Vaba Akadeemia

Loengus tuleb juttu sellest, kuidas need hiiglaslikud tähekogumid tekkisid, milline on galaktikate ehitus ja kuidas nad arenevad ning mida on eestlased nende uurimises korda saatnud.

Maailmas on palju putukaliike, kes vähem või rohkem sõbralikult peavad koos elama. Selleks et ellu jääda, tuleb olla mõnikord äärmiselt leidlik, mõnikord aga julm ja nahaalne.

Esimesena tuli pähe mõte nii massiivsest taevakehast, millest isegi valgus välja ei jaksa tulla, Yorkshire'i krahvkonna lühikesele ja paksule kirikuõpetajale John Michellile 1783. aastal. Temast jäi ainult natuke maha Pierre-Simon de Laplace sama mõttega 1796. aastal. Praegu seostatakse mustad augud Einsteini üldrelatiivsusteooriaga, mis tõepoolest annab mustadele aukudele teoreetilise seletuse. Musti auke on väga mitmesuguse massiga, on Maa suuruseid, on massiivsete tähtede jäänukeid massiga kuni 30 Päikese massi ja galaktikate tsentrites arvatakse olevat musti auke massiga kuni miljard Päikese massi. Loengus räägime nende ehitusest ja arengust.

Väljapaistvaid uuskreekakeelseid luuleteoseid on teada juba keskajast ja varauusajast, kuid järjepidevalt hakkas uuskreeka kirjandus arenema 19. sajandi algul tänu Kreeka rahvuspoeedi Dionisios Solomosi loomingule. Tänapäeval tuuakse tähelepanuväärseimate uuskreeka luuletajatena sageli välja järgmised kuus nime: Konstantinos Kavafis, Angelos Sikelianos, Kostas Kariotakis, Jorgos Seferis, Jannis Ritsos ja Odisseas Elitis.

Uuskreekakeelne naisluule lõi õitsele pärast Teist maailmasõda ning Kreeka silmapaistvaimaid poetesse on kindlasti olnud Kiki Dimula. 200 aasta jooksul on kreeka luule mõistagi muutunud nii keelelt kui sisult, isamaaline pateetika on asendunud tänapäevaste ängide kajastamise ja neile leevenduse otsimisega.

Loengu keskpunktis on Aleksandr Puškini väike tragöödia «Pidu katku ajal», mille kirjutamise ajal viibis Puškin karantiinis. Mihhail Lotman käsitleb Puškini teost nii kultuuriloolises kui ka biograafilises kontekstis.

Kivilõikekunst on inimese loovuse üks vanimaid väljendusvorme. Poolvääriskivist või vääriskivist lõigatud gemme ja kameesid kasutati amulettide ja pitsatitena juba 4000. aastal eKr. Seda kunstiliiki tuntakse tänapäeval vähe, kuigi sellel on meile palju rääkida.

Tartu Ülikooli muuseumi teadusdirektor Jaanika Anderson tutvustab loengus lühidalt kivilõikekunsti ajalugu, mida kividele lõigati ning miks need on olulised ka tänapäeval.

Loengu esimeses osas tuleb juttu sellest, kes on putukad ja kuidas nad on olnud evolutsioonis nii edukad.

Kaasajal on inimtegevuse mõju loodusele väga suur ja see mõjutab ka putukaid. Loengu teises pooles uuritakse, kuidas putukad on kohanenud eluga inimeste kõrval.

1808. aastal Altonast Tartusse kirjandust õppima tulnud Friedrich Georg Wilhelm Struvest saab rektor Parrot' abil 1813. aastal ülikooli erakorraline ja 1820. aastal korraline astronoomiaprofessor.

Kuid juba enne seda viib ta Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi tarvis läbi Liivimaa triangulatsiooni. Süües kasvab isu, ütleb vanarahvas ja see on õige ka Struve puhul. Ta kavandab suurejoonelise triangulatsiooni Jekabpilsist lõunas kuni Suursaareni Soome lahes. Kui Liivimaa triangulatsiooni puhul oli tegu vajadusega täpsemate kaartide järele, siis suuremat triangulatsiooni taganttõukav jõud oli palju võimsam. Aga milline ja kuidas see toimima hakkas - see selgub loengust.

«Mu esimene Vaba Akadeemia loeng 4. mail 2018. aastal oli pühendatud tollal oma seniidis säravale Kanada kliinilisele psühholoogile Jordan Petersonile,» ütles Hardo Pajula ja täpsustas: «Ma kuulasin 2017. aasta suvest 2018. aasta talveni Petersoni loenguid väga tähelepanelikult ja väga märkimisväärses mahus ning nüüd, kus mu huvi on mind Petersoni tõstatatud teemadelt edasi kandnud, tahan ma lähtepunkti juurde uuesti tagasi tulla. Vahepeal on küll palju meelest läinud, aga järsku ongi nii parem. Ma mäletan hästi ühte lausejuppi, kus Peterson ütles, et tema kogemuse põhjal on mõned kriisid nii rängad – ta rääkis siis sõdurite posttraumaatilisest stressist –, et nendega hakkamasaamine nõuab religioosset keelt.»

Sei Shōnagoni «Padjamärkmed» (Makura no sōshi) pakuvad meile haruldast võimalust piiluda 10. sajandi Jaapani õukondlaste ellu ning uurida, mis toimus suletud uste ja sirmide taga. Keisrinna Teishi ümber tekkinud salong oli tuntud oma vaimukuse poolest – õuedaamidel jagus teravaid sõnu nii inimeste sobimatu riietuse, kehvade luuletuste kui ka kohmaka käitumise aadressil. See tuntud teos on omamoodi kataloog, mille vahendusel on lugejal ka tuhat aastat hiljem võimalik teada saada, mis tundus tolleaegsetele õukondlastele kaunis või kole, huvitav või igav. Loengus pööramegi tähelepanu nendele eelistustele ja proovime «Padjamärkmete» lühikeste lõikude põhjal ette kujutada, milline nägi välja keisri siseringi kuuluvate inimeste elu Heian ajastu (794-1192) Jaapanis.