«Teleoloogia on bioloogile nagu armuke: ei saa ilma temata elada, ent ei taha ka, et neid avalikult koos nähakse.» Nii on öelnud eelmise sajandi geneetik ja füsioloog, üks neodarvinismi rajajatest J.B.S. Haldane (1892-1964).

Ehkki teleoloogia kui õpetuse arengu eesmärgipärasusest defineeris filosoof Christian Wolff alles 1728. aastal, ulatuvad selle juured Aristotelese põhjusteõpetuseni. Epigeneesi ja preformismi, mehhanitsismi ja reduktsionismi vaidluste kaudu, aga ka teismi/deismi ja ateismi vastandumiste kaudu on teleoloogia koha otsimine bioloogias kestnud tänaseni.

Bioloog ja filosoof Michael Ruse on jõudnud järeldusele, et just teleoloogia defineerib bioloogia erinevuse teistest teadustest. Kuna kõik elusobjektid on komplekssed, mittelineaarsed ja emergentsed, siis «on bioloogia teatud sügavas mõttes teleoloogiline.» (Ruse 2020).

Kui «looduse keel on matemaatika», siis selle keele grammatika vähemalt suure universumi kirjeldamisel tundub olevat geomeetria. Heidame kiire pilgu geomeetriliste ideede arengule Platonist Einsteinini ning seejärel arutleme, kuidas kaasaegne fundamentaalfüüsika maailma süvastruktuuri kirjeldamisel võiks Einsteinist edasi minna.

Kunstimuuseumid on inimeste seas populaarsed ja neid külastatakse üle maailma erinevatel põhjustel. Kuigi kunstiga on inimkond seotud aegade algusest, on muuseumid võrdlemisi uus nähtus. Loengus heidame pilgu varastele muuseumide eelkäijaile ning räägime kunsti kogumisest ja kunstikogudest, millest tekkisid esimesed kaasaegsed muuseumid.

Vandenõuteooriaid on varemgi võrreldud viirustega (ka arvutiviirustega, kuna nad takistavad süsteemi tööd). Praegusel ajal räägitakse kahest pandeemiast, millest üks on seotud haiguse endaga, teine aga valeuudiste laviiniga ja vandenõuteooriate vohamisega. Vandenõuteooriate jälgimine reaalajas lubab süveneda nii nende loogikasse kui ka adeptide psühholoogiasse.

Regilaulu – läänemeresoomlaste algupärast laulutraditsiooni – on rahvaluule kogumise algusaegadest alates peetud žanriks, mis on poeetilise vormi toel säilitanud paljugi vanapärast ning peaks kõige ehedamalt kajastama eestlaste genuiinset mõtte- ja eluviisi.

Regilaulude toomisel modernsesse rahvuslikku kultuuriruumi ja nende edasisel kasutamisel on tehtud oma valikud, mida sobib ja mida ei sobi meie rahvapärimusena esitada ja edasi anda. Nii on ka üht või teist pidi seksuaaltemaatikat puudutavad laulud peamiselt oma ajastu moraalsete väärtushinnangute tõttu regilaulude hulgas üsna tähelepanuta jäänud, kuigi vaieldamatult on tegu inimese elukaare olulise teemaga, mis ka lauludes on leidnud mitmekesist kajastamist.

Loengus tuleb juttu regilauludest, mis käsitlevad maarahva ihulist läbikäimist ning sellega seotud rõõme ja muresid.

Ämblikud on putukate kõrval ühed tuntumad ja ka salapärasemad lülijalgsed, kelle suhtes on palju ebausku ja kartust. Sageli ei tee inimesed putukate ja ämblike vahel vahet. Kes need ämblikud siis õieti on ja kust nad on tulnud? Kes on ämblike sugulased? Kas ämblikke tasub karta? Nendele küsimustele saab vastuse kui kuulate seda loengut.

EBS asutas 2018. aasta sügisel «Oluliste raamatute» kursusesarja. Viiel hooajal on tegeldud põhjalikult Thomas Manni «Võlumäe», George Orwelli «1984», Henri Bergsoni «Loova evolutsiooni», Johann Wolfgang Goethe «Fausti» ja Herman Melville'i «Moby Dickiga». Vaba Akadeemia reedene loeng «Neli tsüklit: lugudevaheline ruum» kujutab endast «Moby Dicki» kursuse kokkuvõtet, mis kandis pealkirja «Ameerika majandusmudel».

See oli 17. mail 2018. aastal, kui Tõnu Viigi loengutsüklis oli juttu ohtlikest naabritest mitte Maa peal, vaid taevas. Ka seekordne loeng on pühendatud taevastele ohtudele, piirdudes seekord ainult asteroididega. Terane kuulaja võib õigusega märkida, et neid ju enam pole. Tõepoolest, 2006. a toimunud Rahvusvahelise astronoomiauniooni peaassamblee soovitas kasutada väikeplaneetide, komeetide, Neptuunitaguste objektide ja enamiku asteroidide kohta terminit Päikesesüsteemi väikekehad (SSSB, mitte SSSR).

Loengus tuleb juttu sellest, mida uut me oleme selle kuue aastaga teada saanud nende tõepoolest ohtlike taevaste naabrite kohta.

Alates sellest ajast, kui Nõukogude Liidu sondid «Venera» maandusid Veenusel, on meil kindel teadmine, et sellises tulikuumas ja hirmsa rõhuga keskkonnas ei saa mitte mingisugust elu olla. Isegi siis mitte, kui jätta arvestamata väävelhappe piisad atmosfääris. Nüüd aga öeldakse, et Veenusel avastati ülimürgine gaas fosfiin ja elu seal on korraga võimalik. Kas Veenuse uurimine on teadlastele halvasti mõjunud? Seda uurimegi loengus.

Juhan Javoiš keskendub loengus keskkonnaprobleemide kolmele vaalale, pidades silmas järgmisi loodusnähtusi:

1. koormise põhimõtet (handicap principle),

2. ühisvara tragöödiat (tragedy of the commons),

3. enesepettust (self-deception, sensu Trivers 2000).

Kõik eelnimetatud «kolm vaala» on Juhan Javoiši hinnangul keskkonnaprobleemide põhjustena ülimalt olulised, raskesti ületatavad ja kaugelt liiga vähe teadvustatud ühiskondlikus kommunikatsioonis.