KODUTUNNE

Õpetaja töökoormus ja õpilase õppimise koormus kodus, päevas kontrolltööde arv ja nende hindamise alused. Noore võimalused õppida tegema tööd juba kooliajal. Erivajadustega laste toetamise Põhikooli ja Gümnaasiumi Seadusega ette nähtud kohustused koolile. "Mitte ükski laps ei tohiks jääda maha!" Kas see on koolielus olemasolev inimlik kirjutamata seadus? Kas meie koolis enamasti üldse toimivad seadused, millised neist toetavad ja mis takistavad? Sellest räägimegi.

Millist õpikeskkonda on vaja huvitavaks õppimiseks? Kuivõrd klassis traditsiooniliselt olemasolev ruumikujundus, psühholoogiline avatus ja vaimne vabadus võimaldavad isikupäraselt õppele läheneda? Kui õpilased saavad õppida õues, muuseumis või ettevõttes, kas see teeb nende õppimisrõõmu suuremaks ja tulemused paremaks? Sellest räägimegi täna.

Tundlik teema koolis on eetiline käitumine, õigused ja kohustused, õiglus ja üksteisega arvestamine. Milline on tänane kool ja kuivõrd on seal kõigil osapooltel võimalus sõna sekka öelda nii, et seda ka arvestatakse? Kas õpetaja kutse-eetika aitab lahendada olukordi õiglaselt ka õpilaste jaoks? Sellest täna räägimegi.

Igal koolil on oma vaimsus ja koolikultuur. Oma eriline atmosfäär on mõisakoolidel ja vanadel koolimajadel, kus on lapsi õpetatud aastasadu. Mis või kes on koolis vaimsuse loojateks? Kas traditsioonid, erilised inimesed või kultuuri väärtustavad õppeained? Miks mõned koolid on olnud Eestis kultuurikandjateks aastakümneid? Lapsevanemad valivad oma lastele just need koolid, kui soovivad, et nende lastest kujuneksid haritud ja kultuursed inimesed. Räägime seekord nendel teemadel.

Psühholoogiline õpikeskkond klassis sisaldab paljusid tahke. See on seotud nii igaühe aktiivsuse, positiivse või negatiivse meeleolu, motivatsiooni, vaimse tervise olukorra, emotsionaalse seisundi, aga eelkõige valmisolekuga suhelda, koostööd teha ning õppida. Kõik see käib nii õpilaste kui ka õpetaja kohta. Arutleme, millise psühholoogilise keskkonna peaks õpetaja looma, et kõigil oleks meeldiv ja tulemuslik õppida.

Kui koolis on head suhted õpetajate ja õpilaste vahel, siis on selles koolis kõigil meeldiv olla. Ka kolleegide omavaheline toetus, juhtkonna ja õpetajate meeldiv koostöö, hoolekogu ja lapsevanemate kaasamine koolielu paremaks muutmiseks on hea sotsiaalse keskkonna ilmingud. Tarvitseb vaid ühel "tõrvatilgal" suhteid rikkuda, kui hakkab sotsiaalne keskkond muutuma üha "mürgisemaks", kiusamine saab hoogu ja sellega kaasnev argipäevane pahurus võtab meie-tunde asemel maad. Kuidas siis seda ära hoida?

Selleks, et õppimine õnnestuks ja koos oleks meeldiv olla koolis, on oluline õpetajal ja juhtkonnal märgata erinevaid õpikeskkondi. Nii füüsiline, sotsiaalne, psühholoogiline, tehnoloogiline, vaimne, eetiline, tervist mõjutav ja veel teised õpikeskkondade kihistused mõjutavad alati. Küsimus on vaid, kas positiivselt või kahjustavalt. Võtame need kihistused siis ükshaaval selles seerias ette.

Helge ja positiivne meeleolu klassis annab õppimiseks energiat, lisab pingutusteks jõudu ning innustab üksteist toetama. Kui õpetaja avastab, et murelikkust, pahurust, ülemäärast tõsidust on üleliia, saab ta alati teha nalja, rääkida mõne toreda loo või lasta õpilastel veidi naerda. See puhastab õhku, annab lõõgastust ja puhkust ning aitab edasi õppida rõõmsa innukusega.

Laps ei õpi koolis ainult erinevaid aineid ja ei lahenda õppeülesandeid. Tähtsama eluks vajaliku omandab ta omavahelistes suhetes ja õpetaja eeskuju järgides. Mida õpetab kool inimeseks olemisest ja elus hästi toime tulemisest? Sellest räägimegi.

Kuivõrd mõistetakse koolis hariduse aluseks olevat maailmapilti, - vaadet ja ajastute kontrolli läbinud põhialuseid? Kuivõrd on Eesti tänane vaimne eliit mõjutamas meie tulevikupõlvkondade haridust? Millised on iga aine õppe põhialused ja raudvara? Kas õpetaja peab selle ise välja mõtlema oma aine jaoks või võiks see ka tema jaoks selgelt olemas olla ?