga".

Tagantjärgi tark olles võib väita, et pööre algas juba 2021. aasta sügisel uue kursustesarja "[Looduse tagasitulek](https://www.youtube.com/playlist?list=PLhpEK-_b7mfElfo36NYAqlyJP0hXVHLOB)" teise hooajaga "[Hinge kood](https://www.apollo.ee/hinge-kood.html)", mis oli pühendatud USA jungiaanlikule psühholoogile [James Hillmanile](https://www.youtube.com/watch?v=Af-khwHKl5s&t=2s). Pärast seda hakkasid tasapisi esiplaanile nihkuma mu enda (ja teiste) [sõltuvusprobleemid](https://teejuhid.postimees.ee/7367493/hardo-pajula-nahtamatu-maailm) ja nende võimalikud lahendused.

"Sõltuvus on trauma, punkt," ütleb kliiniline psühholoog Regina Hess, keda me intervjueerisime [Tähenduse teejuhtide 23. numbris](https://teejuhid.postimees.ee/7606044/intervjuu-hardo-pajula-intervjuu-regina-u-hessiga-moodne-eleusis). Traumad tulevad jutuks ka tänases vestlusringis, kus osalevad Viljandi haigla psühhiaatriakliiniku alkoholisõltlaste osakonna juhataja [Jaan Saar](https://sakala.postimees.ee/4006965/jamejalal-saavad-abi-ka-alkoholisoltlased) ja [Ken Saan](https://www.youtube.com/live/elnJi2ls4FA?t=339s), kes mu Jaaniga tuttavaks tegi.