Karl Rahner (1904-1984) on roomakatoliku teoloog, keda võib koos Karl Barthi, Rudolf Bultmanni ja Paul Tillichiga nimetada üheks olulisemaks 20. sajandi kristlikuks mõtlejaks.

Pärast I maailmasõda algas katoliikluse vaimne uuenemine, mida juhtisid jesuiidid ja mille keskmes oli uustomism. See Aquino Thomase mõttepärandist lähtuv suund filosoofias ja teoloogias püüdis ühendada keskaegset mõtlemist uusaja oluliste filosoofiasüsteemidega ning luua silda mineviku ja tänapäeva vahele.

1926. a. pani Erich Przywara aluse uuele teoloogilisele suundumusele, mis sai tuntuks kui «uus teoloogia». 1943. a. andis paavst Pius XII välja entsüklika «Divino afflante Spiritu», milles ta mitte ainult ei lubanud kasutada Piibli uurimisel teaduslikke meetodeid, vaid tegi need kõigile roomakatoliku teoloogidele ka kohustuslikuks. Viimast põhimõtet rõhutas ka 1964. a. Paavstliku Piiblikomisjoni poolt välja antud dokument «Instructio de historica Evangeliorum veritate».

Kõik nimetatud uuendused saavutasid oma haripunkti Vatikani II kirikukogul (1962-1965), millel on suur tähendus nii katoliiklikule teoloogilisele mõtlemisele, religioonide vahelisele dialoogile kui ka oikumeenilisele liikumisele. Selle kirikukogu üks tähtsamaid «isasid» oli Karl Rahner, kes lõi oma sügavalt isikupärase eksistentsiaalse värvinguga filosoofilise teoloogia. Viimast käesolevas loengus tutvustaksegi.

Kärbselised kuuluvad ühte arvukaimatest putukarühmadest ja etendavad olulist osa looduses toimuvas aineringes. Nad on looduses hästi kohastunud ning leidnud väga mitmesuguseid võimalusi toidu hankimiseks ja järglaste kasvatamiseks. Mille poolest nad veel huvitavad on, selgub loengu käigus.

Rudolf Bultmann (1884-1976) on Paul Tillichi (1886-1965) ja Karl Barthi (1886-1968) kõrval vaieldamatult üks 20. sajandi protestantlikke mõtlejaid. Ta on oluline kui Uue Testamendi teadlane ja hermeneut, st teadlane, kelle uurimisvaldkonnaks oli piiblihermeneutika ehk teadus Piibli tõlgendamisest ja mõistmisest. Siin on ta saanud kuulsaks oma Piibli eksistentsiaalse interpretatsiooni ja demütologiseerimisprogrammiga. Bultmann kuulub nagu Tillichgi nende teoloogide hulka, kellele oli oluline teoloogia dialoog filosoofiaga.

1923. a., mil Bultmann töötas professorina Marburgi ülikoolis, saabus sinna korraliseks filosoofiaprofessoriks Edmund Husserli (1859-1938) õpilane Martin Heidegger (1889-1976). Bultmanni ja Heideggeri vahel algas kohe tihe suhtlus. Bultmann külastas Heideggeri filosoofiaseminare ning Heidegger kuulas Bultmanni Uue Testamendi loenguid. Tol ajal kirjutas Heidegger oma teost «Sein und Zeit» (Olemine ja aeg). Nad arutasid Bultmanniga selle teoses käsitletud probleeme ja saab tõestada, kuivõrd tugevalt on Bultmanni enda teoloogia mõjutatud varase Heideggeri filosoofiast. Kontaktid kahe suurmehe vahel jätkusid kirjavahetuse näol ka pärast Heideggeri Marburgist lahkumist (1928). Kuigi poliitilised erimeelsused (suhtumine natsirežimi) katkestas Bultmanni ja Heideggeri suhted ning need ei paranenud enam kunagi, võib ometi rääkida nende suhtlusperioodist kui heast näitest teoloogia ja filosoofia dialoogi kohta, millel oli viljastav mõju mõlemale mõtlejale.

20. sajandi üks mõjukamaid protestantlikke teolooge, Paul Tillich (1886-1965), kuulub nende kristlike mõtlejate hulka, kelle teoloogias on oluline koht filosoofilisel elemendil. Ta näeb filosoofia ja teoloogia suhet nende kahe dialoogina, milles filosoofia sõnastab inimeksistentsi sügavuses peituvaid küsimusi ja teoloogia püüab neile Jumala ilmutusest lähtudes vastata, tõstatades aga omakorda uusi küsimusi. Tillich kasutab oma teoloogias erinevatelt filosoofidelt laenatud mõisteid ja kontseptsioone, kuid eriti on teda mõjutanud Friedrich Wilhelm Joseph von Schellingi (1775-1854) mõttemaailm, mida ta oli tundma õppinud juba nooruses.

Möödunud sajandil muutsid antibiootikumid põhjalikult inimeste elu ja võimaldasid areneda tänapäevasel meditsiinil. Nüüd on käes antibiootikumikriis, sest haigusi tekitavad bakterid on aina sagedamini olemasolevatele ravimitele resistentseks muutunud, aga uusi antibiootikume pole suudetud luua.

Loengus tuleb juttu antibiootikumide toimimise viisidest ja sellest, mille poolest see bakterite vastu suunatud ravimite rühm on eriline. Kuidas avastati ja võeti kasutusele esimesed antibiootikumid, miks need osutusid nii edukateks ja miks tänapäeval enam sama moodi uusi ravimeid ei õnnestu leida. Miks on uute antibiootikumide avastamine tänapäeva ravimiarendusele nii raske ülesanne ja kuidas seda siiski püütakse lahendada. Lisaks veel antibiootikumiresistentsusest, selle mehhanismidest ja levimisviisidest. Lõpuks veel sellest, miks antibiootikumid ei tööta sageli ka siis, kui resistentsust pole ja haigusetekitaja on laboritestide põhjal ravimile tundlik.

