Vaba Akadeemia

Reedel, 23. augustil peab Vabas Akadeemias loengu Imar Koutchoukali. Seekordse loengu teemaks on poliitika, autoriteet ja legitiimsus islamis läbi selle ajaloo.

Reedel, 16. augustil on Vabal Akadeemial külas Meelis Friedenthal, kes tutvustab meile alkeemia lugu.

Alkeemia kui teadus püüab ühendada terviklikuks süsteemiks kõik olemasoleva: elemendid, looduse, inimese, planeedid ja vaimse maailma. Ettekanne annab lühiülevaate selle kultuurinähtuse ajaloost ja uurimisest. Samuti puudutab loeng alkeemiat Eestis, nii varasematel aegadel kui ka tänapäeval.

Plinius Vanem (23-79 AD) on tuntud nii riigiametniku kui sõjaväeülemana, kuid tänapäeval hinnatakse teda kõige enam ajaloolase ja kirjanikuna. Pliniuse «Looduslugu» koosneb 37 raamatust, mis avavad looduse kõiki tahke astronoomiast kuni mineraloogiana. Neli viimast raamatut, millest ka täpsemalt juttu tuleb, sisaldavad ohtrasti viiteid antiikaja kunstile ning ka materjalidele ja tehnikatele, mida kunstnikud kasutasid.

Norman Cohn oli Briti ajaloolane, kes väitis, et 20. sajandi kahe peamise totalitaarse ideoloogia – kommunismi ja fašismi – juuri tuleb otsida keskaegsete apokalüptiliste sektide seast. Cohni sõnul apelleerisid nii Stalin kui Hitler messianistlike liidritena oma rahvaste sügavale Piiblist ammutatud usule, et pärast ränka võitlust saab ajalugu läbi ning väljavalitud usklikud pärivad paradiisi.

Universumis on selliseid taevakehi, mis kiirgavad elektromagnetilise spektri raadio-, infrapuna-, ultraviolett-, röntgen- ja gammalainetes. Lisaks püüame neutriinokiirgust ja viimasel ajal ka gravitatsioonikiirgust. Loengus tuleb juttu sellest, kuidas see kõik käib.

Professor Pajusalu selgitab oma ettekandes, kuidas eri aegadel on erinevad keeled jätnud jälje eesti keelde, ning arutleb selle üle, kas eesti keelt saab pidada mitmejuureliseks keeleks.

Majandusanalüütik Peeter Koppel räägib riimidest majandusloos.

Sokrates ja viienda sajandi e.m.a. lõpp on aktuaalsed justkui iga ajastu jaoks: Sokrates oli pea kõigi hilisemate Ateenas tärganud filosoofiakoolide inspiratsiooni allikaks ja viienda sajandi lõpu Ateena ise oli sõjast kurnatud, vaevles demokraatia kriisis ning vaatas otsa uue ja tehnoloogiliselt aina keerukama ajastu tulekule. Kirjasõna ja proosa levis ning kreeka ühiskond liikus suulistest traditsioonist aina kindlamalt kirjasõna rüppe.

1779. aasta võiks eesti kirjanduse ajalukku minna eesti luule aastana. Nimelt ilmus kaks märgilist teost, mille arusaamad luule ülesannetest erinesid ja mis viitasid eesti (kirjaliku) luule kahele konkureerivale arenguvõimalusele.

Need olid Johann Gottfried Herderi (1744–1803) rahvalaulukogu «Volkslieder» («Rahvalaulud») teine köide, mis sisaldas eesti rahvalaule Herderi töötluses, ning Johann Friedrich Ernst Albrechti (1752–1814) Rakveres välja antud luulealmanahh «Ehstländische poetische Blumenlese für das Jahr 1779» («Eestimaa poeetiline lillevalik 1779. aastaks»), mis esitles kohaliku saksakeelse luule kõrval kolme «maakeelde ümber pandud pala». Viimaste lähtetekstideks olid tuntud saksakeelsed laulud. Mõlemad kogumikud ilmusid ajal, kui Baltimaadel oli hoogu võtmas diskussioon «mittesaksa» kirjanduste arenguvõimaluste üle. Loengus selgitab Liina Lukas, millised need olid teoorias ja millised teostusid praktikas.