KODUTUNNE

Kõik meie lapsed on väga väärtuslikud ja erilised, kes vajavad armastust, hoolimist ja mõistmist. Õpetajatel, aga ka lapsevanematel, on paljudel põhjustel raske kuulata, arvestada, õpetada ja toetada just erilisi lapsi. Kaasav haridus on probleemiks eriti õpetajatöös. Tahame jagada teiega oma koolinõustamise tähelepanekuid ja isiklikke kogemusi. Loodame, et neist on abi ja mõtteainet!

Kooli ja lapsevanemate koostöö on keeruline. Vastastikused ootused on kõrged ja üksteisest arusaamine võib olla raske. Õpetajad on enamasti õpetamise tööks ettevalmistatud, aga lapsevanemad mitte. Lapsevanemaks olemine on suur väljakutse paljudele ja kooliga on siis raske suhelda. Eriti siis, kui on halvad mälestused oma kooliajast.

Milline on vanema roll lapse kasvamise ajal? Kuidas ületada raskeid olukordi ja avaneda partnerlusele kooliga? Kuidas saaks kool aidata lapsevanemat ja lapsevanemad kooli? Sellest räägimegi.

Õpilased võiksid olla õpetajale teejuhiks igas tunnis, et õpetaja saaks arvestada nende soove ja õpihuvi õpiteekonnal. Samas, kui õpetaja ei ole ise motiveeritud ja vaimustuses oma aine õpetamisest, siis pole lootust, et õpilased tahaksid õppida. Aitaks tagasiside küsimine õpilastelt. Siis saaks luua sobiva õpikeskkonna ja õpilastel tekiks vastutus oma õppimise eest. Tänase kooli tavaline tund tihti ei haara õpilast kaasa, rääkimata eriliste õpilaste teistsugustest vajadustest. Praktilise õppe suurem osakaal, mis toimuks ka koolist väljas, looks õpilastele suurema aktiivsuse ja innustuse.

Kuidas tunnitegevusi muuta, et õpilased saaksid olla aktiivsemad ja õppimisest huvitatud? Kui õppimine tekitab halva tunde ja igavuse, siis kannatab nii lapse areng kui ka füüsiline ja vaimne tervis. Tööõpetus ja kehalise tund võiksid olla lisarõõmu pakkuvad tunnid, kus maandatakse ka abstraktse mõtlemisega kogunenud pinged.

Kool ja õppimine peaks olema tähendusrikas ning mõtestatud, muidu on seal veedetud aeg raisatud aeg kõigile.

Õpetaja on koolis kõige tähtsam võtmeisik, klassis õpikeskkonna kujundaja. Ta on inimesena oma käitumise ja suhtlemisega vaimse keskkonna looja ka õpilasele. Õpetaja ainsana täiskasvanuna klassis, võiks suuta analüüsida õpilaste õpimotivatsiooni ja nendele õppimiseks sobiva keskkonna olemasolu. Aga kuna õpetaja töötab üksinda, siis pole tal vajalikku tagasisidet, et ta enda suhtlemise viisi näeks ja selle mõju ka õpilasele mõistaks. Õpetaja autonoomsuse karid ja probleemid tulenevad just sellest, et tal pole ei tuge ega ka uue lähenemise oskust - olla dialoogis õpilastega ja nii koos nendega õppida. Siis oleks põhiline aktiivsus, huvi ja vastutus õpilastel - n.ö "õppimise omanikul". Õpetaja põhiline vastutus on pigem oskuslik juhendamine, toetamine ja positiivse tagasiside andmine. Sellisest muutunud õpetajarollist räägimegi.

Miks vajab kool peeglit väljast? Miks on oluline kõrvaltvaataja pilguga uurida kooli nii välise kuvandi, ühiskondliku mõju kui ka näiteks sisemise koolikliima vaatenurgast? Loomulikult on koolisisene eneseanalüüs iseenesest mõistetav ja paljud koolid teevad seda pidevalt. Küsitakse enamasti kitsast tagasisidet õpilastelt, vahel ka lapsevanematelt.

