Vaba Akadeemia

Ämblikud on putukate kõrval ühed tuntumad ja ka salapärasemad lülijalgsed, kelle suhtes on palju ebausku ja kartust. Sageli ei tee inimesed putukate ja ämblike vahel vahet. Kes need ämblikud siis õieti on ja kust nad on tulnud? Kes on ämblike sugulased? Kas ämblikke tasub karta? Nendele küsimustele saab vastuse kui kuulate seda loengut.

EBS asutas 2018. aasta sügisel «Oluliste raamatute» kursusesarja. Viiel hooajal on tegeldud põhjalikult Thomas Manni «Võlumäe», George Orwelli «1984», Henri Bergsoni «Loova evolutsiooni», Johann Wolfgang Goethe «Fausti» ja Herman Melville'i «Moby Dickiga». Vaba Akadeemia reedene loeng «Neli tsüklit: lugudevaheline ruum» kujutab endast «Moby Dicki» kursuse kokkuvõtet, mis kandis pealkirja «Ameerika majandusmudel».

See oli 17. mail 2018. aastal, kui Tõnu Viigi loengutsüklis oli juttu ohtlikest naabritest mitte Maa peal, vaid taevas. Ka seekordne loeng on pühendatud taevastele ohtudele, piirdudes seekord ainult asteroididega. Terane kuulaja võib õigusega märkida, et neid ju enam pole. Tõepoolest, 2006. a toimunud Rahvusvahelise astronoomiauniooni peaassamblee soovitas kasutada väikeplaneetide, komeetide, Neptuunitaguste objektide ja enamiku asteroidide kohta terminit Päikesesüsteemi väikekehad (SSSB, mitte SSSR).

Loengus tuleb juttu sellest, mida uut me oleme selle kuue aastaga teada saanud nende tõepoolest ohtlike taevaste naabrite kohta.

Alates sellest ajast, kui Nõukogude Liidu sondid «Venera» maandusid Veenusel, on meil kindel teadmine, et sellises tulikuumas ja hirmsa rõhuga keskkonnas ei saa mitte mingisugust elu olla. Isegi siis mitte, kui jätta arvestamata väävelhappe piisad atmosfääris. Nüüd aga öeldakse, et Veenusel avastati ülimürgine gaas fosfiin ja elu seal on korraga võimalik. Kas Veenuse uurimine on teadlastele halvasti mõjunud? Seda uurimegi loengus.

Juhan Javoiš keskendub loengus keskkonnaprobleemide kolmele vaalale, pidades silmas järgmisi loodusnähtusi:

1. koormise põhimõtet (handicap principle),

2. ühisvara tragöödiat (tragedy of the commons),

3. enesepettust (self-deception, sensu Trivers 2000).

Kõik eelnimetatud «kolm vaala» on Juhan Javoiši hinnangul keskkonnaprobleemide põhjustena ülimalt olulised, raskesti ületatavad ja kaugelt liiga vähe teadvustatud ühiskondlikus kommunikatsioonis.

Karl Rahner (1904-1984) on roomakatoliku teoloog, keda võib koos Karl Barthi, Rudolf Bultmanni ja Paul Tillichiga nimetada üheks olulisemaks 20. sajandi kristlikuks mõtlejaks.

Pärast I maailmasõda algas katoliikluse vaimne uuenemine, mida juhtisid jesuiidid ja mille keskmes oli uustomism. See Aquino Thomase mõttepärandist lähtuv suund filosoofias ja teoloogias püüdis ühendada keskaegset mõtlemist uusaja oluliste filosoofiasüsteemidega ning luua silda mineviku ja tänapäeva vahele.

1926. a. pani Erich Przywara aluse uuele teoloogilisele suundumusele, mis sai tuntuks kui «uus teoloogia». 1943. a. andis paavst Pius XII välja entsüklika «Divino afflante Spiritu», milles ta mitte ainult ei lubanud kasutada Piibli uurimisel teaduslikke meetodeid, vaid tegi need kõigile roomakatoliku teoloogidele ka kohustuslikuks. Viimast põhimõtet rõhutas ka 1964. a. Paavstliku Piiblikomisjoni poolt välja antud dokument «Instructio de historica Evangeliorum veritate».

Kõik nimetatud uuendused saavutasid oma haripunkti Vatikani II kirikukogul (1962-1965), millel on suur tähendus nii katoliiklikule teoloogilisele mõtlemisele, religioonide vahelisele dialoogile kui ka oikumeenilisele liikumisele. Selle kirikukogu üks tähtsamaid «isasid» oli Karl Rahner, kes lõi oma sügavalt isikupärase eksistentsiaalse värvinguga filosoofilise teoloogia. Viimast käesolevas loengus tutvustaksegi.