Plotinosest (204-270) alguse saanud ja tema õpilaste kaudu Rooma keisririigis levinud uusplatonism, mille peamisteks keskusteks olid Rooma, Aleksandria, Ateena ja Konstantinoopol, sai antiikaja viimaseks mõjukaks filosoofiavooluks. Kuigi Plotinose õpilane Porphyrios (232/33 – u 301) ja uusplatonismist tugevalt mõjutatud keiser Julianus (valitses 361-363) vastandusid ristiusule, hakkas uusplatonistlik filosoofia mõjutama juba 4. sajandil kristlikku mõtlemist ning need mõjud on hoomatavad nii kreeka kui ka ladina keeles kirjutanud kristlikel autoritel.

Tänases loengus vaadeldakse tähtsamaid uusplatonismist mõjutatud varakristlikke teolooge, keskendudes eeskätt 5. sajandil elanud ja kreeka keeles kirjutanud Pseudo-Dionysios Areopagita nime all tuntud teoloogi traktaatidele «Müstilisest teoloogiast»,«Taevasest hierarhiast» ja «Kiriklikust hierarhiast.»

Noor, alles kujunemisjärgus kristlus, mis oli hakanud levima Kreeka-Rooma maailmas juba 1. sajandi keskpaiku, oli 1. sajandi lõpuks muutunud usundiks, mille järgijaskonna enamuse moodustasid inimesed, kellel oli mitte juudi, vaid Kreeka-Rooma kultuuritaust.

Samal ajal oli ristiusu õiguslik staatus Rooma keisririigis ebakindel ning ristiusu vastu esitati süüdistusi amoraalsuses ja ebalojaalsuses riigile. Et neid süüdistusi tõrjuda, hakkasid 2. sajandi teoloogid kirjutama apoloogiaid, milles nad püüdsid kummutada ristiusu vastu esitatud süüdistusi ning kujutada kristlasi kõrge moraaliga ja poliitiliselt lojaalsete riigialamatena.

Et selgitada oma kaasaegsetele ristiusu õpetuse sisu, kasutasid apoloogiate autorid ehk apologeedid veelgi rohkem Kreeka filosoofia mõisteid ja ideid, kui seda oli teinud Paulus. Eriti palju kasutasid nad stoast ja keskmisest platonismist laenatud mõisteid ja kontseptsioone. Käesolevas loengus näidatakse, kuidas kristlikud apologeedid selgitasid oma kaasaegsetele mittekristlastele Kreeka filosoofia abil ristiusu õpetust Jumalast.

Järglaste saamine on üks elusolendi eksistentsi peamine eesmärk. Putukad on väikesed ja pealtnäha üsna kaitsetud loomad. Sellele vaatamata on nad teiste loomaliikide kõrval väga edukad. Neil on järglaste saamiseks väljakujunenud mitmesugused strateegiad, mõned neist väga omapärased ja keerukad. Enamik putukatest on väga väikesed ja seega piiratud liikumisvõimega. Kuidas sellisel juhul leida sigimispartner või kas seda ongi üldse vaja? Neile ja veel teistele küsimustele saab vastuse, kui kuulate seda loengut.

Üheks olulisemaks murranguks varase kristluse ajaloos oli ristiusu levik Palestiinast Balkani poolsaarele ja Väike-Aasiasse. See ei tähendanud vaid ristiusu geograafiliste piiride laienemist, vaid kristluse sisenemist uude religioossesse- ja kultuurikonteksti.

Kuigi hellenistlik kultuur oli levinud ka Palestiinas ja selle mõjusid võib leida kõigist eluvaldkondadest, sealhulgas ka juudi religioossest kirjandusest, levis kristlus esialgu siiski peamiselt inimeste hulgas, kellel oli juudi kultuuritaust. See on ka mõistetav – oli ju Jeesus ise juut ja ka oma sõnumi edasiandmiseks kasutas ta Heebrea Piibli mõisteid ja mõtlemise kategooriaid.

Alates 1. sajandi 40-ndatest ja 50-ndatest aastatest hakkas ristiusk levima laiemalt kreeka-rooma kultuuritaustaga inimeste hulgas, mis on suures osas apostel Pauluse ja tema kaastööliste misjonitegevuse tulemuseks. Et teha oma sõnumit kuulajatele ja lugejatele mõistetavaks, kasutas Paulus rohkesti mõisteid ja pilte, mis pärinevad hellenistlikust (eriti stoa) filosoofiast. Selle tulemuseks oli kristliku õpetuse ja filosoofia vahelise silla loomine, millel oli suur tähendus ristiusu kujunemisele järgnevatel sajanditel. Võib väita, et sellel sillal on olnud suur mõju õhtumaise kultuuri arengule.

Käesoleva aasta 28. augustil möödub professor Johann Karl Simon Morgensterni sünnist 250 aastat. Morgenstern veetis 50 aastat oma elust Tartus ning sellest ajast on sinna maha jäänud nii nähtav kui nähtamatu jälg.

Loengus tuleb juttu Morgensterni ametialasest tegevusest Tartu Ülikooli professorina, ülikooli raamatukogu esimese direktorina ja ülikooli kunstimuuseumi rajajana, aga ka temast kui mitmekülgsest inimesest.