Delfi Erisaade

Parasjagu käib rahvaloendus. Kui palju meid on, miks on üldse tarvis inimesed kokku lugeda ja mida nende andmetega peale hakata – neist teemadest räägib Delfi „Erisaates“ statistikaameti juhtivanalüütik Terje Trasberg.

Venemaa kavatsusi Ukrainas me ei tea. Küll võimaldab USA käitumine tal märksa kergemini anda raketilööke ka temaga otseses konfliktis mitteolevate naabrite vastu.

Kaks aastat tagasi, 3. jaanuar 2020. Bagdadi lennuväljale saabub kõrge külaline, Iraani eriüksuste juht Qasem Soleimani. Järgmisel hetkel on tema ja veel üheksa inimest surnud. Saksamaalt välja lennanud Ühendriikide droon hävitas ta raketilöögiga nii põhjalikult, et surnukeha suudeti esialgu tuvastada vaid sõrmuse järgi.

Riigiteadlane Viljar Veebel tuli äsja koos kahe kolleegiga välja teadusliku uurimusega, mis on oma hinnangus hävitav:

„Rahvusvaheline õigus lubab tegelikult ennetavat lööki, kui on olemas kõigile arusaadav oht,“ kirjeldab ta. „Probleem on aga selles, et keegi peale ameeriklaste sellest ohust aru ei saanud.“

Aga nüüd on tekkinud pretsedent, mida võiks südametunnistuse piinadeta kopeerida ka Venemaa. Veebel toob ühe mõttemängu:

„Kui me võtame Eestis kaitseliidu, siis see on ju Venemaa jaoks halvas nimekirjas. Ning eriti Kaitseliidu ülem Riho Ühtegi, kes on lubanud Tallinnasse jõudnud Vene sõdurid ära tappa,“ kirjeldab ta.

„Ja kui nüüd Ühtegi peaks minema kohtuma oma Riiga Läti kolleegiga, võiks see tunduda Venemaale üsna sarnane, et ebameeldiv inimene õhku lasta.“

Saates kuulemegi

Mille poolest erines Soleimani hukkamine näiteks Osama bin Laden tapmisest või miks mitte Venemaa poolt toime pandud salamõrvadest?

Milliseid õppetunde saab siit Venemaa veel võtta?

Venemaa armastab öelda, et on rahvusvahelise õiguse pooldaja. Kuivõrd ongi kirjutatud ja kirjutamata reeglid Moskvale olulised?

Lääneriikide Soleimani tapmisele polnud ühtne. Kuidas pidanuks Eesti enda huve silmas pidades reageerima.

Räägime ka

Kuidas Venemaaga Ukrainas ratsionaalselt pingeid maha võtta, kui nuga juba kõril on?

Kas Eesti huvides võiks tegelikult olla kokkulepe vähendada siin NATO üksusi – kui Venemaa teeks enda poolt siin piirkonnas sama?

Eesti korteriühistute liidu juhatuse liige Urmas Mardi selgitab, et energiakulude toetusmeetme puhul peavad korteriühistud tegema lisasamme, et majaelanikud kompensatsiooni saaks. Intervjueerib Delfi toimetaja Karoliina Vasli.

Olen ka ise kirjutanud kunagi artikli, mis väidab, et võimalus kedagi solvata peab olema üldine inimõigus, mis kehtib ka valitsejatele. See tuli vastuseks eriti eelmise koalitsiooni ajal levinud kombele eri ühiskonnakihte solvata ning üleskutsetele seda kuidagi reguleerida. Millest osaliselt on ajendatud praegune vaenukõne keelustamise eelnõu.

Bernard kinnitab üle tuntud maksiimi, et seadusi vastu võttes tuleb alati pidada silmas nende rakendajate halvimaid kavatsusi. Eriti, kui tegemist on nii subjektiivselt tõlgendatava asjaga kui kellegi vaenamine või solvamine.