Kärbselised kuuluvad ühte arvukaimatest putukarühmadest ja etendavad olulist osa looduses toimuvas aineringes. Nad on looduses hästi kohastunud ning leidnud väga mitmesuguseid võimalusi toidu hankimiseks ja järglaste kasvatamiseks. Mille poolest nad veel huvitavad on, selgub loengu käigus.

Rudolf Bultmann (1884-1976) on Paul Tillichi (1886-1965) ja Karl Barthi (1886-1968) kõrval vaieldamatult üks 20. sajandi protestantlikke mõtlejaid. Ta on oluline kui Uue Testamendi teadlane ja hermeneut, st teadlane, kelle uurimisvaldkonnaks oli piiblihermeneutika ehk teadus Piibli tõlgendamisest ja mõistmisest. Siin on ta saanud kuulsaks oma Piibli eksistentsiaalse interpretatsiooni ja demütologiseerimisprogrammiga. Bultmann kuulub nagu Tillichgi nende teoloogide hulka, kellele oli oluline teoloogia dialoog filosoofiaga.

1923. a., mil Bultmann töötas professorina Marburgi ülikoolis, saabus sinna korraliseks filosoofiaprofessoriks Edmund Husserli (1859-1938) õpilane Martin Heidegger (1889-1976). Bultmanni ja Heideggeri vahel algas kohe tihe suhtlus. Bultmann külastas Heideggeri filosoofiaseminare ning Heidegger kuulas Bultmanni Uue Testamendi loenguid. Tol ajal kirjutas Heidegger oma teost «Sein und Zeit» (Olemine ja aeg). Nad arutasid Bultmanniga selle teoses käsitletud probleeme ja saab tõestada, kuivõrd tugevalt on Bultmanni enda teoloogia mõjutatud varase Heideggeri filosoofiast. Kontaktid kahe suurmehe vahel jätkusid kirjavahetuse näol ka pärast Heideggeri Marburgist lahkumist (1928). Kuigi poliitilised erimeelsused (suhtumine natsirežimi) katkestas Bultmanni ja Heideggeri suhted ning need ei paranenud enam kunagi, võib ometi rääkida nende suhtlusperioodist kui heast näitest teoloogia ja filosoofia dialoogi kohta, millel oli viljastav mõju mõlemale mõtlejale.

20. sajandi üks mõjukamaid protestantlikke teolooge, Paul Tillich (1886-1965), kuulub nende kristlike mõtlejate hulka, kelle teoloogias on oluline koht filosoofilisel elemendil. Ta näeb filosoofia ja teoloogia suhet nende kahe dialoogina, milles filosoofia sõnastab inimeksistentsi sügavuses peituvaid küsimusi ja teoloogia püüab neile Jumala ilmutusest lähtudes vastata, tõstatades aga omakorda uusi küsimusi. Tillich kasutab oma teoloogias erinevatelt filosoofidelt laenatud mõisteid ja kontseptsioone, kuid eriti on teda mõjutanud Friedrich Wilhelm Joseph von Schellingi (1775-1854) mõttemaailm, mida ta oli tundma õppinud juba nooruses.

Möödunud sajandil muutsid antibiootikumid põhjalikult inimeste elu ja võimaldasid areneda tänapäevasel meditsiinil. Nüüd on käes antibiootikumikriis, sest haigusi tekitavad bakterid on aina sagedamini olemasolevatele ravimitele resistentseks muutunud, aga uusi antibiootikume pole suudetud luua.

Loengus tuleb juttu antibiootikumide toimimise viisidest ja sellest, mille poolest see bakterite vastu suunatud ravimite rühm on eriline. Kuidas avastati ja võeti kasutusele esimesed antibiootikumid, miks need osutusid nii edukateks ja miks tänapäeval enam sama moodi uusi ravimeid ei õnnestu leida. Miks on uute antibiootikumide avastamine tänapäeva ravimiarendusele nii raske ülesanne ja kuidas seda siiski püütakse lahendada. Lisaks veel antibiootikumiresistentsusest, selle mehhanismidest ja levimisviisidest. Lõpuks veel sellest, miks antibiootikumid ei tööta sageli ka siis, kui resistentsust pole ja haigusetekitaja on laboritestide põhjal ravimile tundlik.