Ometi on kooli kui organisatsiooni arenguks vaja ka toetust juhtkonnale ja uusi ideid muutusteks. Ka kooli tugevusi ja toredat eripära ei ole selgelt näha oma tuttavas koolis, sest enamasti puuduvad siis võrdluse võimalused. Seetõttu saavad anda koolile häid ideid ja tagasisidet arengukohtadele kompetentsed spetsialistid, kes multiprofessionaalse meeskonnana on paljudes koolides käinud ja neid analüüsinud.

Kriitilise sõbra programmid koolides meie meeskonnaga kestsid viis aastat ja selle aja jooksul kogesime meeskondliku mentorluse positiivseid tulemusi. Millist peeglit vajaks kool ja mida meie selle aja jooksul kogesime ja ise õppisime, sellest räägimegi.

Kelle asi on see, mis toimub koolis? Kes on seotud sellega ja vastutav? Kuivõrd on kooli tegevustesse kaasatud lapsevanemad, kooli teised töötajad ja kogukond laiemas mõttes?

On mitmeid koole, kus on harjutud sellega, et tund on püha ja klassis toimuv pole avatud võõrastele. Ja on koole, kus lapsevanemate, külaliste või lihtsalt teiste kolleegide kohalolu ja vaatlus on mitte ainult loomulik, vaid ka kasulik kõigile.

"Tagasi kooli" või lihtsad külaliste esinemised koolis annavad uusi mõtteid ja äratavad loomingulisust. Kas selline avatud kool on aga heakskiidetud õpetajate või juhtkonna poolt? Sellest räägimegi.

Kui aastasadu on koolis õppimise eesmärgiks olnud eelkõige teadmised, siis tänases ühiskonnas ja muutunud maailmas ei suuda keegi teadmiste omandamise jooksus rajal püsida. Laste võimalused näha maailma kasvõi oma perega koos rännuteedel või erinevate meediakanalite kaudu on ületanud kõik piirid.

See paneb kooliinimesi mõtlema, mis on selles muutunud maailmas kooli koht, mõte ja eesmärk. Kas õpetaja suudab luua või edasi anda tema poolt õpetatava aine oluliste teadmiste jaoks süsteemi? Või on tähtis hoopis elu mõtestamine, tähenduste loomine ja noorte jaoks nende karjääri kujundamine? Igal juhul on esmatähtis kõigi laste talentide avastamine ja nende lihvimine "kullateradeks", sisemisteks väärtusteks ja oskusteks maailmas toime tulla. Kuivõrd kool selleks on valmis, sellest räägimegi.

Väga aktuaalseid jõulujutte aastast 2016! Jumala ja inimese armastusest, lähedusest, kingitustest, elust ja ajast, usaldusest ja turvalisusest, toetusest ja koosoldud ajast ka koolis.

Kauneid jõule kõigile kuulajatele! :)

Kokkuvõtlik osa õpikeskkondade juttudest, mis jõuab meie taskuhäälingu alguse, "Sõbraliku õppe" 1. osani, millega alustasime seda teekonda. Kool on koht, kus nii õpilased kui ka õpetajad peaksid kasvama ja arenema, nagu seda saavad teha taimed hea aedniku käe all. Rõõmus ja vaimselt toetav keskkond on koht, kus hoolitakse inimesest, tema elust ja ajast, annetest ja soovidest, tänastest muredest ja tuleviku unistustest. Kool võiks olla ka kooliaja lõppemise järel meile eluaegseks õppimise innustajaks ja südamlike mälestuste varamuks kõigile.

Ükski pere ei tahaks lubada oma last käia koolis, kus koolistressi on nii palju, et see kahjustab nende lapse tervist. Kahjuks koolid selliseid uuringuid oma õpikeskkonnast enamasti ei tee. Hommikused kõhuvalud, õhtused peavalud, soovimatus üldse kooli minna on vaid mõned stressiilmingud, mille all võivad kannatada pärast koolipäeva nii õpilased kui ka õpetajad. Millised on ebatervisliku koolikeskkonna tekke põhjused ja selle soovimatud mõjud meie lastele? Kuidas saaks muuta õpikeskkonda tervislikumaks? Sellest räägimegi.