Aga: tõesti, ka Euroopa inimõiguskohtu lahendid ütlevad, et solvata ei tohi siis, kui selle ainus eesmärk on inimest teotada. Ent argumendid stiilis – „oled igavene tõbras, sest ei mõista lihtsat asja“ on enamasti osa diskussioonist ning seega lubatavad.

Ometi on ka meil Eestis tehtud riigikohtu tasandil otsus, mis seab selle õiguse sügava kahtluse alla. 1996. aastal ilmus Postimehes Enno Tammeri intervjuu Vilja Laanaruga (praegu Toomast), kes nimetas teda „abielulõhkujaks“ ja „rongaemaks“. Ajakirjanik mõisteti kriminaalkorras süüdi. Ning 2001. aastal jäi ta kaotajaks ka Euroopa inimõiguste kohtus.

„Väga problemaatiline on see, et see otsus ju põhimõtteliselt samastab solvamise halvustamisega,“ kirjeldab Bernard. „Aga sellega ta põhimõtteliselt keelab ära kriitika. Loodan, et see lahend jääb ajalukku.“

Vähemalt pole enam solvamine Eestis kriminaalkuritegu, kuid see võib tulla hiilivalt tagasi vaenukõne seadusega. Ning siis sõltub juba palju kohtunikust. Kuidas tema mingit väljendit tõlgendab. Nagu Bernard selgitab, lähevad ka Euroopa inimõiguste kohtus tihti õigusemõistjate hinnangud selgelt lahku.

Saates veel

Kuidas kohtu abil ajakirjaniku suu kinni panna?

Millal võib solvata politseinikku? Aga kohtunikku?

Kuidas me võrdluses muude demokraatiatega silma paistame?

Kuula Krister Parise „Erisaadet“ siit!

LVM Kinnisvara juhatuse liige Ingmar Saksing räägib, et kinnisavaraturul on mõned trendid selgelt näha, näiteks seegi, et uusarenduste kerkimine on aina kulukam. Üüriturul aga annavad edaspidi aina enam tooni nn professionaalid, kes rendivad välja näiteks terve maja. Intervjueerib Karoliina Vasli.

„Eesti annaks Ukrainale rakette ja suurtükke, mille puhul on ratsionaalselt ette nähtav, et nende ohvriks langevad Donbassi elanikud,“ kirjutas ta enne aasta lõppu oma Facebooki postituses, mis leidis tsiteerimist ka kremlimeelses meedias. „See on otseses vastuolus Minski lepetega, mis nõuab konflikti mittesõjalist lahendust. Teiseks, kõigile on selge, et neid relvi plaanitakse võimalusel kasutada venelaste tapmiseks.“

Loone selgitas „Erisaatele“, et Javelini laskemoona või haubitsate saatmine rõhutaks justkui vajadust konflikti sõjaliselt lahendada, mis ei ole Minski lepetega kooskõlas.

Parlamendiliige leiab, et Vene väed on olnud Ukraina piiril juba päris kaua aega ning ta ei näe, et oht oleks kuidagi oluliselt suurenenud.

„Siis, kui Ukraina lõpetas ära Krimmi veega varustamise, oli mul küll tõsine mure, et Venemaalt võib oodata tugevamaid samme,“ tõi ta näite võimalikust reaalsest casus bellist.

Loone sõnul on Putin otsinud kogu aeg läänega kokkulepet ning see pole tal õnnestunud. Niisuguses olukorras manitseb ta, et Eesti ei valaks õli tulle. Pigem võiksime toetada win-win olukordi nagu üldisem gaasilepe ühes Nord Stream 2 käikulaskmisega.

Tema hinnangul ei tasu seejuures karta uut Müncheni lepet: „Kus on need Ühendriikide huvid, mis lähevad meie või Ukraina huvidega vastuollu? Sama gaasilepe tingimustel, et midagi ei muutu, ju ei läheks. Biden pole kindlasti selline president, kes vilistaks oma liitlaste peale isegi siis, kui nood püüavad käituda ebamõistlikult.

