Vaba Akadeemia

Mihhail Lotman käsitleb oma loengus kahte sepitsust, mis tõid Venemaal troonile uued valitsejad - Katariina II ja Aleksander I.

Vaktsineerimine on aidanud võita mitmed rasked nakkushaigused, sellel on oluline osa 20. sajandi meditsiini edus. Tänapäeval tuleb enne vaktsiini kasutusse lubamist tõestada selle tõhusust ja ohutust kliiniliste katsetega. Samas on vaktsiinidel ka kõrvaltoimeid. On tekkinud häälekas vaktsiinivastane liikumine, mille väitel põhjustab vaktsineerimine raskeid ja pöördumatuid kahjustusi. Kuidas eristada teaduslikult põhjendatud kriitilist suhtumist ja ideoloogilist aktivismi, mis kasutab samuti meelsasti teaduse keelt ja teaduslikult kõlavaid väiteid?

Niilo Kaldalu annab väga lühida ja lihtsustatud ülevaate inimese immuunsüsteemist ja viirustest, püüdes lihtsalt selgitada, mis on immuunvastus, mil viisil vaktsiinid töötavad. Seejärel esitab ta lühikese ülevaate vaktsiinide tänapäevast ja ajaloost koos vaktsiinivastase liikumise ajalooga ning peatub leetrite-mumpsi-punetiste (MMR) vaktsiini ja autismi väidetavatel seostel, mis käivitasid tänapäeva vaktsiinivastaste liikumise, aga on praeguseks korduvalt ümber lükatud. Lõpuks sellest, kuidas COVID epideemia on muutnud vaktsiinide ja ravimite kohta käiva teabe jõudmist päevauudistesse.

Seminari esimese poole ettekande peab Andreas Ventsel ning see kannab pealkirja «Vandenõuteooriate peavoolustumine?». Mari-Liis Madisson kõneleb aga teemal «Vandenõukuulujutud ilma teooriata».

Meie elukeskkonna seisund on muutunud igapäevateemaks ning looduse seisundist räägitakse peamiselt murelikus toonis. Samas on selles informatsioonis läbisegi suured teooriad ja väikesed tähelepanekud, aastate ja ajastute perspektiivid, väga erineval viisil tuletatud prognoosid. Loengus tuleb juttu sellest, kuidas teadlased korrastavad looduse seisundit puudutavat infotulva ja millele võiks selles orienteerumiseks pöörata tähelepanu inimene, kes ameti poolest või kodanikuna looduse käekäigu vastu huvi tunneb.

Juttu tuleb 1977. aastal USAs lendu lastud kahest sondist Voyager-1 ja Voyager-2, mida loengus nimetatakse Ränduriteks. Saame ka teada, palju nad maksma läksid, kust nad energia saavad ja kuidas see Eestiga seotud on, mis asi on linguefekt, mida nad teel uurivad ja kuhu nad praeguseks jõudnud on.

«Teleoloogia on bioloogile nagu armuke: ei saa ilma temata elada, ent ei taha ka, et neid avalikult koos nähakse.» Nii on öelnud eelmise sajandi geneetik ja füsioloog, üks neodarvinismi rajajatest J.B.S. Haldane (1892-1964).

Ehkki teleoloogia kui õpetuse arengu eesmärgipärasusest defineeris filosoof Christian Wolff alles 1728. aastal, ulatuvad selle juured Aristotelese põhjusteõpetuseni. Epigeneesi ja preformismi, mehhanitsismi ja reduktsionismi vaidluste kaudu, aga ka teismi/deismi ja ateismi vastandumiste kaudu on teleoloogia koha otsimine bioloogias kestnud tänaseni.

Bioloog ja filosoof Michael Ruse on jõudnud järeldusele, et just teleoloogia defineerib bioloogia erinevuse teistest teadustest. Kuna kõik elusobjektid on komplekssed, mittelineaarsed ja emergentsed, siis «on bioloogia teatud sügavas mõttes teleoloogiline.» (Ruse 2020).

Kui «looduse keel on matemaatika», siis selle keele grammatika vähemalt suure universumi kirjeldamisel tundub olevat geomeetria. Heidame kiire pilgu geomeetriliste ideede arengule Platonist Einsteinini ning seejärel arutleme, kuidas kaasaegne fundamentaalfüüsika maailma süvastruktuuri kirjeldamisel võiks Einsteinist edasi minna.

Kunstimuuseumid on inimeste seas populaarsed ja neid külastatakse üle maailma erinevatel põhjustel. Kuigi kunstiga on inimkond seotud aegade algusest, on muuseumid võrdlemisi uus nähtus. Loengus heidame pilgu varastele muuseumide eelkäijaile ning räägime kunsti kogumisest ja kunstikogudest, millest tekkisid esimesed kaasaegsed muuseumid.

Vandenõuteooriaid on varemgi võrreldud viirustega (ka arvutiviirustega, kuna nad takistavad süsteemi tööd). Praegusel ajal räägitakse kahest pandeemiast, millest üks on seotud haiguse endaga, teine aga valeuudiste laviiniga ja vandenõuteooriate vohamisega. Vandenõuteooriate jälgimine reaalajas lubab süveneda nii nende loogikasse kui ka adeptide psühholoogiasse.

Regilaulu – läänemeresoomlaste algupärast laulutraditsiooni – on rahvaluule kogumise algusaegadest alates peetud žanriks, mis on poeetilise vormi toel säilitanud paljugi vanapärast ning peaks kõige ehedamalt kajastama eestlaste genuiinset mõtte- ja eluviisi.

Regilaulude toomisel modernsesse rahvuslikku kultuuriruumi ja nende edasisel kasutamisel on tehtud oma valikud, mida sobib ja mida ei sobi meie rahvapärimusena esitada ja edasi anda. Nii on ka üht või teist pidi seksuaaltemaatikat puudutavad laulud peamiselt oma ajastu moraalsete väärtushinnangute tõttu regilaulude hulgas üsna tähelepanuta jäänud, kuigi vaieldamatult on tegu inimese elukaare olulise teemaga, mis ka lauludes on leidnud mitmekesist kajastamist.

Loengus tuleb juttu regilauludest, mis käsitlevad maarahva ihulist läbikäimist ning sellega seotud rõõme ja muresid.