Saates veel:

Kui legitiimseks pidada Putini julgeolekuhuve ning garantiide nõudmist?

Venemaal on siiski intensiivistunud järsult siseriiklik läänevastase propaganda. Mis hetkel oleme olukorras, kus ka vaimset mobilisatsiooni ei saa enam tagasi kutsud?

Millise eeskuju annavad Venemaale viimased arengud Kasahstanis, kus Moskva on juba kohalike võimude palve peale sõjaliselt sekkunud?

Kuulake Krister Parise „Erisaadet“ siit!

Kultuurisektor on kahe aasta pikkuses koroonapandeemias pidanud taluma raskeid lööke. Milliste ootuste ja lootustega vaatab valdkond alanud aastale, räägib Delfi „Erisaates“ kontserdikorraldaja, Tallinn Music Weeki ja Station Narva juht Helen Sildna.

Laialdasest teavitusest hoolimata on palju neid inimesi, kes petukõnede õnge lähevad. Kadunud pole ka juhtumid, kus mõni "hurmur" armuõnne otsiva naise vara endale saab. Petiste nuumamiseks võetakse vahel kiirlaenugi.

Saates räägib sel teemal Põhja prefektuuri kriminaalbüroo juht Urmet Tambre. Intervjueerib Delfi toimetaja Karoliina Vasli.

Põhja prefektuuri operatiivjuht Urmas Tuisk räägib, et jõululaupäeval oli probleeme liikluses, aga näiteks koroonareeglite järgimise osas oli kõik korrektne. Varasemast vähem oli teateid koduvägivallast.

„Aga miks ei või vaesusest põgeneda?“ küsis loomaökoloog Kunter Tätte oma essees, mis pälvis Eesti Päevalehe tänavusel arvamuskonkursil peapreemia.

„Kui algas Poola-Valgevene piirikriis, hakkas mul väga kahju nendest pagulastes, kes piirile lõksu jäid,“ kirjeldas ta ajendit just taolise teema valikuks. „Aga poliitika oli kõik suunatud pigem sellele, kuidas tarad võimalikult kiirelt püsti saada.

Tema sõnul on eestlaste arvamus eriti majanduspagulastest olnud juba mõnda aega üsna halb. „Kui vaadata Facebookis reaktsioone, siis kui paaditäis immigrante läheb põhja, on seal valdavalt naerunäod, muude immigrantide uudiste puhul aga kurjad näod. See kõik on nende suhtes nii halb ja ebainimlik. Leidsingi, et keegi võiks kajastada seda teisest vaatenurgast. Äkki oleme ka ise süüdi, et nad kõik tahavad siia tulla.“

Oma eriala tõttu näeb ta lähemalt ja otsesemalt, kuidas inimene eriti jõukas maailmas planeeti hävitab.

„Liikide kadumise kiirus on praegu kümme korda kiirem kui peaks olema n-ö baastase. Praegune väljasuremise kiirus on võrreldav ajalooliste apokalüptiliste perioodidega.“

Saates veel

Et palju oma uurimistööst on Tätte pühendanud lindude käitumisele, uurisin talt: kumb pärib maakera – kas linnud, kelle esivanemad on juba ühe apokalüpsise üle elanud – või suudab inimene siiski kohaneda?

Kas saurused võinuks ehitada üles midagi meie tsivilisatsiooniga sarnast?

Millised eetilised dilemmad tekivad ka teistsuguste „kliimapagulaste“ – šaakalite ning kormoranidega, kes tahavad end tema kodusaarel Vilsandil ja ümbruskonnas sisse seada? Kas üldse tohiks neid seniste põlisasukate kaitseks tõrjuda?

Arvamuskonkurss ise on lõppenud, kuid avaldame laekunud parimaid lugusid veel 9. jaanuarini.

Krister Parise „Erisaadet“ saab aga kuulata siit!